- Reset +

Vabariigi President Raadiole Vaba Euroopa 5. juunil 2007

05.06.2007

Venemaa: Eesti presidendi sõnul suhtub Moskva demokraatiasse kui "ohtu" 

 

PRAHA, 5. juunil 2007 (Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus) – Eesti president Toomas Hendrik Ilves andis täna intervjuu RVE/RV korrespondentidele Jeffrey Donovan’ile ja Irena Chalupa’le, kõneledes oma riigi haavatavusest mõni nädal pärast Eesti vastu aset leidnud küberrünnakuid ja Eesti-Vene suhetest.

 

RVE/RV: Teie riik on pälvinud viimasel ajal rohkelt tähelepanu seoses nõukogudeaegse monumendi ümberpaigutamisega ja küberrünnakutega Eesti arvutisüsteemide vastu. Kas te saaksite meile seda olukorda lähemalt selgitada? 

 

Toomas Hendrik Ilves: Ma ei teagi, kust otsast alustada. Selge on see, et me olime tunnistajaks meie riigiasutuste ja eraettevõtete, sealhulgas pankade, vastu suunatud küberrünnakutele. Võiks öelda, et algstaadiumis toimus asi nn rohujuure tasandil, kuid seejärel muutus juba organiseeritud kuritegevuseks.

Väidan seda, kuna rünnakute korraldamisel kasutati botnet’e, mille tähenduse te võite wikipediast üle vaadata, kui te seda ei tea. Asja sisu lühidalt kokku võttes – 10–20% maailmas leiduvatest arvutitest on nakatatud robotvõrkude poolt kahjurprogrammidega, mis võimaldavad nakatunud arvuti hõivata ja seda kõrvaliste isikute poolt juhtida. Nii tekib ka suur osa rämpspostist. Selliste vahendite kasutamine on ebaseaduslik. Kahjurprogrammide kasutamine on ebaseaduslik. Ameerika Ühendriikides toob sellise programmi saatmine kellegi teise arvutisse endaga kaasa 50aastase vanglakaristuse. Organiseeritud kuritegevuse käsutuses on terved robotarvutite patareid. Minevikus on selliseid arvuteid kasutatud firmadelt raha välja pressimiseks, ähvardades neid vastasel korral rünnata. Nüüd on neid aga kasutatud ka ühe riigi vastu toime pandud rünnakus.

Igal Euroopa Liidu riigil on organisatsioon, mida kutsutakse CERTiks ehk arvutiküsimustega tegelevaks kiirreageerimisüksuseks. Nende organisatsioonide esindajad käisid oma Eesti kolleegidel külas, kes näitasid neile küberrünnakute aktiivsust kujutavat diagrammi, mis kujutas ründeaktiivsuse järsku tõusu. Pika aja vältel jäi see sama kõrgele tasemele, kuid siis, täpselt südaööl Greenwichi aja järgi, rünnakud äkki lõppesid. Ma küsisin, mis oli selle põhjuseks? Ja CERTi juht vastas mulle: "Nende ostetud aeg lõppes otsa."

Juhuslike, tavaliste internetikasutajate korraldatud rünnakute korral on tegemist vaid pideva taustamüraga, kuid salaja korraldatud massiründed vajavad organiseerimist. Kas me suudame aga tõestada, kes ostis neis ebaseaduslikult tegutsevates kuritegelikes botnet'ides kasutusaega? Ei suuda. Kuid ilmselt ei ole tegemist Uruguaiga. 

 

RVE/RV: Tahate te väita, et tegemist on Venemaaga? 

 

Ilves: Ei, ma väidan, et see pole arvatavasti Uruguai. 

 

RVE/RV: Kas on mingeid vihjeid, mis võiks osutada mõne konkreetse riigi suunas, kui Uruguai välja arvata? 

 

Ilves: Võttes arvesse ajastust... Tegemist on muidugi kaudsete tõenditega. Miks on nii juhtunud? On kindlaid tõendeid tegevusest nn rohujuure tasandil. Üks kremlimeelse noorteorganisatsiooni Naši komissaridest ütles intervjuus ajalehele "Vedomosti": "Jah, mina korraldasin rünnakuid." Tema tegeles inimestele juhiste jagamisega, õpetades neid, kuidas arvutirünnet sooritada. See oleks puudutanud vaid üksiküritajaid, mitte selliseid organiseeritud ja jõulisi rünnakuid, millega meil tegemist oli. 

 

RVE/RV: Kas need rünnakud tekitasid teie pankadele, rahandus- ja riigiasutustele ka suuremat kahju? 

 

Ilves: Esmalt tuleks mainida, et CERTi hinnangul oli kahju tunduvalt väiksem tänu meie märtsis korraldatud elektroonilistele Riigikogu valimistele. Nendeks valmistudes mängiti läbi erinevad häkkerirünnakud, sealhulgas ka DDoS (Distributed Denial of Service) rünnakud, mille ohvriks me hiljuti langesimegi. Nende rünnakute läbimängimine ja testimine parandas pisut meie valmisolekut.

Rünnakud minu tähtsusetu kodulehe vastu [naer] ei olnud nii tõsised. See löödi vaid rivist välja. Kuid kui rääkida tõsisematest asjadest, siis rünnati ka meie üleriigilist hädaabinumbrit 112. Õnneks katkes selle töö vaid väga lühikeseks ajaks, kuid kui selle lühikese aja jooksul oleks puhkenud tulekahju või keegi saanud infarkti, oleks see keegi võinud ka oma elu kaotada. Pankade jaoks oli tegemist tõsise probleemiga, kuna 97 protsenti pangaülekannetest tehakse meie riigis Interneti vahendusel. Meie peamine vastumeede oli juurdepääsu piiramine välismaal asuvatele arvutitele, mille riigikood ei lõppenud laiendiga .ee [siin Tšehhi Vabariigis on selleks .cz]. Euroopas on meil kasutusel sellised riigikoodid.

See tähendas, et internetilehekülgedele pääses ligi meie riigi piires asuvatest arvutitest, kuid mitte välismaal asuvatest arvutitest. Nii et kui sa soovisid välismaal viibides oma pangakontole ligi pääseda, siis muidugi... Avatud riigi jaoks, mille väliskaubanduse suhe sisemajanduse koguprodukti on üks maailma kõrgemaid, Hong Kongi järel teine, kui ma ei eksi, on sellel kindlasti oma mõju. 

 

RVE/RV: Võttes arvesse toimunut, Vene-Lääne suhteid ning pingete üldist teravnemist – kas Eesti tunneb ennast rohkem haavatavana?

 

Ilves: Mnjaa, haavatavus... Ma arvan, et kõrge arvutiseeritustasemega riigi puhul, mis on selles osas ülejäänud Euroopast ees, muutis olukorra isiklikult minu jaoks kõige ohtlikumaks see, et madala arvutiseeritustasemega riigid ei tajunud päris hästi olukorra tõsidust. Seda mõistsid hästi soomlased, rootslased ja ameeriklased. Nemad said kohe aru, mida see tähendas. Riigid, kus Internetis pakutavate avalike teenuste maht ei ole suur, kus ei kasutata pea üldse internetipangandust, ei saanud toimuvast aru.

Haavatavuse koha pealt tulime me üsna hästi toime. Oli palju neid, kes avaldasid arvamust, et kui tegu oleks olnud väiksema kogemustepagasiga riigiga, oleks sellised rünnakud põhjustanud tunduvalt suuremaid probleeme. Igal juhul on meile olnud toeks nii Euroopa Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide poolt väljendatud solidaarsus ja ma usun, et see suurendas oluliselt Eesti elanike turvatunnet. Meie toetus Euroopa Liidule on kasvanud 87 protsendini, mis on tunduvalt kõrgem kui mujal Euroopas. 

 

RVE/RV: Aga NATO? Kas inimesed tunnevad, et just Euroopa Liit on see, kes tagab nende julgeoleku? 

 

Ilves: Ei, siin on tegemist kahe erineva asjaga. Euroopa Liit väljendas oma solidaarsust ja astus vastu Venemaa alusetutele rünnakutele Eesti vastu, samamoodi nagu ta seisis Leedu ja Poola huvide eest. NATO oli aga see, kes lennutas samal hetkel, kui midagi juhtuma hakkas, asja uurima oma tippkübereksperdid. Seega tundsime end tekkinud olukorras päris turvaliselt.

Kõik see tõstatab filosoofilise küsimuse rünnakute iseloomu kohta. NATO asutamisleppe artiklites 5 ja 4 peetakse silmas sõjaliste jõudude poolt füüsiliselt aset leidvaid rünnakuid. Leppe koostamise ajal 1949. aastal ei leidunud just väga palju arvuteid. Olemas ei olnud ka Internetti. Digitaalsed ja virtuaalsed rünnakud on samuti vägagi reaalsed ja võib-olla peaks neid võtma kui millegi suurema peaproovi, just niisamuti nagu sakslased katsetasid 1936. aastal Hispaanias oma "Stuka" pommitajaid. 

 

RVE/RV: Mis see suurem asi võiks olla? 

 

Ilves: Ma näen seda kui relva. On selge, et küberrünnakute näol on tegemist vaenuliku tegevusega, mis võib ühe rahvusriigi halvata, seda nõrgendada või kahjustada. 

 

RVE/RV: Kas teile on jäänud mulje, et NATO on huvitatud selle teemaga edasisest tegelemisest, et see võiks saada mingil tasemel ka nende kaitsetaktika osaks? 

 

Ilves: Olles lugenud julgeolekupoliitikat käsitlevaid publikatsioone 25-30 aasta vältel, võin ma väita, et kübersõja võimalusest on kirjutatud viimased 10-15 aastat ning mõningaid juhtumeid on juba esinenud. Pärast Belgradis asuva Hiina saatkonna ekslikku pommitamist Serbia konflikti käigus langes rünnakute ohvriks Pentagon. Erinevatel aegadel on aset leidnud ka küberrünnakud Iisraeli erinevate riigiasutuste aadressil. Seega ei olegi tegemist päris uue nähtusega. Uudne oli minu arvates ühe riigi vastu suunatud rünnakute nii lai ulatus. 

 

RVE/RV: Eile andis Venemaa president Vladimir Putin intervjuu Itaalia ajalehele "Corriere della Sera", mille käigus küsiti talt arvamust raketitõrjesüsteemi kohta, mille rajamist siiasamasse Poolasse Ameerika Ühendriigid kavandavad. Ja loomulikult vastas ta, et Venemaa reageerib sellele sammule. Seejärel küsiti Putinilt: “Kas see tähendab, et teie rakettide sihtmärkideks saavad Euroopa linnad?" Selle peale vastas Putin: “Jah, loomulikult." Mida arvate teie sellistest väljaütlemistest ning mõningatest Eesti pihta suunatud väljaütlemistest ning Eesti vastu ettevõetud sammudest? 

 

Ilves: Ma rääkisin sellest eile pikalt oma kõnes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta. Demokraatlikud riigid ei loobi üksteise suunas sõjakaid ähvardusi. On kaks võimalust – see käibetõde on ekslik või on ettekujutus, mille kohaselt G8 ühendab demokraatlikke tööstusriike, rajatud väärale eeldusele. Ma pean siinkohal silmas, et demokraatlikud riigid selliselt ei käitu. On kas üks või teine. Me kas heidame selle ettekujutuse kõrvale või peame omistama G8le uue tähenduse. See küll ei tähenda veel, et keegi venelased G8st välja viskab. 

 

RVE/RV: On neid, kes on kutsunud üles seda tegema. 

 

Ilves: See on tõsi, aga...kui sa ei ole ise G8 liige, siis ei ole ka raske teha ettepanekut kellegi väljaheitmiseks. Kuid kindlasti ei kutsuks ma seda organisatsiooni enam demokraatlike tööstusriikide ühenduseks. 

 

RVE/RV: Kuidas te seda siis kutsuksite? 

 

Ilves: Seitse demokraatlikku tööstusriiki ja üks riik, mis on kaasatud põhjustel, mis on kaotanud oma olulisuse. Kui selle peale mõelda, siis miks ei võiks näiteks Hiina sinna kuuluda? Miks mitte India? Teie eelmisele küsimusele Venemaa kohta on aga raske vastata. 

 

RVE/RV: Teatud ärevus teie riigis ju ikkagi valitseb. 

 

Ilves: Eesti inimesed, kes mõtlevad välispoliitikale, tunnevad end kui Winston Smith George Orwelli 1948. aastal avaldatud romaanis "1984". Ma arvasin, et see raamat on oma aktuaalsuse minetanud, kuid just selles raamatus hakkab Winston Smith "vihkamise tunni" ajal kahtlema, kas vaenlaseks on Okeaania või Ida-Aasia, ja ta ütleb: "See ei ole olnud alati Ida-Aasia; kas eelmisel nädalal ei olnud selleks mitte Okeaania?" Ja minul tekib samasugune tunne.
Ühel aastal või ühel hooajal on selleks Läti, seejärel Gruusia – Moskva koolides koostatakse nimekirju Gruusia nimedega lastest ja grusiinid saadetakse transpordilennukitel maalt välja. Praeguseks on olukord rahunenud. Gruusia ei ole enam nende radariekraanil. Käes on Eesti kord. Küsimus on – kes on järgmine? Mis puudutab seda konkreetset probleemi, siis viimase nelja kuu jooksul on Venemaal õhku lastud või hävitatud viis monumenti ja seda ilma igasuguse kõhkluseta... On tõsi, et ajakirjanikel on keelatud Vene meedias mainida, et Himkis [Moskva lähistel] tehti seda ilma igasuguse õigusliku aluseta ja et protestijad suruti maha vägivalla abil [Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõdurite säilmete ümbermatmine].

Olukorras, kus puudub vaba meedia, on kõik võimalik... Just seetõttu on ka Raadio Vaba Euroopa / Raadio Vabadus jätkuvalt vajalik. Kui ei ole vaba meediat, võib inimesi veenda milles tahes. 

 

RVE/RV: Mida te arvate Eesti ja Venemaa suhetest? Millises suunas võiksid need areneda? 

 

Ilves: Ainult paremuse poole [naerab], kuna palju halvemaks need enam minna ei saa. Mõned väidavad, et see on tingitud sisepoliitikast ja valimiste tsüklist. See on muidugi üsna kummaline põhjus oma naabritele paugu panemiseks. Aga nagu ütles Joseph Goebbels: "Was wir brauchen eines Feindes Bild zu schaffen," [mis tähendab], "Mida peame me tegema? Me peame looma vaenlase kuju." Ja see on väga hästi toiminud. Levada [sotsioloogiliste uuringute keskus] eelmisel nädalal korraldatud küsitlus näitas, et 60 protsenti Venemaa elanikest peavad 143 miljoni elanikuga Venemaa suurimateks vaenlasteks 1,3 miljonit eestlast. See on ju päris tubli saavutus. Levada selgitas, et tegemist on esimese korraga, kui keegi on suutnud ületada 50 protsendi piiri. Te näete, et propaganda teeb oma tööd hästi. 

 

RVE/RV: Mis juhtuks siis, kui veelgi rohkem Venemaa naabreid – Gruusia ja Ukraina – järgib Eesti eeskuju ja ühineb NATOga ja Euroopa Liiduga? On neid, kes ütlevad, et see oleks hea, kuna demokraatlik Ukraina võiks ka Venemaa samadesse rööbastesse tirida.

 

Ilves: On selge, et Venemaa ei saa läbi mitte ühegi oma demokraatliku naabriga, mis on olnud kommunistliku režiimi kontrolli all. Pean siinkohal silmas Eestit, Lätit, Leedut, Poolat, Gruusiat ja Ukrainat. Kõik nad on demokraatlikud riigid.

 

RVE/RV: Isegi Valgevene suhted Venemaaga on viimasel ajal halvenenud.

 

Ilves: Venemaal on rahuldavad, kui mitte head suhted ebademokraatlike riikidega, nagu Valgevene ja Kesk-Aasia riigid, kus demokraatia olukord ei pruugi alati olla suurepärane. See peaks panema mõtlema. See peaks panema mõtlema sellele, et Venemaa suhted Ukraina ja Gruusiaga olid head kuni demokraatlike revolutsioonide toimumiseni neis riikides. Mida see tähendab? See tähendab, et Venemaa suhtub demokraatiasse kui ohtu.

Ma ei saanud päris hästi aru, miks see niimoodi on, kuni ma lugesin paar kuud tagasi avaldatud Robert Kagani raamatut "Dangerous Nation", mis käsitleb Ameerika Ühendriikide diplomaatia ajalugu 19. sajandil. Kagan räägib raamatus aastatel 1840–1850 aset leidnud lõunaosariikide vastasseisust uute, orjapidamist mittelubavate osariikide riigiga liitmisele ja seda põhjusel, et liituvates osariikides ei olnud orjapidamine lubatud. Selle asemel eelistasid nad endiste Hispaania kolooniate, kus orjapidamine oli lubatud, vastuvõtmist Ühendriikide koosseisu, kuna seeläbi oleks orjapidamist lubavate osariikide arv kasvanud.

Kuid miks kartsid lõunaosariigid Kagani arvates orjapidamist mittelubavate osariikide liitumist? Kuna nii oleks saanud kinnitust asjaolu, et demokraatia toimib, et mustanahalised ja valged on võrdsed. Seda võeti aga kui ebastabiilsuse tekitajat.

Nii märkame me ka tänase Venemaa puhul, et eksisteerib tohutu hirm ja et ajakirjandusvabadust, ühinemisvabadust, meediavabadust, vabasid ja ausaid valimisi nähakse halbade asjadena. Need riigid aga, kus kõik need asjad on olemas, ei kiida heaks suveräänse demokraatia mõistet. Eelnevalt on seda nähtust nimetatud ka "juhitud demokraatiaks", kuid nüüd on seda avaliku arvamuse huvides hakatud nimetama "suveräänseks demokraatiaks". Kuidas seda ka ei nimetataks, tähendab see seda, et demokraatia põhireeglid seal ei kehti. On valitud oma lähenemine, oma tee, oma suund. See on teistsugune demokraatia.

Seda, et selline lähenemine ei ole õige, tõestavad nii Eesti kui Gruusia, Ukraina ja Poola. Tegelikult toimib demokraatia ikka demokraatiana. Ja mulle tundub, et paljud võtavad seda kui ohtu. Lugedes Venemaa ajakirjandust – "Siin ei tule mingit oranži revolutsiooni" – milleks on seal siis [natsionalistlikud noorteliikumised] Naši või Molodaja Gvardija? Nad on seal tegemaks kõik selleks, et kui peaks toimuma Maidan [revolutsioon nagu Ukrainas], oleks olemas löögirühm, mis hoiaks Maidani ära. 

 

RVE/RV: See kõlab päris süngelt.  

 

Ilves: See on mu isiklik arvamus [naerab]. See ei ole Eesti valitsuse seisukoht.