- Reset +

"Riigipea: toetus meile oli kõva", Võrumaa Teataja, 17. mai 2007

17.05.2007

Intervjueeris Arved Breidaks

 

President Toomas Hendrik Ilves soovitab intervjuus Võrumaa Teatajale pronkssõduri asemel olulisemate asjadega tegelda, sest maailm ei koosne vaid ühest hauatähisest.

 

Vabariigi aastapäeva kõnest jäi mulje, et te ei suhtunud pronkssõduri äraviimisse just vaimustusega, öeldes Marcus Aureliuse sõnadega, et parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnasteks. Öelge, kas me oleme nüüd muutunud nendesarnasteks.

Me ei ole nendesarnasteks muutunud, sest nemad hävitasid, meie aga ei hävitanud, vaid lihtsalt transportisime. 

 

Ometi on Vene meedia kultiveerinud arusaama, et toimus pühaduserüvetus, mis riivas väga paljude kohalike vene inimeste tundeid.

Ma ei ole kunagi täpselt mõistnud, kuidas ühe nõukogude kuju puhul, mille on püstitanud vihkavas ateismi vaimus tegutsenud riik, hakatakse rääkima pühadusest ja teotamisest. Aga ma siiski arvan, et see asi on nüüd läbi. See hauatähis on viidud ühest kohast teise ja selle peatüki võime sulgeda. 

 

Küsitlusest tuli välja täiesti diametraalne erinevus eestlaste ja venelaste vahel: mida keegi asjast arvas, kes toetas peaministrit ja kes mitte. Kas riik on praegu pooleks tõmmatud?

Kui riik koosneb pronkssõdurist, siis võib-olla. Aga ma toonitan, et meie riik ei ole pronkssõdur, ei ole üks kuju. Me oleme riik ning võiksime mõelda nendele asjadele, mis teevad Eesti korralikuks demokraatlikuks riigiks.

Meil vist juba kehtib vana nõukogudeaegne anekdoot, kus ameeriklane ütleb, et tema võib oma presidendihoone ees öelda, et maha Reagan, ja siis Nõukogude inimene ütleb, et tema saab sedasama öelda Punasel väljakul. Meil on umbes nii, et Eestis võib öelda: ma olen valitsuse vastu, ja võib öelda ka Kremli ees, et oled Eesti valitsuse vastu. Vastupidi on võib-olla keerulisem. 

 

Kas te leiate, et Eesti ühiskond on täpselt samasugune, nagu oli näiteks märtsis?

Kindlasti ei ole. Aga kas me peame vaatama kõigele läbi ühe hauatähise prisma… Mina ei arva, et maailm koosneb ühest hauatähisest ja sellest, kuidas sellesse suhtuda. Meil on märksa olulisemaid asju. 

 

Mis on olulised asjad?

Neid on üsna palju. Perekond, demokraatia, majandus… Ma arvan, et meil ei tasu keskenduda sellele ühele asjale [pronkskujule]. Ja need, kes tahavad Eestit lõhestada ja panna meid arvama, nagu koosneks elu vaid ühest kujust, eksivad. 

 

Kas pronkssõdur võinuks rahulikult Tõnismäel edasi olla?

Ilmselt mitte, just selle polariseerumise, selle forsseeritud politiseerimise tõttu, mis hakkas pihta läinud mais. Mul oli küll teine idee, mida teha, kuid olen täpselt sama meelt, et sellisena ei oleks see saanud seal edasi olla. Mõned inimesed tegid kujust Nõukogude repressioonide õigustamise sümboli. Loomulikult ei saa ükski eestlane sellega nõus olla. Kuidas saavadki inimesed toetada inimsusevastaste kuritegude tähistamist või õilistamist. Aga see asi on nüüd minu jaoks möödas. 

 

Eestit toetati kriitilistel päevadel. Oli see teie hinnangul piisav ja tasakaalus nende sündmustega, mis toimusid Moskvas?

Selles mõõtkavas, mida me peame normaalseks läbisaamiseks, oli see [toetus] väga kõva. Ja kui seda ei võeta kuulda, siis võib-olla peame hakkama rääkima teises mõõtkavas. 

 

Millises mõõtkavas?

Et ei ole päriselt sellist partnerlust, mis on Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide poolt Venemaa suhtes välja kuulutatud. Võib-olla tuleb siis leida mingi teine paradigma, milles Euroopa ja Vene suhteid käsitella. 

 

Arvate, et Saksamaa tuleb sellega kaasa?

Ma ei usu, et meie peame kedagi tõmbama. Me ei ole Euroopa Liidu naba ja on teisi küsimusi, mis on näiteks Võrumaale tunduvalt olulisemad. Nii tõstetakse [Venemaa] puidu eksporditariifid juuni lõpuks kaheteistkordseks, võrreldes sellega, mis nad olid siis, kui parafeeriti WTO (maailma kaubandusorganisatsioon — toim) leping. Tavaliselt on ikka nii, et kui selline leping parafeeritakse, siis mis kokku on lepitud, on kokku lepitud ja enam midagi ei muudeta.

See on Euroopa Liidule tegelikult tähtis, sest mõjutab Võrumaa ja kogu Eesti puidutööstust, veelgi enam aga Soomet, kus on investeeritud miljardeid eurosid paberitootmisse, lähtudes eeldusest, et [Vene] puidu hind ei muutu riikliku regulatsiooni tõttu.

Sellised küsimused on tegelikult Euroopale palju olulisemad ja ärritavad palju rohkem riike ja valitsusi. Kui me mõtleme eelseisvale Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisele Samaras, siis ma usun, et sellised küsimused on esikohal. 

 

Eesti-Vene suhted on pärast taasiseseisvumist kogu aeg võrdlemisi halvad olnud. Milline on teie retsept nende parandamiseks?

Loomulikult tahaksime paremaid suhteid. Oleme ligi 16 aasta vältel üritanud kõikvõimalikke lahendusi, — eirata, vastu tulla —, aga muutunud ei ole midagi. Ma järeldan, et on täiesti Venemaa enda otsustada, millised need suhted on.

Juhin tähelepanu, et millegipärast on Venemaa suhted halvad nende riikidega, kus on demokraatlik kord. Kaks eredat näidet on Gruusia ja Ukraina, kes muutusid Venemaale ebameeldivateks riikideks siis, kui nad hakkasid varasemast juhitud demokraatiast kõrvale kalduma.

Samal ajal on Venemaal väga head suhted kõikvõimalike riikidega, kus demokraatia, ajakirjandusvabadus, sõnavabadus, õigusriik jätavad tublisti soovida. Just need riigid oleksidki nagu stabiilsuse garantiiks. 

 

Kas Eestil oleks mõistlik praeguses olukorras tagasi piirilepingu juurde tulla ja Petserimaad tagasi nõuda?

Palun, tegelgem ikka tegelike probleemidega.