- Reset +

"Ilves: "Saame paremaks!", Vabariigi Presidendi intervjuu ajakirjale "Elukiri" veebruaris 2008

08.02.2008

Küsitles Maimu Berg

 

Eesti Vabariigi presidendi loss Kadriorus peab sellel aastal ümmargust tähtpäeva – loss valmis 1938. aasta suvel ja selle juures olid osalised paljud tolleaegsed oma ala tipud: arhitektid Alar Kotli ja Olev Siinmaa, kunstnikud Günther Reindorff ja Adamson-Eric, skulptor Voldemar Mellik, disainerid Aarne Mõtus ja Richard Wunderlich. 70 aastat hiljem on sellest kõigest saanud uunikum, kus iga mööbliese, valgusti ja garnituur on muinsuskaitse all. Neid vaadates tundub, nagu oleks aeg aastakümneteks peatunud. See on kaunis ja nostalgiline, aga tänapäevast tööstiili arvestades ka väsitav. Arvuti ei sobi kuidagi art déco laadis kirjutuslauale, aga teiselt poolt ei kujuta meie praegust presidenti, suurt tiigrihüppe entusiasti, sulge tindipotti kastmas ja oma mõtteid vesimärgipaberile kribimas. Meie vestluse alguses kurdabki president selle vastuolu üle.

Aga me ei tulnud presidendi jutule mitte lossi, vaid ikka Eesti Vabariigi läheneva tähtpäeva puhul.

 

 

Meil on hästi läinud

 

Eesti Vabariigi algusele ja seljataha jäänud aastakümnetele mõeldes leiab president Toomas Hendrik Ilves, et tegelikult on meil hästi, isegi väga hästi läinud.

„Kui need kolm meest – Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik –, kes 23.–24. veebruaril vabariigi välja kuulutasid, võiksid praegu näha Eestit, Euroopa Liidu ja NATO liiget, rahvusvaheliselt arvestatavat edukat riiki, oleksid nad Eesti üle uhked. Ja kui omaaegsed baltisaksa parunid, kes suhtusid 1918. aastal Eesti riigi ideesse täie skepsisega, näeksid praegust Eestit, kus on rahvusvahelise kuulsusega kunstnikke, muusikuid ja kirjanikke ning kus õpilased on PISA uuringu tulemuste järgi üliedukad, oleksid nad ilmselt väga imestunud ja kadedad.”

Murelikuma poole pealt toob president pidupäeva künnisel välja „ikka need vanad asjad”, nagu ta ütleb: „hoolimatus oma ligimeste vastu, teatud kurjus inimestes, lastetoatus, mis kajastub keelepruugis, käitumises, aga kõige valusamalt liikluskultuurituses”.

President tunnistab, et need ei ole tõesti enamjaolt n-ö esimese järgu probleemid. Olulisemaid vajakajäämisi on riik lahendamas või lahendanud, on kasvanud meie inimeste turvatunne, paranenud on poliitiline kultuur, kui võrrelda seda näiteks praeguse vabariigi algusaastatega 1992–1993. Ent kui toona oli teatud räigus ja rohmakus debattides väljavabandatav, siis nüüd, 2008. aastal, peaksid need asjad ikka korrektsed olema.

„Usun, et tulevikus, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva künnisel, ei ole meil põhjust enam ka lastetoatusest või liikluskultuuritusest rääkida,” on president veendunud ja toob näiteks ühe oma soomlasest sõbra, kellele astuti mingis trügimises varvastele. Vabandus sel puhul kõlanud: „Andke andeks, ma olen äsja linnastunud.”

„Kui linnastumise all viisakust mõelda, siis loodame, et linnastume kiiresti ja edukalt. 2018. aastaks oleme olnud juba 15 aastat Euroopa Liidu liikmesriik, küllap oskame siis ka olla tolerantsed, hoolivad ja viisakad. Kuigi kultuuritus pole ainult meie probleem, aga seda enam ei takista miski meid olemast kõigile eeskujuks.” 

 

Tahan elada siin selles Eestis

 

Ent need on tulevikulootused, meie elame ju ikkagi praeguses Eestis ja kui president kuulutas eelmisel aastal välja esseevõistluse „Millises Eestis ma tahaksin elada?”, siis kindlasti mõtles ta ka ise selle küsimuse vastuse peale.

„Minu vastus on lühike ja selge: tahan elada siin, selles Eestis, just täna ja praegu ja tahan seda Eestit paremaks kujundada. Küsimus tundub mulle passiivsusele kutsuv: on üks Eesti, ma elan seal ja ma ei tee midagi selle muutmiseks. Aga kõige toredam meie iseolemises on ju see, et me võime oma Eestit ise kogu aeg kujundada, oma tahtmist mööda, oma käe järgi!”

Toomas Hendrik Ilves toob näiteks väikese Kuhjavere küla, kus ta mõne aja eest käis. Selle Viljandimaa küla kuulutas külaliikumine Kodukant aasta külaks 2007.

„Nemad alustasid sellest, et tegid oma küla korda, nad hoiavad ühte, on abivalmid, hankisid endale kooskäimiseks ruumid…”

See, kuidas Kuhjavere korda sai, kuidas seal üksteisest hoolitakse ja oma küla üle uhked ollakse, võiks olla eeskujuks ja mudeliks kogu Eestile.

„Mulle meeldib elada Eestis, kus on selline Kuhjavere küla,” võtab president oma kiidusõnad kokku ja tuleb sedakaudu kohe oma ühe lemmikteema – kodanikuühiskonna – juurde. 1940. aastal kaotati kõik seltsid ja organisatsioonid, mis olid kodanikualgatuse korras loodud ja tegutsenud: skaudid, gaidid, kodutütred, Naiskodukaitse, Kaitseliit… Hea, et need on taastatud ja kodanikualgatusel loodud organisatsioone tuleb juurde. Need on inimeste loodud, on sellised, nagu inimesed tahavad. Niisugused organisatsioonid on tugevad, sest nad ei sõltu mingist kitsast ladvikust, vaid meist kõigist.

Aga kui palju sõltub presidendist? Presidendile on ju võimalik kirju saata, temalt mõistmist ja abigi paluda.

„Muidugi ei saa president tõsta pensione või lahendada elamispinna probleeme, aga mõneski asjas saab nõu anda, kuhu kirjutajal tuleks pöörduda, mida arvestada jne.” 

 

Kuidas tähistada iseseisvuspäeva?

 

Presidendil tuleb otsustada ka riigi kõrgemate organitega seotud asju. Usutluse ajal on veel lahtised mitmete riigi tippametnike – õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi – nimed. Küsimusele, kas presidendil on nendesse ametitesse head kandidaadid olemas, tuleb vastus, et intervjuu ilmumise ajaks on need asjamehed tõenäoliselt põhimõtteliselt paigas. Vähemalt teeb president selleks kõik endast sõltuva (usutlus toimus 14. jaanuaril – toim). Sel juhul ei ole võimatu, et rahvas saab neid presidendi vastuvõtul 24. veebruaril ka telepildis näha.

Aga kuidas soovitab president iseseisvuspäeva tähistada nendel, keda pole Estoniasse vastuvõtule kutsutud?

„Käige oma maakonna ja valla pidustustel, käige üksteisel külas, õnnitlege üksteist selle toreda päeva puhul, tehke oma õhtu kas kodus või külas pidulikuks. Ja mis kõige tähtsam: pange välja meie ilus sinimustvalge lipp!”

President on seisukohal, et me võiksime oma kaunist lippu üldse palju sagedamini heisata: „Isegi kõige suuremad esteedid on imetlenud meie lipu maitsekat värvikombinatsiooni.”

Presidendi lapsepõlvekodus oli nagu paljude tema rahvuskaaslastegi kodudes tüüpiline Pika Hermanni torni kujuline laualipp, pidupäevadel söödi rosoljet ja muidugi tegutsesid ümberkaudu eesti laulukoorid, rahvatantsu- ja võimlemisrühmad.

„Selles mõttes pole midagi muutunud: Brüsselis elab praegu tuhatkond eestlast ja muidugi on nad juba asutanud oma laulukoori, rahvatantsurühma ja pühapäevakooli. Teiselt poolt ei ole enam üldse selge, kes on praegu väliseestlane.” Nii kõneldud ühes Soomes elavate eestlaste seltskonnas väliseestlastest, ikka nendest „teistest”, mõtlemata, et tegelikult ollakse vist ise ka väliseestlased.

1980. aastatel kogunes seltskond noori välismaal sündinud ja üpris radikaalseid eestlasi, kes hakkasid Toomas Hendrik Ilvese eestvedamisel koostama almanahhi Põrp!, mis esialgu oli kavandatud üpris tulihingelise ja võitlevana, aga sündmuste arenedes Eestis muutis tonaalsust. Suur osa Põrp!-iga seotud noori tuli peagi Eestisse. Toomas Hendrik Ilves liitus Eestis tegutseva loomingulise rühmitusega Wellesto, nende ridade kirjutaja, samuti Wellesto liige, mäletabki pigem poeeti ja kriitikut kui poliitik Ilvest.

Ajad polnud aga luuleande arendamiseks soodsad ja mitmed Põrp!-i autorid siirdusid Eesti elu üles ehitama teistes valdkondades: suursaadik ja endine riigisekretär Aino Lepik von Viren, suursaadikud Riina Kionka ja Mart Laanemäe, kui nimetada mõningaid. Nüüdseks on nad juba Eesti teenekad riigiametnikud ja „peatselt ka potentsiaalsed Elukirja lugejad,” nagu nendib president.

 

Vanad ja noored

 

Jutt kandubki nooremas keskeas inimeste pealt eakatele eestlastele, meie väärika vananemise võimalustele. President Ilves on seisukohal, et meie ühiskond ja hoiakud on liiga noortekesksed. Kriitikata noortekultus on presidendile täiesti arusaamatu. Nad ei ole ju isegi meie kõige maksujõulisem kiht, aga enamik reklaami, saateid, ka riigiraadios ja -televisioonis, arvestavad peamiselt noortega. Ajakirjandus näeb oma silme ees põhiliselt noort lugejat. „Selles mõttes on küpsele inimesele mõeldud väljaanne nagu Elukiri väga tervitatav.”

Ka puuetega inimeste olukorraga pole president rahul – kas või see, et ratastooliinimesed ei pääse teiste abita ei riigikogu ruumidesse ega presidendi lossi. Arenenud Euroopa riigi jaoks on selline asi mõeldamatu!

Eakatele on presidendil ka soovitusi: lugeda, ka kõrges eas õppida, näiteks uut eriala või mõnda uut võõrkeelt. Ta toob näiteks Ameerika Ühendriikide omaaegse tuntud ajakirjaniku ja kolumnisti I. F. (Izzi) Stone’i, kes hakkas 82-aastaselt pärast 60-aastast karjääri tegelema vanakreeka keelega.

Presidendi enda hobiks on praegu ladina keel, mida ta oma nooruses õppis. Veel soovitab ta eakatele reisimist ja räägib oma eestlastest tuttavatest pensionäridest, kes koguvad raha, et natukegi tasa teha neid reisivõimalusi, mis jäid 50-aastase suletuse tõttu kasutamata.

„Kindlasti tuleb liikuda, võimalikult palju liikuda,” on president veendunud. Küsimusele, kas ta ka ise liigub, vastab president, et kasutab paari treeninguseadet, mis neil lossis on, ja võimleb hantlitega. Tegemist on ju ikkagi omaaegse tubli skaudiga.

Eesti noorte jaoks jagub presidendil palju kiidusõnu, kõige viimane positiivne elamus oli seoses noore teadlase preemia üleandmisega.

„Mul on vist vedanud, aga olen kokku puutunud väga asjalike, arukate, sihikindlate ja teotahteliste noortega.”

Noorte inimestega ei olevat sugugi lihtne: kui neile näiteks nõu anda, siis on teinekord kasulikum soovitada just seda, mida sa ei tahaks, et ta teeb. „Nad käituvad ju vahel risti vastupidi soovitusele!” Presidendi 20-aastane poeg Luukas on „totaalse eitamise” east siiski juba välja kasvanud. „Alles täna hommikul helistasime ja poeg küsis minult nõu! See on suhteliselt uus ilming ja teeb mulle rõõmu ning ma nõustan teda meelsasti ja kuulen veel meelsamini, et ta mu nõuandeid vajab ja arvestab.” 

 

Presidendi arvamus

 

Jutt kaldub ka neile, kes presidenti nõustavad, näiteks teenetemärgi jagamisel. President on nördinud, et möödunud aastal avalikustas agar ajakirjandus aumärgi nominendid. Kui siis kõik väljakäidud inimesed teenetemärki ei saanud, oli pahandust palju. Selliste lekete ärahoidmiseks on tänavu välja antud uus teenetemärgi seadus, mis annab presidendile selles asjas üsna suured volitused.

Eesti seadused presidendile teatavasti siiski kuigi suurt võimu ei anna, küll aga ootab ühiskond tema arvamust ja seisukohti. Päeval, kui intervjuud teeme, on Eesti Päevaleht teinud kokkuvõtte presidendi kõnedest. Kuigi ajakirjanikud tulevad järeldusele, et nii meeldejäävaid lauseid nagu president Meril praeguse presidendi kõnedeleksikonist veel ei leia, räägivad tsiteeritud kõned pigem siiski sellest, et president on oma aastase ametisoleku jooksul välja öelnud väga olulisi mõtteid. President ise arvab, et lisaks kogutud tarkusele peab olema ka tarkust seda õigel ajal ja õiges kohas välja käia. Siis kui küsitakse ja oodatakse. Nagu siis, kui seoses töölepinguseaduse eelnõuga oli presidendi üks soovitus: pöörata senisest palju enam tähelepanu inimeste ümberõppevõimalustele.

„Kas te läheksite hea meelega arsti juurde, kes on aastakümneid pärast ülikooli lõpetamist küll oma tööd teinud, aga ei ole käinud ühelgi täienduskoolitusel?” küsib president ja leiab, et järel-, täiend- ja ümberõpe on osa kaasaegsest ühiskonnast ning enne seaduste muutmise kallale asumist peaksid sellised olulised asjad korras olema.

Üks valdkond, kus presidendi arvamus on eriti hinnatud, on kahtlemata välispoliitika. „Euroopa Liidus oleval Eestil on muidugi väljaspool oma riiki aetav oma välispoliitika, ent teiselt poolt on asju, mida Euroopa Liit ajab ühiselt.” President toob näiteks Euroopa ühtse energiapoliitika, mille tulemuslikkusest oleneb iga liikmesriigi heaolu. Mõistagi eeldab see omavahelisi kompromisse, ka teatud loobumisi.

Palju ja pidevalt on juttu Eesti suhetest Venemaaga. Meie ju lootsime kunagi, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist on Eesti see kena riik, kes vahendab Venemaad ja Lääne-Euroopat. „Mina seda ei lootnud,” tunnistab president. Läbisaamisse Venemaaga suhtub ta rahuliku realistina. President ei arva, et peaksime laskma minevikul oma suhteid mõjutada. Pigem tuleb analüüsida hetkeseise.

„Tasub mõelda sellele, millised on praeguses faasis Suurbritannia ja Venemaa suhted ja miks need sellised on. Suurbritannia on üks Euroopa vanemaid riike, demokraatia häll, kelle väärtushinnanguid Eesti täielikult jagab. Nii et probleem pole sugugi ainult meile spetsiifiline. Praegu me võiksime vähendada oma lootusi Venemaa demokraatia suhtes ja mõelda, kuidas kõige paremini korraldada oma suhteid riigiga, kus arusaamad demokraatiast on meie omadest erinevad.”

Meenutame ka Gustav Suitsu üle saja aasta eest lausutud üleskutset, mida on praeguseks leierdamiseni korratud: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Nüüd oleme ju igat pidi eurooplased, kelleks meil veel saada? Mis on see loosung, mida tänapäeval hüüda?

„Väga lihtne,” arvab president. „Saame paremaks! Oleme paremad!” 

 

Originaalartikkel www.elukiri.ee