- Reset +

"Leebe gangster Toomas Hendrik Ilves", European Voice, 4. oktoobril 2007

04.10.2007

Gary Peach, European Voice

 

Nädal pärast Tallinna aprillirahutusi, samal ajal kui Eesti Moskva saatkonda piirasid ärritunud Kremli-meelsed noorteühendused ning Eesti veebilehed, nii valitsuse kui ka ettevõtete omad, olid võimsa küberrünnaku all, esitas Valge Maja küllakutse president Toomas Hendrik Ilvesele.

 

Olukorda arvestades oli see parim võimalik toetus, mida Washington sai oma tillukesele Balti liitlasele pakkuda. Veelgi parem oli küllakutse ajastus. Ilves saabus Ovaalkabinetti 25. juunil – täpselt nädal enne seda, kui USA president George W. Bush võõrustas Kennebunkportis Maine’i osariigis Vladimir Putinit. Selle sammu sümboolsus – esmalt Eesti, seejärel Venemaa – ei jäänud selles Balti riigis märkamata. Ilves lausus eestlastele, et see kutse tõestas, et NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ei tähenda vaid hulka tühje kohustusi ja formaalsusi. „Kui meie aitame teisi, aitavad ka nemad meid,” sõnas Ilves.

See on tõsi, kuid on raske ette kujutada, et Valge Maja oleks samal viisil käitunud, kui presidendiks oleks endiselt olnud Ilvese eelkäija, 78-aastane Arnold Rüütel. Rüütel, raskepärane ekskommunist, kes pakkus ametis olles välja vähe uusi ideid, ei omanud kunagi sellist eruditsiooni ja aplombi, mida Ilvesel külluslikult jagub.

Ilves ja Bush kohtusid esmakordselt 2006. aasta novembris, pelgalt poolteist kuud pärast Ilvese ametissevannutamist, USA presidendi lühivisiidi ajal, mil Bush peatus Tallinnas teel Riias toimuvale NATO tippkohtumisele. Kõik andis tunnistust sellest, et teismelise immigrandina New Jerseys elanud mees hakkas teksaslasele kohe meeldima.

Kui aga jõudis kätte aprill, mil Eesti langes kahel ööl rahutuste meelevalda, mille käigus hukkus üks ja sai vigastada enam kui sada inimest ning tekitati suurt varalist kahju, tuli Bushile tema vastleitud Balti sõber taas meelde.

Ja kuidas ta saakski teda mitte mäletada? Jutukas Ilves, kes lisaks inglise keelele räägib ka saksa ja hispaania keelt, jätab endast alati hea mulje. Teda kuulata on lausa nauding. Ilves kätkeb endas avalike teenistujate seas harva esinevat imelist segu intellektuaalsest läbinägelikkusest ja talupojatarkusest. Rääkides näiteks Ukraina lakkamatutest probleemidest, juhtis ta kiirelt tähelepanu asjaolule, et saatusliku vea tegi 1990ndate alguses toonane president Leonid Kravtšuk, kes keeldus koostööst Põhja-Ameerikas elavate ukrainlaste kolmemiljonilise diasporaaga. Sulgedes ukse suure potentsiaaliga teadmistepagasile ja investeeringutele, lõi Kravtšuk omaenda nina ees pauguga kinni ka võimaliku Läänega integreerumise ukse.

Küll Ilves juba teab. Ta sündis 1953. aastal Stockholmis Eesti sõjapõgenike pojana. Kui ta oli kolmeteistkümneaastane, kolis pere Ameerika Ühendriikidesse, kus Toomas Hendrik (kes kasutab alati nii esimest kui ka teist eesnime) lõpetas hiljem psühholoogia erialal nii Columbia (bakalaureuseõpingud) kui ka Pennsylvania Ülikooli (magistriõpingud). 1984. aastal pakkis ta aga asjad ja suundus Münchenisse, asudes tööle Raadio Vaba Euroopa analüütikuna. Üheksa aastat hiljem jõudis ta tagasi Ühendriikidesse – sedakorda äsja iseseisvunud Eesti Vabariigi suursaadikuna USAs, Kanadas ja Mehhikos. Ilves on oma tausta kohta öelnud: „Ma räägin inglise keelt nagu ameeriklane, ma mõtlen nagu eurooplane.”

On tähelepanuväärne, et olles 2004. aasta aprillist 2006. aasta septembrini Euroopa Parlamendi liige, kasutas ta neid oma isiksuse kahte külge lausa väsimatult, eesmärgiks ehitada sild üle Iraagi invasiooni poolt tekitatud transatlantilise lõhe. Ta purustas Donald Rumsfeldi „Vana Euroopa” paradigma, nimetades seda „katastroofiks”. Kui saksa filosoof Jürgen Habermas ja hiljuti lahkunud prantsuse dekonstruktsionist Jacques Derrida avaldasid ühisdeklaratsiooni, mis kutsus eurooplasi üles ühinema antiamerikanismi loosungi alla, kirjutas Ilves sellele pika ja kirgliku vastulause. Peadpööritavat 2003. aastat meenutades on ta lausunud: „Liiga palju hüsteeriat oli mõlemal pool Atlandit.”

1996. aastal Eesti Vabariigi välisministri ametisse asudes loobus Ilves oma USA kodakondsusest. Enam kui kümme aastat kestnud Eesti-siseses poliitikaelus kaasalöömise perioodil seisis Ilves vankumatult poliitilise spektri keskel, olles tema enda abiga loodud Mõõdukate erakonna liige. Tänu Ilvese sõprusele endise peaministri Mart Laariga, oli Eesti esimeseks Euroopa riigiks, kus kehtestati proportsionaalne tulumaks. 2004. aastal sai Mõõdukatest Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kust Ilves presidendiks saamise järgselt välja astus.

Ilvese mitmekülgsus on lausa rabav. Ta armastab maaelu ja naudib Läti-Eesti piirist jalutuskäigu kaugusel asuvas Ärma talus töötunkedes maaharimist. Tema vaba aja meelistegevuste hulka kuulub ka filmivaatamine. Hiljuti pani ta proovile oma näitlejaanded, võttes vastu lühirolli Eesti filmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, mis räägib ebaõnne käes kannatavast näitlejast, kes oma esmapilgul lihtsana tunduval teekonnal Tallinnast ülikoolilinna Tartusse satub silmitsi mitmesuguste takistustega.

Mõned aastad tagasi paluti Ilvesel osaleda heategevuskontserdil, mille käigus koguti raha puudega lastele. Ilves nõustus ja astus üles bluusivendasid meenutava etteastega, minnes koguni nii kaugele, et pani pähe musta kaabu ja ette päikeseprillid. 2004. aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel kasutasid seda ära tema poliitilised oponendid äsjaloodud paremparteist Res Publica, kujutades Ilvest oma valimisplakateil ning üritades panna Eesti valijaid uskuma, et seda Balti riiki võib ähvardada Chicago maffia pealetung. Meediakampaania, kus Ilvest kujutati „pahelise” ja „võltsina”, pöördus oma loojate vastu ja sotsiaaldemokraadid said enamiku rahva antud häältest, hõivates nii kolm kuuest Eestile eraldatud saadikukohast. „Gangster” ise valiti aga välisasjade komisjoni aseesimeheks.

Kaks ja pool aastat hiljem rehabiliteeriti kikilipse eelistav Ilves aga täielikult – kategooriliselt Rüütli teistkordselt presidendiks valimise vastu olev Res Publica asus toetama just tema kandidatuuri.

Praegu seisab 9. oktoobril presidendiameti esimest aastapäeva tähistav Ilves silmitsi hiigelsuurte siseriiklike väljakutsetega. Pärast nõukogude mälestusmärgi ümber aprillikuus toimunut on Eesti ühiskonnas sügav lõhe – veerand riigi 1,3 miljonilisest elanikkonnast on etnilised venelased. Tööjõupuudust silmas pidades on venelaste (kellest paljudel ei ole Eesti kodakondsust ning õigust osaleda keskvõimu valimistel) olemasolu majanduslikult hädavajalik. Kõnekas on fakt, et president Ilvese ametiaja esimene riigisisene visiit viis ta Narva ja Ida-Virumaale – Ida-Eestis asuvatesse omavalitsusüksustesse, mille elanikest enam kui 90% on etnilised venelased.

Pöördutud on ka eestlaste poole. Just demograafilise olukorra parandamine on 21. sajandil Eesti peamiseks ülesandeks. Septembris New Yorgis viibides kutsus Ilves kõiki USAs elavaid eestlasi üles kaaluma Baltikumi naasmist. „Me vajame iga eestlast,” sõnas ta.

 

Inglisekeelse originaalartikli võib leida European Voice'i veebilehelt.