- Reset +

“Mida Eesti Kremli “sekkumistest” arvab”, BBC News, 23. veebruar 2008

27.02.2008

*Artikli lõppu lisatud presidendi kantselei kommentaar 

 

Mind ärritas tema vestiga ülikond. Mind ärritas tema lohvakas kikilips. 

Tim Whewell

 

Aga kui aus olla, siis ärritas mind Toomas Hendrik Ilvese puhul tõeliselt hoopis see, et kuigi tema ja mina olime alustanud oma karjääri enam-vähem samal ametiredeli pulgal, oli minust saanud „Meie oma korrespondendilt” („From Our Correspondent“), samal ajal kui temast oli saanud riigipea.

Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan oma tööd.

Ent kui ma saabusin Eesti presidendi elupaika – see on armas väike lõhe- ja koorekarva loss keset parki, mille laskis ehitada Peeter I – tundsin paratamatult kadedusetorget.

1980. aastate lõpul, kui mina olin BBC World Service’i Venemaa osakonna toimetaja ja tema umbes midagi samaväärset Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonnas, ei oleks me kumbki osanud ette kujutada, et meil võiks kunagi olla niisugune kodu.

Ja ega minul ei olegi seda kunagi olnud.

Nii et kui ma olin sisenedes noogutanud valgete kinnastega paraadvahtkonnale, kes minu noogutust eiras, olin tema vastu kardetavasti pisut vähem viisakas kui tema minu vastu.

Miks ei oska ta vene keelt, tahtsin ma teada.

Küsimus tundus mõistlik, sest vene keel on emakeel enam kui veerandile Eesti elanikkonnast.

Aga president Ilvese meelest ei olnud see sugugi mõistlik küsimus.

Rääkida vene keelt, sõnas ta kindlalt, tähendaks, et me lepime 50 aastat kestnud nõukogude jõhkrusega, sest suurem osa venekeelsest elanikkonnast asus Eestisse alles pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti II maailmasõja lõpul okupeerinud.

Ja kui ma peale käisin, öeldes, et see ei tähendaks kahtlemata midagi muud kui võimalust suhelda suure hulga kaasmaalastega nende emakeeles, vastas ta – nagu see riigipeadele kahtlemata lubatud on: „See on paraku ummiktee ja ma ei soovi seda rohkem arutada.”

Asusin järgmise teema juurde. Jõime veel ühe tassi teed. 

 

Terav tüli

 

Ent Eesti suhted Venemaaga on enam-vähem ummikusse jooksnud pärast möödunudaastast teravat tüli ühe monumendi teisaldamise pärast.

Venelaste meelest on nõukogude sõduri pronkskuju ohvrimeelsuse sümbol, mis tähistab Eesti vabastamist Natsi-Saksamaa võimu alt.

Eestlaste jaoks sümboliseerib see aga orjust ja tuletab meelde Saksa omale järgnenud Nõukogude ülemvõimu.

Möödunud aasta aprillis, kui Eesti valitsus laskis kuju ühelt Tallinna kesklinna väljakult sõjaväekalmistule paigutada, mandus kohalike venelaste protest mässuks.

Venemaa süüdistas Eestit pühaduseteotuses ning ähvardas vastukaaluks võtta tarvitusele „tõsised abinõud”.

Järgnes Venemaa osaline kaubandusblokaad Eestile ning – palju kõhedusttekitavam – ka ennenägematu küberrünnak. Eesti võrgulehekülgedele saadeti miljoneid pahatahtlikke päringuid, mil peaaegu olekski õnnestunud halvata kogu maa arvutivõrk. Sõnumid olid venekeelsed ja süüdistasid eestlasi enamasti fašismis. Ei ole mingeid tõendeid Kremli seotusest nende sõnumite ega ka mässuga.

Kuid president Ilves usub, et Moskva ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et sekkuda tema tillukese kodumaa ellu.

Endise raadioajakirjanikuna oli ta varmas tsiteerima mulle ühe mõttekoja aruannet, mis väidab, et Kreml üritab jagada ja valitseda kogu Euroopat.

Endise toimetajana, kellel veidi russofiilsem taust, ei olnud ma valmis Kremli süüd uskuma, enne kui see tõestatud on.

 

Venemaa vaatenurk

 

Ent kui ma Kremli ära kuulasin, olin sunnitud oma seisukohta pisut muutma.

Mõni aeg hiljem olin ma juba teispool Kremli pelutavat punastest tellistest müüri ning jõin koos president Putini välispoliitilise nõuandja Sergei Prihhodkoga teed luksuslikus kabinetis, kust avanes vaade Vassili katedraali psühhedeelilistele sibulkuplitele.

Pronkssõduri teisaldamine tekitas temas sellist tülgastust, et ta suutnud Eesti kohta üldse midagi muud öelda.

Siiski oli ta nõus rääkima suhetest teise naabri, Gruusiaga. 

 

„Karistus”

 

Ka Gruusia on süüdistanud Venemaad oma asjadesse sekkumises. Ja samamoodi langenud valusate kaubandussanktsioonide ohvriks.

Milleks, tahtsin ma teada, olid need vajalikud?

„Gruusia,” mõmises ta vastuseks, „ei saa alati olla nagu väike poiss, kes võtab kahvli või haamri ja sellega oma naabrile virutab. Isegi väike laps teab, et kui sa teetassi ümber ajad või voodi ära määrid, siis võib sind oodata karistus.”

Väike laps? Karistus?

Olin üpris jahmunud, kuuldes säärast suhtumist nii toorelt välja öeldavat – ja seda nii suurejoonelises ümbruses.
Olin sunnitud järeldama, et ilmselt nähakse siin ka Eestit väikese lapsena, kes vajab karistamist.

Kui niisugune ongi Venemaa hoiak, siis on hoopis lihtsam mõista president Ilvese soovi sellele selg keerata.

Muidugi, ma tean, et tema on alati lääne poole vaadanud, sellal kui mina vaatasin itta.

Raadio Vaba Euroopast läks tema Eesti suursaadikuna Washingtoni, samal ajal kui mina kolisin World Service’ist BBC Moskva büroosse.

Ma ei oska öelda, kas selles peitubki tema edu saladus. Aga kindlasti ei ole lääne poole pöördumine ei Toomas Hendrik Ilvesele ega tema kodumaale midagi halba kaasa toonud.

Usun ka, et ma suudan sellest nüüd üle saada, et ta nii toredas väikeses lossis elab. 

 

Link originaalartiklile BBC veebilehel.

 

* President Toomas Hendrik Ilves peab võõrkeeleoskust oluliseks, osates ise inglise, saksa ja hispaania keelt ning õppides praegu prantsuse keelt, mis on üks enimkasutatud keel Euroopa Liidus ja NATO-s.

Ent intervjuus BBC News´ile, mis toimus mullu novembris ja avaldati 23.02.2008, vastas president Ilves küsimusele, mille konteksti järgi peaks olema võõrkeele õppimise põhjuseks okupatsioon ja selle järelmid.

Vastus just niimoodi kitsalt tõlgendatavale küsimusele kätkeb paratamatut eitust - võõrkeele õppimise põhjuseks ei ole okupatsioon.

Laiemas kontekstis ei kahtle president Ilves, et Eestis elavatel inimestel, kelle kodune keel on vene keel, tuleb kasuks eesti keele oskamine ning eestlaste silmaringi laiendab ka vene keele oskus.