- Reset +

"Ootan kannatamatult Schengenit", Vabariigi Presidendi intervjuu Läti päevalehele Diena

01.11.2007

Eesti presidendi Toomas Henrik Ilvese intervjuu Dienale räägib sellest, kui tähtis on lihtsa Läti ja Eesti elaniku jaoks ühinemine Schengeni alaga, energeetilisest sõltumatusest ja muulaste integratsioonist. Presidendiga vestles portaali V-Diena toimetaja Sanita Upleja.

 

Mida otsustasite täna Riias (30. oktoobril 2007 – toim.) kolme Balti riigi presidentide kohtumisel ühise aatomielektrijaama kohta? Millised on probleemid Poola osalusega ja tahtmisega domineerida selles projektis?

Poolaga on probleemid seetõttu, et tal on sisepoliitilised probleemid. Projekti probleem on selles, et see sai avaldatud kui kolmepoolne ettepanek. Seejärel, pärast Leedu ettepanekut, mille vastu polnud meil midagi, muutus see nelja riigi algatuseks. Ometi tekitab meis kartust, et puudub konkreetne ettepanek, kuidas hakkavad jagunema loodava ettevõtte osakud. Kui palju saab sellest Eesti, täpsemalt öeldes Eesti ettevõte Eesti Energia. 

 

Riigile kuuluv ettevõte.

Jah, riigile kuuluv, kuid Eesti valitsus ju ei juhi seda ega võta vastu otsuseid. Otsuseid langetab ettevõtte juhatus, ning ettevõtte ülesandeks on töötada kasumiga. Seepärast ei seo nad end algatusega, mis pole selge. Selles probleem ongi, et midagi pole selge.

Me tahame projektist aga selgust ja tulemusi. Probleem on selles, et meie küsimustele ei anta vastuseid ning ei saada aru, et me ei oota igavesti. Me peame otsima teisi lahendusi ning selleks on mitmeid võimalusi – me kas läheme koos Soomega või panustame enam põlevkivi tootmisse. Viimane on problemaatiline, sest kunagi saab põlevkivi otsa ning ka töötlemise protsess on saastav, ometi teiselt poolt ei või me mingil juhul lubada olukorda, et meil 10–15 aasta pärast elektrit ei jätku.

Kogu meie ühiskonna energiavajadus aina kasvab. Seetõttu on vaja jõuda selgusele, mida me tahame teha. See on suur investeering ja kui teil pole selgust, siis tuleb mõelda investeerimisele kuhugi mujale. Sellises olukorras oleme me täna. 

 

Eestil on juba üks elektriühendus Soomega, töötatakse teise kallal. Kui kaugele olete jõudnud?

Ma arvan, et see saab teoks. Ma ei tea küll, kas mõned otsused on juba vastu võetud. 

 

Kuidas töötab esimene, mille Te ise pidulikult avasite?

Hästi. Probleeme pole. 

 

Olete öelnud, et 10 aastaga peab Eesti saama Venemaast energeetiliselt sõltumatuks. Kuidas te selle saavutate?

Ma arvan, et see on sunnitud ettepanek, võttes arvesse, et meil on tegemist riigiga, kes kasutab oma energiaressursse välispoliitika instrumendina. Venemaa Välisministeeriumi interneti kodulehel on öeldud, et energia on välispoliitika instrument, ning sellest peame me tegema oma järeldused.

Juba praegu kindlustame me 67 protsenti oma energiavajadusest ise ja ainult 13 protsenti tuleb gaasi näol Venemaalt. Poolt sellest vajab Iru elektrijaam ning selle saame me ühe päevaga asendada masuudiga. Siis jääks ju vaid kuus protsenti sõltuvaks Venemaa energiaressurssidest. Miks me peaksime energiatarnetes jääma lootma riigile, kes on deklareerinud energia välispoliitika instrumendiks? 

 

Kas teil ei tule sulgeda põlevkivil töötavaid elektrijaamu Narvas?

Ei, need on ümber ehitatud. Küsimus on vaid vajalike mahtude suuruses. See sõltub ka sellest, mis saab Ignalinast.

Teiseks tähtsaks küsimuseks on Euroopa Liidu ühine energia sisseostmise poliitika kolmandatest riikidest. Kui meil ei saavutata ühist suhtumist, siis hakkame kannatama energiahindade dumpingu tõttu ja meie riikide suurtel investeeringutel pole ka mõtet. Sellepärast vajame selget EL-i poliitikat kolmandate riikide elektri suhtes. 

 

Kuidas seda saavutada?

Kindlasti on sellest huvitatud terve rida EL-i riike. Ühine energiapoliitika on nende riikide huvides, kes impordivad elektrit välismaalt. Ja arvatavasti neid, kes ei impordi, see ei huvita. Impordivad ju need, kes asuvad EL-i piiri ääres, mitte Lääne-Euroopas. 

 

Läti president Valdis Zatlers ütles pärast tänast kokkusaamist, et sellised läbirääkimised aitavad Balti riikidel tihendada koostööd välispoliitikas. Kas Balti riikidel on endiselt oluline välispoliitikas kokku hoida?

See on oluline EL-i nõukogu kontekstis. See pole ainult välispoliitika. Alati on parem, kui on ühine seisukoht, kasvõi keskkonna, õiguse või ükskõik millistes teistes küsimustes.

On nii, et välispoliitikas on siin kaks taset. Üks on üldine välispoliitika, suhted maailmaga, ja siis on suhted Hispaaniaga, Poolaga, kus on küsimus tegelikult selles, kas see on välispoliitika või EL-i poliitika. Mida enam on meil ühispositsioone, seda parem. 

 

Kas meil on?

Mõnes küsimuses on, mõnes pole, ja see on probleem. Meil oleks paremad väljavaated edule, kui meil oleks üks ühine arvamus, mitte kolm erinevat. 

 

Kas Te rääkisite oma Balti kolleegidega ka Venemaast?

Mina mitte. 

 

Te olete välja tulnud uue doktriini avaldusega – harrastada suhetes Venemaaga heatahtliku mittehoolimise poliitikat. Kas see töötab?

See ei ole doktriin, vaid soovitus, kuidas suhelda Venemaaga. Tegelikult on see lihtne – mitte pöörata sellele liialt suurt tähelepanu. Kuni Venemaa presidendivalimisteni tuleva aasta märtsis kuuleme me rohkem tigedat retoorikat, ksenofoobiat, baltlaste sõimamist. Seepärast ma arvan, et peame seda lihtsamalt võtma. 

 

Aastakümne eest, pärast Jeltsini järjekordset valimist, pidas tolleaegne USA riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott Moskvas loengu noorte auditooriumile, ja tema sõnum oli tegelikult see, et Venemaa ainus lootus on noored, kes on kasvanud teistes tingimustes. Kümme aastat on möödunud, ja me näeme Venemaal liikumist Naši, mitte seda, mida ootas S. Talbott. Kui kaua me võime oodata?

Mulle teevad muret EL ja atlandiülesed suhted. 

 

Läbirääkimistel mainisite Te peatset ühinemist Schengeni leppega.

Schengeni lepe on Eesti ja Läti elanikele tegelikult viimaste aegade tähtsaim sündmus. EL nimetab seda sageli eliidi projektiks, ometi on Schengen EL-i rahvale kõige lähem poliitika. Sellel on tohutu tähtsus eestlastele ja lätlastele, kuna need inimesed, kes elavad pealinnadest kaugel, on piiril mittekadestamisväärses olukorras. Et ületada piiri, peavad nad tegema pika ringisõidu ametlike piiriületuspunktideni. Kohati neljakümnekilomeetrine ringisõit. See on rumal.

Nii lätlastele kui ka eestlastele on tähtis, et piir oleks kergesti ületatav. Ma arvan, et üle piiri liiklemine kasvab pärast Schengeniga ühinemist dramaatiliselt. See tähendab ka turismi ja kaubanduse kasvu. See võimaldaks bussiühendust Volmarist Pärnusse või Volmarist Viljandisse.

See avab tohutuid võimalusi inimestele Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, samuti Lõuna-Lätis ja Põhja-Leedus. Me peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, kui tähtis on see inimestele, mitte sellele, millal ja milline volinik külaskäigul viibib.

Minule on see väga tähtis, kuna ma elan nelja kilomeetri kaugusel Läti piirist. Ma olen huvitatud sellest, et meil oleks rohkem kontakte. Kui elate piiri ääres ja olete oma pealinnast kaugel, vaatate te ikka oma pealinna suunas. Ometi saate te vaadata sealsamas kõrval üle piiri, kus on ka, mida teha. Ma ootan väga Schengeniga liitumist. 

 

Pärast aprillisündmusi Eestis ja rünnakuid riigi kodulehtedele olete Te üles kutsunud tõsisemale võitlusele küberkuritegudega. Mida tahate saavutada?

On juba otsustatud, et Eestisse tuleb NATO kompetentsikeskus küberkuritegude ärahoidmiseks. See pole küll otseselt seotud aprillisündmustega, kuna me alustasime ettevalmistustega juba kahe aasta eest. Kuid aprillis ja mais juhtunu näitas kindlasti, et Eesti on selliste rünnakute vastu paremini ette valmistatud ja teab rohkem. Ometi pole see ainult Eesti probleem. Võibolla olete tähele pannud, et suvel said kannatada ka Saksamaa kaitseministeerium ja Ühendkuningriigi kaitseministeerium. Ma arvan, et riigid hakkavad aru saama olukorra tõsidusest ning et küberturvalisus on laiem küsimus.

Ometi pole see kompetentsikeskus lõplik lahendus, vaid osa sellest. Väga tähtsaks aspektiks selles võitluses on juriidiline pool. Küberkuriteod ja küberterrorism on alati a priori piiriülesed rünnakud. Midagi võib ju juhtuda ka riigi sees, kuid see on kiiresti tuvastatav.

Niisiis, kui rünnak tuleb piiri tagant, siis see, mida me vajame, on EL-i ühised jõupingutused. Ranged, täielikult kooskõlastatud 27 riigi seadused. See tähendab, et kui sooritate küberkuriteo, siis olete kurjategija nii Rumeenias kui ka Suurbritannias, Soomes. Ükskõik, kus see ka ei toimuks, olete kurjategija ja saate karistatud. See on see, mille kallal peame töötama, ning ma näen selliseks tööks häid võimalusi. 

 

Kas Teie arvates peaks küberrünnakuid mingile NATO liikmesriigile hindama kui Washingtoni kokkuleppe 5. punkti rikkumist?

See on otsus, millest peaks rääkima. Küsimus on väga keeruline. Viies punkt räägib füüsilisest, militaarsest rünnakust. Ajal, kui seda kirjutati, 1949. aastal, oli terves USA-s ainult kümme arvutit. 

 

Kas lepingut peaks siis täiendama?

Küsimus on selles, kas me laiendame definitsiooni, mida me mõistame rünnaku all. See on igal erineval juhul arutluse teema ja me vajame neid diskussioone. Eesti on seda küsimust aktualiseerinud ja ka väga paljud teised maad on hakanud asjast aru saama. USA, Suurbritannia ja Saksamaa on pärast seda, kui on küberrünnakute all kannatada saanud, hakanud sügavalt ja tõsiselt mõtlema küberjulgeoleku küsimustele ja sellele, mida see NATO kontekstis tähendab. 

 

Mõne nädala eest möödus Teil aasta presidendiametis. Milline oli see aasta?

Kui minu tähtaeg nelja aasta pärast lõpeb, siis ütlen, milline see oli. 

 

Kas pärast aprillisündmusi Eestis, kus rahutustest võtsid osa muulased, nõustusite ka Teie mõne eksperdi arvamusega, et selle kogukonna senine integratsioonipoliitika on läbi kukkunud?

USA-s toimub integratsioon juba 140 aastat. Miks me arvame, et suudame ühendada oma ühiskonna 15 aastaga? Arvan, et tehtud on palju, kuid on veel palju teha. Neil, kes on öelnud, et integratsioon on läbi kukkunud, on väga primitiivne ja lapsik arusaamine sellest, mida tähendab integratsioon.

Ometi paistab, et Venemaa lähedus ja tema propaganda mõjutavad neid inimesi tugevalt. Praegu on teine ajastu, interneti ajastu.

Rahutustest osavõtu eest on kinni peetud 700 inimest. See oli Hugo Bossi kaupluse ja alkoholikaupluste röövimise eest. Ma ei arva, et sellest saaks teha üldistavaid järeldusi Eesti muulaste kogukonna kohta.

Need inimesed, kes tahavad oma tuleviku Eestiga siduda, integreeruvad. Ometi leidub Eestis, Lätis ja USA-s alati inimesi, kellele ei meeldi riik, kus nad elavad. Inimestel on erinevad arvamused riigist, kus nad elavad.

Tähtsaim on see, et Eesti ja Läti on ühed vähestest riikidest maailmas, kus venelased võivad elada vene keskkonnas, lugeda vene ajalehti, nautida sõnavabadust, väljendusvabadust, õiglast riiki. Ma arvan, et Läti ja Eesti on selles suhtes unikaalsed riigid. Siin oled sa venelane ja sul on sõnaõigus. Ma ütleks isegi, et see on suurepärane riik, kuna selliseid kohti pole ju palju. Kui ma oleksin venelane, oleksin õnnelik elades riigis, kus võib nautida sõnavabadust. 

 

Teie esimene sõit Eestis oli muulastega asustatud Ida-Virumaa piirkonda. Millest selline valik?

Sellepärast, et meil on ühine tulevik. Inimesed, kes seal elavad, on minu kaasmaalased. 

 

Ka Eesti majandusel ei lähe viimasel ajal nii hiilgavalt kui siiani. Inflatsioon kasvab kiiremini, kinnisvaraturu areng on peatunud. Kas Te olete mures riigi majandusliku olukorra pärast?

Ma olen juba varem rääkinud palju irratsionaalsest entusiasmist, hoiatades, et see ei kesta igavesti. See toimub tsükliliselt, arenedes üles ja alla. Ma ei ole mures.

Te peaksite majandusteooriast meeles pidama, et kiire majanduskasv tekitab a priori peaaegu alati inflatsiooni. Te ei saa loota kiirele kasvule ja samaaegselt sellele, et palgad ei tõuseks, see on ebareaalne. See on peaaegu võimatu. Kui tahate kiiret kasvu, saate ka kõrge inflatsiooni. Kiire kasvu puhul inimesed ostavad palju asju, mida neil pole, ja harilikult on need importkaubad – autod, elektroonikakaubad. See omakorda loob jooksevkonto defitsiidi. Meid mõjutab ka see, millega meil pole nagu mingit seost – kõrge riskiga krediidi kriis USA-s, mis tekitas doominoefektina kriisi kogu Euroopas.

See kõik tähendab, et majandus ei arene enam nii kiiresti kui kahe aasta eest. Sama käib ka Läti kohta. 

 

Hiljuti mõned Eesti ametnikud väitsid, et Läti majandusprobleemid võivad mõjuda kahjulikult ka Eestile.

Ma arvan, et nad rääkisid sellest, et kui lugeda välisajakirjandusest liiga palju lugusid pealkirjadega Ohud Baltimaade majanduses, kus tegelikult on kirjutatud Lätist, ning olla välismaa investor...

Kolm Balti riiki on endiselt mingil moel seotud. Viimasel ajal paistab, et Lätis pole probleemid mitte ainult majanduses, vaid päris ägedad sündmused toimuvad ka sisepoliitikas. Kas ka see peaks mingil moel mõjutama Eestit ja Leedut?

Ma arvan, et üldjuhul tajutakse seda kui Läti sisepoliitikat. Ma ei arva, et paljud Eesti inimesed oskaksid nimetada Läti peaministri nime ja vastupidi. 

 

Siis see ei kahjusta Eesti mainet?

Probleem on muus. Me oleme liiga vähe huvitatud sellest, mis toimub naabrite juures. Meie, ei tea miks, ärritume sellest, mida teised meist mõtlevad, kuid meid ei huvita, mida me ise mõtleme. Peaaegu igas Eesti ajalehes on rubriik pealkirjaga Teised meist. On selline vana nali – sakslane, soomlane ja prantslane leiavad elevandi ja igaüks neist peab kirjutama raamatu. Prantslane kirjutab retseptiraamatu Kuidas valmistada elevandist romantiline õhtusöök, sakslane kirjutab kolm köidet Sissejuhatus elevandist ja soomlane kirjutab Elevant. Mida ta meist arvab? Kui te loeksite nüüd Eesti ajakirjandust, siis sealt saab lugeda, mida teised meist arvavad, kuid meie ajakirjanikke ei huvita, mida me arvame ise asjadest meie ümber.

Aastat kümme tagasi ilmus Eestis raamat välispoliitilistest karikatuuridest, mis ilmusid sõdadevahelises Eestis Maailm läbi provintsi peegli. Väga huvitav raamat, millest võib näha, kui palju oli karikatuure maailmasündmustest, millel ei olnud otsest sidet Eestiga. Ma ei mäleta, et oleksin midagi sellist viimasel ajal Eesti ajakirjanduses näinud. 

 

Kui suur on Eestis probleem tööjõuga ja kuidas te seda lahendate?

Puudus on, kuid arvestades vähenevat majanduskasvu, võib see langeda. Erinevalt Lätist ja Leedust ei lahku eestlased nii suurel hulgal välismaale. Sellel on omad põhjused. Eestlased on sõitnud viimase 15 aasta jooksul Soome. Alates ajast, mil EL-i liikmed avasid piirid, on lahkunud 30 000 eestlast. See on piisavalt madal näitaja. Ometi pole tööjõupuudus tekkinud seepärast. Selle on loonud kiire majanduskasv, mille püsimiseks on vaja rohkem inimesi. On selge, et ka terves EL-is on kvalifitseeritud töötajate puudus. Sellepärast ongi algatatud niinimetatud siniste kaartide süsteem, mis tegeleb kvalifitseeritud tööjõuga. 

 

Intervjuu lätikeelset versiooni võib lugeda Diena veebilehel.