- Reset +

"President: Eestil on põhjust uhke olla", intervjuu Maalehele 28. detsembril 2007

28.12.2007

Sulev Valner 

 

Aastalõpuvestlus Toomas Hendrik Ilvesega Schengeni laienemisest, külaliikumisest ja kooreüraskite pealetungist.

 

Kakskümmend aastat tagasi tundus Schengeni klubisse pääsemine Eesti jaoks umbes sama tõenäoline kui lend Kuule. Nüüd ütlevad paljud, et mis erilist sündmust sel nädalal juhtuski – eks Läti piirivalvurid lasknud meid ju ka enne üle.

Ma usun, et Maalehe lugeja tunneb muutust isegi rohkem kui mõni teine inimene. Nende 16 aastaga on piir Eesti ja Läti vahel ära lõiganud väga palju suhtlemist, mis on olnud eestlaste ja lätlaste vahel enamiku meie ajaloost.

Kui Valmiera ja Viljandi vahel buss ei käi, kui Mulgimaal piiri lähedal elades tuleb lähimasse piiripunkti jõudmiseks maha sõita näiteks 40kilomeetrine ring, siis on läbikäimine ikkagi pärsitud.

Loomulikult oli suveräänsuse kehtestamise ja oma territooriumi üle kontrolli saavutamise jaoks vajalik range piir, aga lõunaeestlastele tähendas see ka tunnet, et sa oled siin kaugel, kusagil üleval on Tallinn ja sinu taga ei ole midagi.

Nüüd kogu see pilt avaneb ja mina eeldan küll, et kõikvõimalik suhtlemine tiheneb. Mitte ainult see, et minnakse teispoole piiri vahelduseks Aldarise õlut ostma.

Nii et võimalused, mis tekivad, on suured ja ma tiivustaksin inimesi neid võimalusi kasutama. Tuletagem siiski meelde, et Lõuna-Eesti oli ajalooliselt Liivimaa ning loodetavasti hakkavad vanad sidemed inimeste vahel ja majanduslikud sidemed nüüd taastuma. Kas või ühiseid jaanipidusid saaks korraldada.

Kui sageli küsitakse Euroopa Liidu poliitika kohta, et mida see meile kohapeal tähendab, siis siin on kohe näha, mida tähendab. 

 

Lennart Meri rääkis alati, et Eestil on väga vähe aega, et peame kiirustama ja üks sihtmärke oligi ju Euroopa Liit ja Schengen.

Kui vaatame ümberringi toimuvat, siis võime öelda, et Lennart Meril oli täiesti õigus. Kui me ei oleks siis kiirustanud, oleks meie seis praegu ikka väga-väga raske. 

 

Kas nüüd on aega küll?

Kunagi ei ole aega küll. Eriti noortel ei ole kunagi aega küll.

Aga meie sihid ei ole enam järgmine kuu, järgmine aastaaeg, järgmine aasta. Nüüd on meie sihid pikaajalisemad.

Mitte ainult välispoliitiliselt, vaid ka sisepoliitiliselt sooviksin ma väga meie kiiret jõudmist selleni, et suudame mõtelda kaugemale kui ainult järgmiste valimisteni. Mis eeldab mitte ainult rahulikku lähenemist, vaid ka teatud mõttes poliitilist küpsust. 

 

Kas meid siis miski praegu ei ähvardagi?

Ohud on olemas. Uinuv rahulolu ei ole põhjendatud. Ütlesin seda ka oma suhteliselt vähe tähele pandud võidupüha kõnes. Kogu see sihikindel töö, mida on tehtud 20 aastat, alates Hirvepargist ja Võru noortekolonni esimestest julgetest väljaastumistest, vajab jätku. Maailm ei ole muutunud Eestile ohutuks.

Kui kas või lugeda kultuuriintelligentsi loomingut aastatel 1937, 1938, 1939, siis viriseti küll vaikiva ajastu üle, küll Konstantin Pätsi üle, aga adumata, millised ohud on olemas tegelikult. See õudus, mis järgnes, oli nii kujuteldamatu, et seda keegi ei kujutlenudki. Kahjuks ka valitsus mitte.

Ohud Eestile on praegu võib-olla teised, aga nad ei ole kadunud. Need, kellele ebastabiilne Eesti on parem lahendus kui stabiilne Eesti, on ikka olemas.

Kui vaadata kogu selle aasta sündmuste jada, mida valesti nimetatakse vaid aprillisündmusteks, siis see, et Eesti oli oma IT poolest isoleeritud ülejäänud maailmast, oli palju hullem kui laamendamine, mis toimus paaril õhtul ja ööl linnatänavatel. Üks oli kohalik stiihia, teine aga sihikindel ja eesmärgistatud tegevus. 

 

Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta tähistamist on võrreldud 1938. aastaga, mil uhkelt tähistati 20 aastat iseseisvust. Kas ei pea kartma ajaloo kordumist?

Sellise numeroloogiaga mina üldse ei tegeleks.

Me oleme väga palju saavutanud ja meil on põhjust uhkust tunda.

Anders Åslund, Rootsi päritolu ameeriklane, keda peetakse maailma kõige tunnustatumaks eksperdiks siirderiikide majanduse alal, võtab oma värskes raamatus kokku paarkümmend varasemat uurimust kõigi postkommunistlike riikide kohta, kuidas neil on läinud. Ja tema raamatu lõppjäreldus on, et kõige edukam transformatsioon toimus Eestis.

Me võiksime selle üle uhked olla. See on päris hea tulemus. Parim kõigi saatusekaaslaste seas.

Ja veel – kui meil omal ajal üle igasuguste ootuste õnnestus saada esimeses ringis kutse Euroopa Liitu, siis olime seal kutsutute grupis – Poola, Ungari, Tšehhi ja teised – viimasena sabas. Nüüd me oleme mitmest neist ettepoole jõudnud.

Me ei ole istunud siin, käed rüpes, viimased kuusteist aastat ja otsinud süüdlast, nagu võib-olla mõned teised. Eestlased on võtnud kätte ja teinud.

Eesti põllumehel on võimalik sõita ringi uutes liikmesriikides ja ma olen täiesti veendunud, et ta tuleb selliselt ringsõidult tagasi, öeldes: “Me teeme väga hästi! Me teeme paremini!”

Soovitaksingi Eesti põllumeestel võtta aeg-ajalt selliseid reise ette ja vaadata, kuidas teistel läheb. 

 

Kas võib siis ka öelda, et meil on täiesti toimiv kodanikuühiskond olemas?

Oleneb, millega võrrelda. Kui võtta väga tugeva kodanikuühiskonnaga riike, siis on tükk maad minna. Aga näiteks külaliikumine on olnud silmapaistvalt edukas näide, kui palju saavad kodanikud ise ära teha. Käisin Kuhjaveres – täiesti uskumatu küla! Inimesed on lihtsalt võtnud kätte ja teinud kõik korda kuni siltideni välja. Ja Eestis on palju selliseid kohti, igal pool.

Kusjuures just maal on seda palju rohkem. Linnas on ahvatlus sulguda oma korterisse või majja palju suurem.

See on erinev sovetlikust mentaliteedist, mida me näeme maailmas väga palju: mina ei tee midagi, kui riik ei toeta mind, või et mina ei hakka midagi tegema, kuna niikuinii ei tule sellest midagi välja.

Väga oluline näide on siin ka Kaitseliit. Ta mängis ju väga tähtsat rolli sel aastal, kui meil probleemid olid. Teda kardetakse just sellepärast, et ta on vabatahtlik organisatsioon. Et need inimesed on seal ise valmis midagi kaitsma, mitte palga eest ega kutsealustena. Sovetlikus mentaliteedis ei mõisteta vabatahtlikkust. Kaitseliit on hea näide sellest, kuidas kodanikuühiskond saab tegelda ka kõige tõsisemate asjadega ehk riigi julgeolekuga.

Mõtlemine, et las riik teeb kõik ära – see on lihtsalt kaasaegne versioon ütlusest “Mõisa köis, las lohiseb”. 

 

Inimesed kardavad majanduskriisi. Kui tõsiseks te ohtu peate?

Pole põhjust liigseks paanikaks. Kogu see jutt, et meie majanduskasv on nüüd kohutavalt langemas, sest on “ainult” 5–6% – see on ju pisut naljakas, sest kogu vana Euroopa üksnes unistab nii kõrgest majanduskasvust!

Paniköörlust on palju vähem vaja.

Spekuleerimine devalveerimise teemaga on suurem oht kui devalveerimine ise, sest devalveerimine ei ole reaalne, aga kui paniköörid aina spekuleerivad, siis see võib isetäituvaks ennustuseks muutuda. Nagu olid paanika ohvrid paar nädalat tagasi inimesed, kes kõlakate tõttu kroone eurodeks ja tagasi vahetasid.

Muidugi on selge, et majandus Eestis ei kulge edasi sama kiirusega kui viimased kaks aastat, aga meil tuleb ka endale aru anda, et 11% majanduskasvu aastas ei ole jätkusuutlik tempo. Kui me jätkaksime samas tempos, siis oleksime selle sajandi lõpuks suurema majandusega riik kui USA. Nii et võtkem hoog maha.

Majandus on tsükliline. Maailma majandus on praegu jõudmas tsüklisse, kus asjad arenevad aeglasemalt. See ei tähenda veel kriisi, aga areng on aeglasem. Eesti on olnud suuresti väljaspool seda tsüklilisust viimased 16 aastat, kuna me olime siirderiik ja pole veel jõudnud nii kaugele, et olla osa kogu sellest ühisest majandussüsteemist.

Oleme harjunud, et kõike tuleb kogu aeg juurde. Aga nüüd oleme arenenud juba nii kaugele, et oleme majanduslikult samal tasemel kui Portugal.

Tegelikult on meil päris hästi läinud. Aga olles rahvas, kes alati on mures millegi pärast, ei teki meis vist kunagi eriti suurt rahulolutunnet. 

 

Soovitate siis inimestel mitte veeta unetuid öid?

Palju parem kui veeta unetuid öid on käituda ratsionaalselt. Näiteks olla ettevaatlik laenuvõtmisega. Kainelt kalkuleeriv eestlane ütleb, et ei kuluta täna rohkem kui on sissetulek. SMS-laenu ei võtaks, arvestades protsente.

Aga pole vaja paanikasse laskuda, vaid lihtsalt mõelda nii, et kulutan mõne asja peale vähem, kuni tuleb parem hetk.

Siinkohal tasub eraldi rõhutada, et mis puutub põllumajandusse, siis võib-olla ongi nüüd saabunud just see aeg, millest väga paljud on unistanud. Saabunud kahe asja koosmõjul: Euroopa Liidu toetused ja teiseks teravilja hinna konjunktuur üle maailma. Niisugust seisu pole kunagi olnud.

Oleme juba tänavu jõudnud seisu, kus tõesti tasub Eestis olla põllumees. Kui teha oma tööd hästi, siis see on väga tasuv valdkond.

Ja kui mõelda laiemalt, siis inimesed praegu valutavad südant – mujal maailmas, mitte Eestis – selle pärast, et on toidukriis, et teravilja hinnad kasvavad nii kõrgeks. Mis juhtub Aafrika toiduabiga, kui riigid pole enam võimelised seda nii palju ostma? Sest seda lihtsalt ei jätku, vähemasti toiduturule. Viletsat maisi etanooli tootmiseks on palju tulusam kasvatada kui teravilja toiduks.

See on halb uudis, kui elad Aafrikas, aga hea uudis, kui elad Eestis ja oled seotud põllumajandusega. 

 

Kuidas on lood talunik Ilvesega Mulgimaalt?

Mina kasvatan seal heina, õieti naaber kasutab minu põldusid, et saada heina oma karjale. Tegelen rohkem metsandusega, mitte küll selleks, et raiuda puid, vaid neid istutada ja metsa koristada. 

 

Kui sageli te oma talus käite?

Igal vabal hetkel. Kui mul ei ole välisvisiit, siis olen seal nädalavahetused. Sest tegelikult seal on mõnusam kui siin linnas.

Nädalavahetusel proovin asju seada nii, et liikuda Lõuna-Eestis. Nagu näiteks eelmisel laupäeval Penujas piiriületuse avamise puhul. Helistasin vallavanemale, et kui korraldaks oma Abja vallas midagi nii suure sündmuse puhul nagu piiri avanemine. 

 

Kas sealkandis buss käib ja postiljon kirju toob?

Siiamaani on kirju ikka toodud. 

 

Millal rääkisite viimati nii-öelda lihtsa külainimesega?

Kes on üldse lihtne inimene? Enamik inimesi on tegelikult komplitseeritud. Oma naabritega räägin päris sageli. 

 

Millest?

Kliimamuutustest rääkisime naabrimehega viimati päris pikalt. Mitte sellest, et oi kui soe on, vaid et meil on kuuse-kooreüraski probleem, mis minu meelest on muutunud kogu Lõuna-Eestis suureks mureks.

Ma ei tea, kui palju seda on lahatud Eesti ajakirjanduses, aga rahvusvahelises pressis on see seoses Rootsiga olnud tugevalt üleval. Seoses kliima soojenemisega suudab ürask siin juba kaks korda aastas paljuneda, mitte enam üks kord.

Rootsis, Eestis ning Lätis on paljud langid täis surnud kuuski. Mul läks läinud aastal neli suurt kuuske ja kaks nädalat tagasi metsas avastasin veel kaks kuuske, mis on üraski tõttu surnud. Naabrimehel on isegi hullem olukord, tal läks mitukümmend puud ühes kohas. 

 

Kas ka näiteks õiguskantsleri küsimus läheks teie naabritele korda?

Usun, et vägagi paljudele läheb õiguskantsleri küsimus korda.

Minu kogemus on, et inimesed on väga küpseks saanud selle jälgimisel, mis toimub Eestis. Nad arutavad asju palju vähem nii-öelda kollases võtmes kui võib-olla kümme aastat tagasi. Ja palju vähem stiilis: oh, nemad seal on kõik sellised!

Inimesed on hästi teadlikud ja tunnetavad enda kui kodaniku rolli üha rohkem. See on hea.

Samuti ei ole kliimamuutused teema, mida arutada ainult ajakirjas Eesti Loodus või mõnel kliimakonverentsil, vaid paljud inimesed on mures, jälgivad ja arutavad selle üle.

Muide, kui palju te olete käsitlenud kooreüraski probleemi Maalehes? 

 

Jään siin vastuse võlgu, peab järele vaatama. Aga mis ikkagi saab õiguskantsleriga?

President esitab järgmise kandidaadi. Eesti saab õiguskantsleri. 

 

Mõnel parteil on ilmne soov saada igale poole tähtsatesse riigiametitesse omad inimesed.

Põhiseadus ütleb, et õiguskantsleri kandidaadi esitab president. Ma ei poolda mingit varjatud põhiseaduse moonutamist, et president jah esitagu, aga ainult inimest, keda meie soovitame.

Sel juhul soovitan muuta põhiseadust. 

 

Mis kujunevad teie hinnangul maailmas 2008. aasta märksõnadeks?

Iraak, Iraan, Afganistan, nafta hind, kliima, USA presidendivalimised. 

 

Mida soovite Maalehe lugejale aastavahetuseks?

Rahulikku, rõhutan – rahulikku uut aastat.

Tuleb kasutada Eesti Vabariigi 90. juubeli aastat, et mõelda, kuhu me oleme jõudnud ja kus me oleksime siis, kui poleks olnud seda vabariiki.