- Reset +

"Toomas Hendrik Ilves: Rahapuudus ei tohi takistada ülikooli pääsemist", Eesti Üliõpilasleht, 2. september 2007

02.09.2007

Küsitles Triin Pisuke

 

Kõrgharidus ei pruugi olla täiesti tasuta, kuid peab olema kindlasti kättesaadav kõigile, kes tahavad ja suudavad õppida, leiab president Toomas Hendrik Ilves.

 

Rääkige palun mõnest erilisest seigast, mis Teile ülikooliaastatest meenub.

Need olid neli aastat minu elust. Ma ei oska öelda, mis oleks iseloomustav seik. Pigem räägiksin seda, et ülikoolis õpitu sai selgeks alles hiljem. Ma valisin meelega ülikooli, mis oli ja on üks kahest viimasest USA kõrgkoolist, kus on kõigile õpilastele kohustuslikud kursused ning kus iga inimene, ka insener, peab läbima raske ja pika kursuse filosoofiast ja kirjandusest. Ma lõpetasin ülikooli 31 aastat tagasi ning mida aeg edasi, seda enam on selgeks saanud, et kõige olulisem osa minu haridusest oligi see kohustuslik filosoofiakursus, mis algas Platoni «Riigiga» ja tol ajal lõppes Thomas Kuhni «Teaduslike revolutsioonide struktuuriga», mis on nüüd ka eesti keelde tõlgitud.

 

Nii et ka Eesti ülikoolides peaksid kõikide erialade tudengid filosoofiat õppima?

Jah. Ma usun, et eriti oluline on see Eestis. Meie õppisime seda tegelikult enne, kui asi laiemale multikulturaalsusele üle läks. See kursus oli lääne filosoofia alustest. Õpetatavate filosoofide hulka kuulusid Platon, Aristoteles, Augustinus, Cicero, Aquino Thomas, Machiavelli ja muidugi valgustusaja filosoofia: Diderot, Voltaire, Locke, Hobbes, Barkely, Marx. Lugesime ka Lenini «Riiki ja revolutsiooni».

Et tunnetada oma kuuluvust Euroopa kultuuri, tuleb hästi tunda Euroopa kultuuri aluseid, mis ei ole iseenesestmõistetavad.

 

Kui Te alustaksite oma ülikooliõpinguid praegu, siis millise eriala ja kõrgkooli valiksite?

Seda on raske öelda. Kindlasti arvan ma, et peale filosoofiliste teadmiste omandamise peaksid kõik inimesed õppima loodus- ja täppisteadusi ning matemaatikat.

Väga raske on võrrelda ajavahemikku 1972–76 aastaga 2007. Kindlasti oleksin ikka pidanud õigeks põhjaliku filosoofilise baasi omandamist. Samuti ei ole minu meelest võimalik elada nüüdisaegses maailmas ilma põhiliste teadmisteta loodus- ja täppisteadustest.

 

Ülikoolid on muutumas ettevõtlikeks ülikoolideks, kus peale traditsioonilise teadmiste tasuta jagamise üha enam teadmisi müüakse. Kas tuleviku teadmine on tasuta teadmine või müüdud ja ostetud teadmine?

Haridus ei pruugi olla tasuta, aga see peab olema kättesaadav. Inimesed võivad natuke midagi maksta, aga seda sõltuvalt oma võimetest, sõltuvalt vanemate sissetulekust. Põhimõte peab jääma, et kui sa oled võimeline tööd tegema, siis sinu rahalised võimalused ei takista seda. Kui sa oled andekas, siis ei tohiks miski takistada ülikooli pääsemist.

Mulle meeldib põhimõte, mis on võetud omaks parimates USA ülikoolides, kus võetakse vastu ainult oskuste, kvalifikatsiooni ning tulemuste järgi. Alles pärast üliõpilaste vastuvõtmist vaadatakse nende majanduslikke võimalusi. Keegi ei jää ilma võimalusest minna ülikooli. Stanfordi ja Harvardi ülikoolides on nii, et kui su vanemad teenivad vähem kui 40 000 dollarit aastas, siis sa ei pea midagi maksma. Nii et kõikidel andekatel lastel, kel on võimalik õppida ja kes saavad ülikoolis hakkama, peaks olema võimalus ülikoolis käia.

 

See oleks ehk üks asi, mida saaksime ameeriklastelt õppida?

No Ameerikas on need võimalused niivõrd erinevad. Osariiklikud ülikoolid on madalate õppemaksudega, aga eraülikoolid ei ole. Mis puudutab erakõrgkoole, siis ei ole need mitte kasumit toovad, vaid eraõiguslikud ülikoolid. Neil on õppemaks, aga see on seal nendele, kes suudavad seda maksta ja kui nad ei suuda, siis saavad ikka ülikoolis käia.

 

Väidetakse, et teatud erialade esindajaid on Eestis liiga palju, näiteks juriste. Mida arvate?

Kui on liiga palju juriste, siis on neil tööturul raske. Raske öelda. Küll aga on meil liiga vähe inimesi, kes õpivad praegu loodus- ja täppisteadusi. Mina ei ole veendunud, et ärijuhtimine ja avalik haldus on need valdkonnad, kus meil on vaja väga palju inimesi. Ka erinevad uuringud tõendavad seda. Kui võrrelda jõukaid ja hästi edasi jõudnud ühiskondi, siis on selge, et seal mängivad kõikvõimalikud tegurid oma osa: odav tööjõud, looduslikud ressursid, kallis tööjõud. Aga riigid, kus on kõrgem protsent loodus-ja täppisteadlasi ning insenere, jõuavad üldiselt kaugemale kui need riigid, kus nende alade esindajaid on vähem.

 

Koolides valitseb õpetajate puudus, ülikoolides õppejõudude puudus. Kuidas muuta õpetaja ja õppejõu ametid noorte jaoks atraktiivseteks?

Maksta rohkem raha. See on täiesti turumajanduslik loogika. Ega õpetajad, õppejõud ja professorid ole kusagil rikkurid, aga nad elavad normaalset keskklassi elu. Kui inimestel on võimalik elada euroopalikku keskklassi elu, siis nad teevad seda tööd ja tahavad saada õpetajateks ja õppejõududeks.

 

Kuidas hindate Eesti haridust maailma mastaabis?

Ma tean nii palju, et minu poja teadmised Eesti alg- ja keskhariduse põhjal olid väga tugevad, kui ta siit Ameerikasse läks. Siinse kogemusega oli ta palju paremini ette valmistatud. Mis puudutab ülikooli – kui me vaatame, kui edukad on olnud inimesed, kes lähevad pärast siin ülikooli lõpetamist mujale edasi õppima, siis tundub, et pole viga midagi ja ei ole põhjust kurta.

Ma pigem ei viriseks Eesti haridussüsteemi üle. Vähemalt seal, kus Eesti haridus saab vajalikke ressursse. Eesti hariduse puhul tunnen ma teatud muret linnast väljaspool valitseva olukorra pärast. Probleemid on maakonnakeskustes, kus ressursid on küll olemas, kuid kus neid tihti ei kasutata.

Näiteks otsustatakse kool mõnes maapiirkonnas kinni panna, kuna seal on liiga vähe inimesi ja ei hoolita sellest, et kohalikel lastel tuleb hakata sõitma igal hommikul 13 km kooli ja 13 km tagasi. Teeolud on muidugi nii nagu nad on, eriti veel talvel ja niikuinii on tegemist kohtadega, kuhu on raske õpetajaid meelitada. Kas me ikka anname kõigile eestlastele võrdsed haridusvõimalused?

Näiteks Soomes on hoolimata sellest, kas elatakse Kesk- Helsingis või kusagil Lapimaal, kõigil samasugused võimalused korraliku alg- ja keskhariduse omandamiseks. Ülikoolidesse lähevad inimesed juba ise ja üldiselt ei käida ülikoolis seal, kus ollakse üles kasvanud, kui just tegu ei ole Tartu või Tallinnaga. Põhi- ja keskharidus peaks aga olema kõigile kättesaadav oma kodukohas.