- Reset +

Vabariigi President vastuseks BBCRussian.com-i ja Rambler.ru lugejate küsimustele 9. aprillil 2007

09.04.2007

Mälestusmärgist ja minevikupärandist

 

Intervjueeris Konstantin Eggert

 

BBC: Andrei, Russ Svjataja, küsib Teilt selle kohta, mis alal Te töötasite Nõukogude ajal. 

Toomas Hendrik Ilves: Ma olen sündinud Rootsis pagulaste peres ning alates 1984. aastast töötasin ma Münchenis raadios Vaba Euroopa ja pühendasin kogu oma aja võitlusele Nõukogude Liidu ja kommunistlikku režiimiga.

 

BBC: Härra President, kas Te ei leia, et nõukogude sõjamehe-vabastaja Tallinnas asuva mälestusmärgi teisaldamisest tekkinud resonants võib põhjustada vaenulikkust Venemaa ja Eesti kodanike vahel ning kajastuda kahe riigi vahelistes suhetes? Seda küsib meie lugeja Mihhail Venemaalt. 

T.H.Ilves: Ma ei arva, et millelgi seesugusel võiksid olla väga tõsised poliitilised tagajärjed. Ent teisest küljest, Eesti on suveräänne riik ning jutt käib sellest, mis paikneb Eesti territooriumil. Kui Eesti Valitsus otsustab teha midagi Eesti territooriumil, siis on tal õigus seda teha, samuti nagu ka Venemaa otsustab ise, mida ta teeb oma territooriumil. Loomulikult eelistaksin ma, et selle küsimuse lahendamine sisaldaks endas dialoogi Vene poolega. Kuid dialoogi praktiliselt ei olnud, selle asemel palju kisa Eesti aadressil. Seetõttu, kui muutub lähenemine, saame me seda küsimust arutada. 

 

BBC: Eesti liitus Euroopa Liiduga, kuid vaatamata sellele on paljud BBC kuulajad ja veebilehekülje külastajad väga murelikud selle fakti pärast, et SS vägedes teeninud inimestel on võimalik korraldada oma marsse ja üritusi Eestis. Miks see toimub? Miks ei leia natsism hukkamõistu? Selle küsimuse Rambler.ru portaalis on esitanud külastaja, kes on allakirjutanud svk. 

T.H.Ilves: SS-is teeninud inimesed ei korralda marsse Eestis, ja on väga kahju, et keegi niimoodi arvab. See on desinformatsioon. Meil Eestis ei ole endiste SS-sõdurite marsse.

 

BBC: Sellelegi vaatamata, kui rääkida minevikust, siis kellele Te sümpatiseerite rohkem: kas nendele eestlastele, kes teenisid Saksamaa poolel, või neile, kes sõdisid Punaarmee poolel? Seda küsib meie lugeja Andrei K. Venemaalt. 

T.H.Ilves: Ma ei saa sümpatiseerida rohkem ühtedele või teistele, kuna eestlastel polnud valikut. Kui Eesti oli okupeeritud, just nimelt okupeeritud, Nõukogude Liidu poolt, siis teatud vanuses inimesed mobiliseeriti Punaarmeesse. Kui Eesti okupeerisid natsid, siis nad viisid omakorda läbi eestlaste mobilisatsiooni. Eestlastel lihtsalt ei olnud valikut. Minu isa oli väga tragi nooruk ja niiöelda ''hüppas üle'' kahest klassist. Kui ta lõpetas kooli oli ta kaks aastat noorem kõikidest teistest oma klassi õpilastest. Ning kogu klass peale minu isa, kes ei sobinud vanuse poolest, võeti Punaarmeesse. Kas nad siis ise tegid endile sellise valiku? Muidugi mitte. Aga mis juhtus eestlastega kui tulid sakslased? Kas oli neil võimalust valida, mida teha? Ei. Mingit valikut ei olnud. See ei olnud supermarket, kuhu võinuks tulla ja valida režiimi. Nii et kuidas ma saan öelda, kellele ma rohkem sümpatiseerin? Eestlasi sunniti liituma mõlema selle kuritegeliku režiimiga. 

 

BBC: Kuidas Te arvate, kui palju aega peaks mööduma, enne kui ununevad need ebameeldivad ajaloomomendid, mis olid meie riikide vahel? Küsib meie lugeja Aleksei Venemaalt. 

T.H.Ilves: Ma ei tea, palju see aega nõuab, kuid tean, mida nimelt on selleks vaja. Aga selleks on vaja, et Venemaa teeks seda mida tegid eestlased. Juba on koostatud esimene köide, mis dokumenteerib paljusid minevikufakte, sealhulgas eestlaste poolt toimepandud sõjakuritegusid. Meil ei olnud üksnes eestlased, keda kutsuti saksa sõjaväkke, vaid olid ka need, kes panid toime sõjakuritegusid. Kõik see on seal kajastatud.

Miks eestlased räägivad küüditamistest? Kõik kannatasid, kuid ma ei näe, et keegi arutaks seda. Kui me räägime eestlastest-valvuritest Saksa koonduslaagrites, siis on meil selle pärast häbi. Kuid seni kuni me näeme, et NKVD-töötajaid, kes tapsid inimesi ja küüditasid perekondi, peetakse kangelasteks, jäävad probleemid püsima. Ma pole nende killast, kes nõuab vabandusi. Ma ainult ootan, et keegi tunnistaks, et see tõepoolest leidis aset. Ainult seda.

 

Venelastest Eestis 

 

BBC: Mõned küsimused, mis on saadetud BBCRussian.com leheküljele ja internetiportaalile Rambler.ru, puuudutavad Eesti venekeelsete elanike olukorda. Näiteks, Maksim Soomest, küsib, miks mitte anda Leedu variandi kohaselt kodakondsus kõigile, kes elasid Eestis, või kes on elanud selles viis või kümme aastat? Rambler.ru portaali külastaja V. V. Ivtšenko aga kirjutab, et teie parlamendisaadikud võtavad vastu Euroopa Liidu aluspõhimõtetega vastuolus olevaid seadusi. 

T.H.Ilves: Kahjuks ka selles küsimuses põrkume me kokku desinformatsiooniga. Meie riigis on kodakondsusseadus tunduvalt liberaalsem kui paljudes teistes Euroliidu riikides. Kui räägitakse, et miks te ei võiks teha oma seadused rohkem euroopalikeks, siis ma vastan: kui võtta Rootsi, Saksamaa, paljude teiste riikide seadused, siis võib näha, et ei ole olemas euroopalikku seadust, mida me rikuksime. Seepärast puudub sellisel küsimuse püstitusel mõte. Eesti poleks saanud liituda Euroopa Liiduga, kui ta poleks vastanud EL standarditele. Teistel riikidel on palju rangemad keeleoskuse nõuded, kui Eestil, ja tunduvalt karmimad nõuded riigis elamise aja suhtes.

 

BBC: Ja siiski, üsna suur hulk inimesi, kes elasid Eestis iseseisvuse taastamise hetke seisuga, ei oma endiselt kodakondsust. Protsentuaalselt on see küllalt suur arv inimesi. Ma kordan küsimust: miks mitte lihtsalt anda kodakondsus kõigile ja lõpetada sellega? 

T.H.Ilves: Ma arvan, et selle tõttu, kuidas inimesed käitusid 50- aastase nõukogude okupatsiooni kestel, kui keegi ei vaevanud ennast eesti keele õppimisega, ja see põhjustab pelga. Mulle tundub, et minu lähenemine sellele on liberaalsem, kui paljudel inimestel meie riigis, kuid meil on olemas demokraatlikult valitud parlament ja valitsus ning pealegi tuleb arvesse võtta seda, mida tundsid eestlased selle tõttu, kuidas käituti nendega. Eestlased on kindlalt veendunud, et selleks, et olla Eesti kodanik, peab austama riiki, milles sa elad, ja kasvõi natuke õppima selgeks tema keele.

Muide, ei nõuta ju nii väga sügavat eesti keele tundmist. Keeleoskus, mis on nõutav kodakondsuse saamiseks on täiesti minimaalne. Mis puutub inimestesse, kellel pole kodakondsust, siis need on inimesed, kes ei saanud kodakondsust automaatselt, või nende kodakondsust ei taastatud automaatselt, rohkem kui 40 protsenti neist sooritasid eksami ning said kodanikeks.

Eestis pärast 1992. aastat sündinud alaealised, kelle vanematel pole üldsegi kodakondsust, saavad selle automaatselt. Selleks peavad vanemad kirjutama taotluse. Nii et, kui inimene on sündinud Eestis ja tal ei ole kodakondsust, võib ta selle soovi korral saada automaatselt. Ta ei pea keeleeksamit sooritama.

Siis on kategooria inimesi, kes on valinud Venemaa kodakondsuse. Miks nad on nii otsustanud? Ilmselt selleks on palju põhjusi, näiteks, Venemaale sõiduks pole vaja viisat, võivad olla veel mingid põhjused, kuid need inimesed on ise valinud endale selle kodakondsuse.

 

BBC: Milline on inimeste protsent, kes tänaseks oleksid võinud, kuid pole saanud Eesti kodakondsust? Kellel pole ei Eesti ega ka Venemaa kodakondsust? Milline on nende hulk? 

T.H.Ilves: Alla kümne protsendi – neid on veidi üle 120 tuhande. 

 

BBC: Teil on venelastest esivanemad. Kuidas Teie ise tunnetate seda osa oma peretraditsioonist? 

T.H.Ilves: Räägitakse, et ma olen emotsionaalsem, kui nõndanimetatud ''kuumad eesti mehed'', kuna minus on vene verd. Ma ei tea kuivõrd vastab see tõele. Kuid muidugi, kuna minu vanaema oli õigeusklik, siis me tähistasime mitte üksnes luterlaste Jõule, vaid ka õigeusu Jõule. Ilmselt tunnen mina paremini kui keegi teine selles riigis Vladimir Nabokovi teoseid, sest ma olen lugenud kõike, mida ta on kirjutanud, mõnda raamatut isegi mitu korda. Esimene koht, kuhu ma suundusin Eestis, kui mind presidendiks valiti, oli riigi kirdeosa, et vestelda mitteeestlastega. Mäletan, et ma lihtsalt astusin sisse supermarketisse, et rääkida külastajatega. Üks meesterahvas piidles mind teraselt ja korraga hüüatas (Ilves läheb üle vene keelele): ''Боже мой, это же наш президент!'' (''Issand, see on ju meie president!''). Ma leian, et kõik – venelased või ukrainlased või aserbaidžaanlased, kes elavad Eestis – on minu kaasmaalased.

 

Eesti ja NATO 

 

BBC: Sergei Timohhovit huvitab Eesti liikmelisus NATO-s ja koostöö USA-ga. Muuhulgas, kas Eesti nõustub paigaldama oma territooriumile, vajadusel, Ameerika sõjalisi baase. Ning lisaks sellele, kui Eestist saab NATO ja Venemaa kokkupõrke areen, siis kas ei mõjuta Eesti NATO-liikmelisus negatiivselt Eesti saatust, kas ei osutu ta siis haamri ja alasi vahel olevaks? 

T.H.Ilves: Keegi ei ole meilt palunud Ameerika sõjaliste baaside paigutamist Eesti territooriumile. Keegi pole meilt palunud luba NATO sõjaliste baaside paigutamiseks Eesti territooriumile. Raske on vastata sellele küsimusele… 

 

BBC: Kuid kui siiski selline palve tuleb? 

T.H.Ilves: Siis arutatakse seda küsimust Eesti Parlamendis, viiakse läbi hääletus. Ma olen kindel, et kõiki arvamusi arvestatakse, ja et demokraatliku riigina austame me Parlamendi otsust. Kuid hetkel ei ole meile selliseid pärimisi laekunud. Ärge unustage – Eestis on juba NATO baasid olemas. Meie riik on Põhja-Atlandi Liidu liige, ja järelikult on kõik Eesti kaitsejõudude objektid - NATO objektid. 

 

BBC: Hiljuti nimetas Eesti Kaitsejõudude juhataja Venemaad ebasõbralikuks riigiks ja teatas, et näeb Venemaas peamist ohtu Eesti julgeolekule. Milles, Teie meelest, seisneb Venemaapoolne reaalne oht Eestile, ning kas Eesti tõesti arvab, et Venemaa võtab tema vastu ette sõjalise agressiooni? Seda küsib Maksim Aleksandrov Venemaalt. 

T.H.Ilves: Teate, kui riigi vastu kasutatakse palju aastaid agressiivset retoorikat, siis keegi võib lõpeks mõelda, et selliselt käitub meie suhtes ebasõbralik riik. Võib olla me olemegi „kuumad eesti mehed”, kes taipavad aeglaselt, kuid pärast 15 aastat vaenulikku retoorikat võime meiegi hakata mõtlema: võib-olla nad ei armasta meid? Mida võib selle kohta öelda? Eksisteerib üks reaalne oht. See on РНБК4 tüüpi reaktor Sosnovõi Boris, mis paikneb Eesti piiri läheduses. See reaktor on sama tüüpi, mis ka Tšernobõlis. Soomlastel on reaktorid, kuid kõik need on teist tüüpi. Leedus on taoline reaktor, ja neilt nõutakse, et nad selle sulgeksid. See ei saa töötada edasi, sest see pole ohutu. Nii et see on oht. 

 

BBC: Sergei Chicagost küsib, milline on praeguste Eesti võimude suhtumine sõtta Iraagis. 

T.H.Ilves: Meil on uus valitsus. Ma ei saa esineda äsja tööd alustanud kabineti nimel. Eestil on väike sõjaväelaste kontingent Iraagis. Eesti parlament pikendab igal aastal selle mandaati. Eesti valitsuse positsioon seisneb selles, et me jääme Iraaki seniks kuni see on vajalik., ning mitte sekunditki rohkem. Möödunul aastal hääletas parlament selle poolt, et pikendada meie sõjaväelaste viibimist Iraagis veel üheks aastaks. 

 

Viisadest 

 

BBC: Vladimir Sankt – Peterburgist küsib, millal Eesti ühineb lõplikult Schengeni tsooniga ja miks on Peterburi elanikul saada mitmekordset turismiviisat, näiteks Soome, kergem, kui Eestisse, kus Vadim ei ole olnud lausa alates 1990. aastast. 

T.H.Ilves: Ainus põhjus, miks me siiani ei kuulu Schengeni tsooni, on seepärast, et pidi olema väljatöötatud spetsiaalne arvutitarkvara ja võltsimise eest enam kaitstud viisa. Ent Prantsuse kompanii, kes sai lepingu selle tarkvara väljatöötamiseks vajab rohkem aega, kui oli eeldanud. Meile lubatakse, et kõik peab olema valmis 2008 aasta märtsiks.

Mis aga puutub sellesse, kuhu on Moskva või Sankt – Peterburgi elanikul kergem viisat saada, kas Soome või Eestisse, siis ma pole kindel, et siin on olulist vahet. Mul ei ole statistikat, kuid isiklikes asjus Eestisse saabujate hulk on tunduvalt suurem, kui Soome. Soome sõidavad rahakad inimesed sisseoste tegema. Eestisse tulevad inimesed sellepärast, et neil on siin sugulased, ja Eesti elanikel on lähedased Venemaal. Asi on selles, kes nimelt saabub Eestisse. 

 

BBC: See tähendab, peamine probleem on selles, et peljatakse suurt illegaalsete immigrantide tulva Venemaalt? 

T.H.Ilves: See on ka üks peamisi euroopa kartusi seoses Schengeni lepingu kui sellisega. Seda muret –pärast viisa tähtaja lõppemist riiki jäävate inimeste pärast – tuntakse kogu Euroopas. Nii et see ei ole omane üksnes Eestile. 

 

BBC: Natalja Aleksandrova Moskvast küsib: miks viibides Eestis ei saa pikendada sissesõiduviisat? Möödunud ja ülemöödunud aastal ma puhkasin Eestis, tahtsin jääda siia veel nädalaks, kuid see osutus võimatuks. Olen arvamusel, et teie riik lihtsalt kaotab selle tõttu raha. 

T.H.Ilves: Vastavalt välismaalaste seadusele pikendatakse viisa kehtimisaega Eestis tõepoolest vaid erandjuhtudel, näiteks haigestumine, tõsine kutsealane või isiklik põhjus. 

 

Migratsioonist 

 

BBC: Meie lugeja Ivan Kasahstanist palub Eesti Presidenti esitada statistika migratsiooni kohta Eestist Euroopasse teenistuse eesmärgil. Kas vastab tõele, et Vene noored rändavad eriti meelsasti välja Euroopasse, aidates Eestil sel moel tahtmatult kaasa „vene küsimust” lahendada? 

T.H.Ilves: Eestil on tegelikult äärmiselt madal emigratsiooni tase. Meie andmetel moodustab see umbes 40-50 tuhat võrreldes Lätiga, kus see arv on ligi 400 tuhat, ka Leeduga, kus emigrantide arv on ligi pool miljonit. Me püüame mõista, miks see nii on. Minu vaatevinklist on see seletatav vististi sellega, et väga paljud eestlased olid sõitnud Soome ning tulid tagasi. Soome on lähedal, keelega probleeme ei ole. Viimase 15 aasta jooksul väga paljud käisid Soomes, korjasid marju, töötasid ehitustel ja tulid tagasi. Nii et välismaale lahkumise idee ei ole eestlaste jaoks nii väga ahvatlev.

Mis puutub venelastesse, kes lahkuvad Eestist, siis isikutel, kes ei ole Eesti kodanikud, kuid omavad elamisluba, on Euroliidu reeglite kohaselt lihtsam saada tööd teises Euroopa riigis, kui meie riigi kodanikel. Sellegipoolest ei tähelda me suurt vahet eestlaste ja mitte-eestlaste vahel migratsiooni küsimustes. Meie käsutuses olev statistika põhineb kohaliku administratsiooni andmetel. Ja selle statistika kohaselt elab kõige rohkem mitte-eestlasi riigi kirdeosas ja neist piirkondadest lahkub vähem inimesi, kui teistest. 

 

Eesti kaupadest

 

BBC: Maksim Venemaalt tahab teada, miks Vene Föderatsioonis on nii vähe Eesti kaupu. Uuralist idas pole neid praktiliselt üldse võimalik leida, kirjutab ta. Kuidas Teie meelest oleks võimalik seda olukorda parandada, mis viisil, milliseid kaupu võiks Eesti Venemaa tarbijale pakkuda?

T.H.Ilves: Ma ei tea, kui paljud inimesed kasutavad Venemaal Skype tarkvara, kuid iga kord, kui te kasutate Skype’i, siis kasutate te eestlaste väljatöötatud toodet. Mis puutub sellesse, miks on Venemaal vähe Eesti kaupu, siis võin öelda, et 1994. aastal kehtestas Venemaa topelttariifid Eesti kaupadele, ja need tariifid tühistati alles 1. mail 2004. See tähendab, et tervelt kümme aastat Eesti kaubad ei saanud konkureerida Venemaa turul selle tõttu, et tollitariifid nendele olid kaks korda suuremad. Nii et pole midagi imelikku, et praegu on kujunenud selline olukord.

Minu meelest on poliitika, mis oli suunatud sellele, et karistada Eestit, andnud tegelikult vastupidise efekti. Kuna Eesti ei saanud müüa oma toodangut Venemaale, avastas ta enda jaoks teised võimalused ja hakkas seda müüma Euroopasse, kus on tunduvalt kõrgemad standardid. Seepärast pidid eestlased investeerima raha selleks, et nende kaubad vastaksid Euroopa standarditele.

Ma ei tea, milliseid Eesti kaupu müüakse Venemaal. Mulle on teada, et hiljuti avastati Ukrainas võltsitud eesti kalakonserve. Selgus, et need olid toodetud Poolas. Sellest ma järeldan, et nõudlus Eesti kaupadele on olemas ja see on piisavalt suur selleks, et inimesed on valmis neid võltsima.

 

Suurtest eestlastest

 

BBC: Pavel Ühendriikidest küsib, milliste Eesti esindajate üle minevikus ja praegu Teie, kui Eesti kodanik ja president, uhkust tunnete?

T.H.Ilves: Praegu elavatest nimetaksin ma heliloojat Arvo Pärti. Ma isegi nimetaksin teda üheks suuremaks tänapäeva heliloojaks. Ma olen kasvanud üles Arvo Pärdi muusikaga. Tema „Kanon Pokajanen” pole mitte üksnes suur muusikateos, vaid ka üks XX sajandi tähtsamaid vaimseid ja filosoofilisi teoseid.

Veel üheks minu kumiiriks on Jaan Tõnisson, demokraat, liberaal, üks Venemaa Riigiduuma liikmetest möödunud sajandi alguses. Tema vaated ühtisid Venemaa revolutsioonieelsete demokraatide vaadetega. Need olid kõrge moraaliga inimesed, nad mõtlesid sügavalt selle üle, kuidas ehitada demokraatlikku ühiskonda.

Ma armastan paljusid luuletajaid, kuid ei usu, et neid on tõlgitud vene keelde, kahjuks. Tasub veel mainida maletajat Paul Kerest. Ma ei tea, kuivõrd laialdaselt need inimesed on teie kuulajate seas tuntud. Eesti on väike riik ja tema kuulsuste üle ei saa otsustada vaid selle järgi, kuivõrd laialdaselt on nad tuntud.

 

Vastused isiklikku laadi küsimustele

 

BBC: Minu küsimus lähtub Teie ja minu elulugude lühivõrdlusest.
Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis. Tema vanaema, ema liini pidi, oli Peterburist pärit venelanna. 1927. aastal sündis Peterburis ka tema ema. Hiljem ema ja Venemaal töötav vanaisa kolisid üle Eestisse. 1944. aasta sügisel põgenes perekond Stokholmi, kus sündis Ilves, ja seejärel koliti USA-sse.

Igor Baikov sündis 2. märtsil 1965 Mustvees, ENSV. Tema vanaema ja vanaisa (ema liini pidi) sündisid Eestis XIX sajandi kolmandal veerandil. 1937. aastal sündis Eestis ka tema ema. Vanaisa ja vanema töötasid ja elasid kogu elu Eestis. Ema töötas ja elab Eestis (Rakvere). Alates 1992. aastast elab Igor Kanadas. Igor räägib vabalt eesti ja vene keelt.

Mis alusel keelduti mulle andmast Eesti kodakondsust? Kõik vajalikud dokumendid edastasin Eesti Konsulaadile Torontos! Mul on olemas kirjalik keeldumine minule Eesti kodakondsus andmisest! Igor, Kanada (BBCRussian.com)

T.H.Ilves: Kui kõik on nii, nagu te kirjeldate, siis on juhtunud eksitus. Soovitan teil pöörduda Kanadas Eesti saatkonda Ottawas ja olen kindel, et kõik probleemid lahenevad. Ja muuseas, Igor, tere tulemast tagasi Eestisse! Teie 70-aastane ema, kes elab Lääne-Virumaal Kadrina valla Kihlevere külas pole juba paar aastat teilt sõnakestki saanud. Ehk kirjutate talle või helistate, teie emal oleks selle üle väga hea meel. Tema mobiiltelefoni number on BBC Moskva toimetuses Konstantin Eggertil.

 

BBC: Kui ma elasin Eestis, siis sain pensioni (olen 55 aastane) 1985- 1998. Nüüd elan ma USA-s. Kas ma võin saada eesti pensioni? Nelli Hofman, USA (BBCRussian.com)

T.H.Ilves: Minu kantselei töötajad võtsid ühendust Eesti sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonnaga ning sealt öeldi, et USA-ga meil vastavat lepingut ei ole. Kui te elaksite mõnes Euroopa Liidu riigis, siis oleks saanud arvestada küll NSV Liidu aegset staaži (kuni 1991.aastani).

 

BBC: Sooviksin leida sugulasi Eestis. Kuidas seda teha, kelle poole pöörduda? Mul on vanaema eestlanna, Jakobson Selma Hansu t. sünd. 1912 a, Kohtla-Järve linnas, kahjuks suri 1994. a. Migunov Oleg Aleksandri poeg (Rambler)

T.H.Ilves: Kahjuks nõuab Teile vastamine tõsist otsimist arhiivides. Soovitan teil pöörduda Venemaa Punase Risti poole, kes saadab juba vastava järelepärimise edasi Eesti Punasele Ristile.

 

BBC: XX sajandi alguses minu vanaema Rosalia Vahi, sündinud Tartus, eestlanna, viidi kaheaastasena Siberisse asumisele, elas kogu elu Krasnojarski krai Haidaki külas. Abiellus seal samuti eestlase Makar Martõni poeg Padariga. Minu ema, Belaš (neiupõlves – Padar) Ludmilla Makari t , rahvuselt eestlanna, teab eesti keelt. Meie õega – oleme poolenisti eestlannad, poolenisti venelannad. Sugulased on Tallinnas ja Tartus, kuid praegu on side nendega kadunud. Palun öelge, kas meil on soovikorral võimalus pöörduda tagasi oma ajaloolisele kodumaale, ning saada Eesti kodakondsus, ja kuidas on seda võimalik teha? Natalja Leonidi tütar Belaš (Rambler)

T.H.Ilves: Teie vanavanemad ega vanemad ei ole olnud Eesti Vabariigi kodanikud. Seega saab kodakondsuse üldistel alustel. Aga selleks, et kodakondsust taotleda, peab enne Eestis elama elamisloaga. Täpsem Info on olemas Eesti kodakondsuse- ja migratsiooniameti koduleheküljel, ka vene keeles (www.mig.ee/vene/). Kõige õigem oleks aga täpset infot küsida lähimast Eesti saatkonnast.

Kui soovite tõesti Eestisse tulla, siis soovitan teil olla ettevõtlikum, sest uue valitsuse koalitsioonilepingus on punkt, et võimuliit "rakendab toimiva eestlaste tagasikutsumise riikliku programmi".

 

BBC: Viimane küsimus on internetiportaali Rambler.ru külastajalt Pavel Višnevskilt Moskvast. Millist küsimust Te oleksite ise soovinud, et Teile oleks esitatud, ja kui seda ei ole esitatud, siis milline on selle vastus?

T.H.Ilves: Ma ei tea, niipalju küsimusi võib esitada… Näiteks, provokatsioonilised küsimused stiilis „Millal teie, eestlased, lakkate olemas fašistid?” Kuid see ei vii dialoogini. Mis mulle kõiges selles kõige rohkem teeb muret, siis see, et me pole vabanenud siltide kleepimisest ja liiga vähe arutame reaalseid probleeme. Ma oleksin tunduvalt õnnelikum, kui üks Teie kolleegidest tuleks Eestisse ja paluks mul koos temaga arutada Nabokovi erineva aja loomingut. Parem on vastata sellistele küsimustele, nende asemel, mis mulle tavaliselt esitatakse.