- Reset +

President Ilvese intervjuu ajakirjale Der Spiegel 25. juunil 2007

25.06.2007

President Toomas Hendrik Ilves räägib konfliktist nõukogude ausamba ümber Tallinnas, Venemaa ajalookäsitlusest ja Moskva strateegiast Euroopa Liidu suhtes.

 

Härra president, ükski teine riik pole viimastel nädalatel suurvõimust Venemaa viha nii suurel määral enda peale tõmmanud, nagu on teinud seda väike Eesti. Venemaa ajalehed nimetasid Teie maad Euroopa Liidu „fašistlikuks tagahooviks“, Eesti Moskva saatkonda piirati. Seda kõike Tallinnas asuva nõukogude sõduritele pühendatud mälestusmärgi ümberpaigutamise pärast?

Mõnikord on vaja kedagi, keda vihata, vaenulikku figuuri. Aasta tagasi oli selleks Läti, üheksa kuud tagasi saadeti Moskvast välja sadu grusiine ja selgitati välja gruusiapäraste nimedega koolilapsi – nüüd on ette võetud meid. Miks? Kardetakse, et ehtsad demokraatiad näitavad venelastele, et „juhitud“ demokraatia taga peituv filosoofia on vale. Kui läänelik demokraatia koos ajakirjandusvabaduse ja õigusriigi põhimõtetega toimib Eestis, Ukrainas, Gruusias, siis kaob ära alus argumendilt, et Venemaal selline lähenemine ei toimiks ainult seepärast, et seal on väidetavalt teistsugune kultuur. 

 

Tüli vallandajaks oli lihtne pronksist mälestusmärk...

Minu arvates ei olnud kuju ümbertõstmine hea mõte. Küsimus ei olnud Eesti jaoks nii tähtis, et seepärast poliitilist kapitali maha mängida. Pigem oli tegemist avaliku turvalisuse tagamisega, kuna mälestusmärgist oli saanud koht, kus peeti Eesti-vastaseid demonstratsioone, kus inimestelt rebiti käest Eesti lippe ja kus hoiti üleval loosungeid, mis nõudsid Nõukogude Liidu taastamist. See tekitas eestlastes viha. Seevastu venelased olid vankumatult seisukohal, et tegemist on püha kohaga ja igasugune teisaldamine on pühaduse rüvetamine. 

 

Missuguse lahenduse pakuksite Teie välja?

Mina oleksin mälestusmärgile andnud uue tähenduse. Berliinis on mälestusmärk Neue Wache, mis ehitati esialgselt kuninga vahtkonna peakorteriks. 1931. aastal pühendati see mälestusmärk I maailmasõjas hukkunutele, Hitler varustas selle natsliku tähendusega. Saksamaa Demokraatliku Vabariigi ajal oli tegemist fašismi ohvritele pühendatud monumendiga. Ja 1993. aastal nimetas Kohl mälestusmärgi ümber Teises maailmasõjas hukkunute ja vägivallarežiimi all kannatanute memoriaaliks – tähendus on muutunud läbi aegade. 

 

Konflikt tõstab esile fundamentaalse erinevuse venelaste ja Baltikumi rahvaste ajalookäsitluses.

Moskval on puudu tahtest minevikku üle vaadata. Kümme aastat tagasi olid venelased valmis oma arhiive avama, tänaseks on need ajad jällegi möödas. Kui uus nägemus endast üles ehitada ainult natsionalismile ja Nõukogude Liidu ülistamisele, on nõukogude vägede poolt läbi viidud kuriteod midagi, mida mingil juhul ei taheta sellesse nägemusse sisse punuda.

 

Kas seepärast ei räägita Venemaal ka Baltikumi okupeerimisest 1940. aastal?

Venemaa on tagasi pöördunud vana käsitluse juurde, mille kohaselt Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu, seega neid ei okupeeritud. Kusjuures Gorbatšov tunnistas 1989. aastal Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu. 

 

Putin näeb asja täiesti teistmoodi. Ta heidab Teile ajaloo ümberkirjutamist ette ja räägib “äärmuslikkuse ideoloogiast”, võrreldes seda kolmanda Reichiga.

Jah, meie sooviks on tõepoolest ajaloo ümberkirjutamine. Me tahame nõukogude ajalooraamatuid ümber kirjutada. Me tahame täita lüngad. Nõukogude ajalooraamatutest leiame kõigest ühe rea Gulagi kohta, kus on kirjas, et vangilaagrid likvideeriti. See tähendab, et 30 000 eestlase küüditamine Nõukogude Liitu 1941. aastal vaikitakse lihtsalt maha.

 

Te mõtlete selle all Teie kaasmaalaste küüditamist Siberisse pärast seda, kui nõukogude väed Eestisse marssisid.

Võib küll vaielda ajaloo tõlgendamise üle, aga väga raske on vaielda inimsusevastaste kuritegude, massihaudade ja tuhandete mahalastute üle. Nõukogude Liit pani Baltikumis toime üüratuid inimsusevastaseid kuritegusid ja ei käitunud kui vabastaja – need on faktid. Minu arvates on jäle meile ette heita, et Nõukogude Liidus toime pandud inimsusevastastest kuritegudest rääkimine teeb meist fašistid.

 

Ka sakslasi ärritab paljude Baltikumis elavate inimeste nägemus, mille kohaselt fašistlik okupatsioon polevatki eriti palju hullem olnud kui nõukogude oma.

Kui Teie väidate mulle, et natsid olid hullemad, siis ütlen mina Teile, et Te võrdlete kannibalide kulinaarseid harjumusi. Ma ei ütle, kes oli hullem. Võttes aluseks mõrvatute arvu, arvan mina, et kommunistid tapsid rohkem inimesi. Mõned väidavad: „Natsid olid hullemad, sest ideoloogia nende mõrvade taga oli hullem.“ Eestlaste jaoks ei olnud need ei kommunistid ega fašistid, meid tapsid sakslased ja venelased. Millisest ideoloogiast lähtudes, on meile täiesti ükskõik. 

 

Kui on tõsi see, mida Eesti väidab, et rahutusi Tallinnas organiseeriti otse Venemaa saatkonnast, siis tähendab see ju seda, et vene vähemust Eestis pole piisavalt lõimitud, seega on teda lihtne üles ässitada.

40 protsenti vahistatutest on varem kohtulikult karistatud, me ei räägi seega siinkohal Eestis elava venekeelse elanikkonna esinduslikust väljavõttest. Sest mingil juhul pole 40 protsenti Eestis elavatest venelastest varem kohtulikult karistatud. Need oli huligaanid. Kas nad on lõimitud? Arvatavasti mitte. On loomulikult ka inimesi, kes on kibestunud enda kui härrasrahva staatuse kaotuse pärast, kes teevad koostööd Vene saatkonnaga, kes korraldavad kohtumisi vandenõude sepitsemiseks ja organiseerivad mässusid – need inimesed on ohuks. Aga ma usun, et üldiselt oleme me teinud edusamme – üle poole Eestis elavatest venelastest on otsustanud Eesti kodakondsuse kasuks. 

 

Aga vaidlus selle üle, miks vene keel pole ametlik keel, on Eestis pidevalt aktuaalne.

Miks peaks see nii olema? 

 

Sest rohkem kui veerand elanikkonnast on venelased.

Nad võivad vabalt rääkida vene keelt, aga lähtudes kogemustest, mis said meile osaks okupatsiooni ajal, kui vene keel oli ametlik keel ja ei leidunud arste, kes oleksid rääkinud eesti keelt, ja ka mitte ametnikke, kes oleksid rääkinud eesti keelt, ei valiks ükski eestlane valitsust, mis praeguses olukorras kavatseks uuesti teha muudatusi.
Ma tahaksin siinkohal viidata kõnele, mille pidas natukene aega tagasi proua Merkel: Kõik inimesed Saksamaal peaksid õppima saksa keelt ja rääkima saksa keelt – mitte ainult seepärast, et nad saaksid aru oma õpetajatest, vaid ka seepärast, et neil oleks majanduslikus mõttes Saksamaal tulevikku. Seda ütles proua liidukantsler. 

 

Paljud venelased Eestis tunnevad end muuhulgas ka teise klassi inimestena, sest ilma passita pole neil isegi mitte õigust osaleda parlamendivalimistel.

Neil on rohkem õigusi kui kodakondsuseta isikutel teistes riikides. Esiteks, kuna neil on õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Ja teiseks, kuna – kui nad tõesti ka valida tahavad – on väga lihtne saada Eesti kodanikuks. Meil on palju liberaalsem kodakondsusõigus kui Saksamaal, Soomes, Rootsis ja Taanis – rääkimata Šveitsist või Austriast. 

 

Te olite Müncheni julgeolekukonverentsil, kui Putin pidas oma kuulsa kõne USA raketikilbi vastu. Kuidas mõistate Teie Kremli uut jääkülma keelt?

Inimesed austavad Saksamaad, sest tegemist on tõsiseltvõetava riigiga, mis käitub normaalselt ja demokraatlikult. See riik on rikas. Venemaad aga austavad nad hirmust. Ma arvan, et osaliselt on toimuva puhul tegemist katsega välja kujundada uus rahvuslik identiteet, mis hõlmaks enda alla nii Peeter Suure ja Aleksander II ajastu kui ka nõukogude aja kogemuse. Kui Nõukogude Liidu lagunemist nimetada 20. sajandi suurimaks tragöödiaks, segatakse liiga paljud erinevad asjad korraga kokku. Tähistada Tšekaa asutamist Feliks Dzeržinski poolt on sama, mis tähistada Gestaapo asutamist, seal ei ole mitte mingisugust vahet. 

 

Kas see liiga häbematuks ei lähe?

Mis te tahate? Venemaal külastab riigipea igal aastal 20. detsembril Tšekaa või KGB või siis nüüd FSB peakorterit – tšekistidele pühendatud päeval. Kui ma kohtusin liidupresident Köhleriga, pidas ta mind hulluks, kui ma temalt pärisin, kas ta suudaks endale ette kujutada, et ta külastaks Gestaapo asutamise aastapäeval Saksamaa põhiseadusliku kaitse ametit. Ta vaatas mind sellise pilguga, nagu küsiks endalt, missugune idioot küll Eestist siia on tulnud. Mina ütlesin: „Aga Putin teeb seda igal aastal.” Tema seepeale: „Ei.” Ja mina: „Teeb küll.” Ja siis kinnitas ka Köhleri nõunik Venemaa küsimustes: „Ja, ja, seda ta teeb.“ 

 

Venemaa üritab 1991. aastast peale säilitada tuha all hõõguvate konfliktide vorpimise kaudu oma mõju endiste nõukogude vabariikide üle. Ka Teie puhul nõudis Venemaa autonoomiat riigi kirdeosale, nüüd pandi transiitvedude jaoks kinni piirisild. Mil määral võivad sellised meetodid olla tõhusad riigis, millest on vahepeal saanud ELi ja NATO liige?

Niikaua kui Moskva – nagu Gruusia veinide boikoti puhul – väidab, et sel kõigel pole poliitikaga mingit pistmist, võib kõike võimalikku teha. Meie piirisilla puhul ütlesid nad lihtsalt: silda tuleb nüüd parandada. Niipea aga, kui sellest saab ametlik poliitika, astutakse rinnutsi Euroopa Liiduga. Ma arvan, et Venemaa katsetab praegu, mida tähendab ELi liikmelisus. Nad ei tea veel seda, nad panustavad kahepoolsetele protsessidele. Venelaste jaoks on rahvusriikidest koosneva poliitilise liidu tagamõte koomiline. 

 

Kuidas peaks EL tulevikus käima ümber Venemaaga?

Me peame lahti ütlema müüdist, mida mõned inimesed Saksamaal propageerisid ja mille kohaselt Venemaa on laiapõhjalise demokraatiaga riik – seda ta lihtsalt ei ole. Ma arvan, et selline teguviis säästaks meid illusioonidest. Meil on vaja pragmaatilisi suhteid, sest Venemaalt tuleb Euroopasse suurim osa maagaasist. 

 

ELis otsustab ju iga riik ise, mida tähendab ’pragmaatiline’.

Venemaa käitumist aluseks võttes peaksime me esmajoones olema ELi liikmesriigid ja ütlema, et see või teine pole meile vastuvõetav, sest meil on tegemist poliitilise liiduga. Vanad ja uued liikmesriigid peavad ühte jalga käima. Ma ütlen alati oma Poola sõpradele: te ei saa olla põhiseaduse lepingu vastu ja samal ajal oodata ELi solidaarsust oma probleemides Venemaaga. Teiselt poolt vaadatuna aga – ja seda räägin ma oma saksa sõpradele – ei saa meil olla põhiseaduse lepingut ja me ei saa samal ajal oodata riikidelt nagu Poola, et nad kirjutaksid alla kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamismeetodile, kui nendel riikidel ei ole täielikku usaldust selles osas, et neid mingis lehmakauplemises Venemaale ei reedeta. 

 

Teile on jäänud mulje, et uusi ELi liikmesriike koos oma ajalooliste kogemustega ei võeta Lääne-Euroopas tõsiselt?

 Jah. Nendes riikides elavate inimeste mälu ei saa ära kustutada. Üks uute ELi riikide iseloomulikke omadusi on nende ameerikasõbralik hoiak, mis tuleneb hirmust Venemaa ees. Tõstatub väga palju eelarvamusi, kui inimesed, kes Venemaad ei tunne, hakkavad rääkima inimestele, kes Venemaad on omal nahal kogenud, milline on Venemaa ja millised venelased.