kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Viiskümmend aastat Rooma lepingut", Frankfurter Allgemeine Zeitung, 23. märts 2007

23.03.2007

Eestlased ei saanud kaasa rääkida Rooma lepingu sõlmimisel 1957. aastal. Siis, pärast Stalinit tauninud Hruštšovi ''salajast kõnet'' NLKP 20. kongressil, hakkasid esimesed Stalini poolt küüditatud alles koju tagasi tulema. Samal ajal saadeti Gulagi, nagu tulevikus veel kahel korral, keskkooliõpilane Enn Tarto, kes 35 aastat hiljem valiti Eesti parlamenti. Tema kuritegu? Protest Nõukogude vägede Ungarisse tungimise vastu 1956. aasta oktoobris.

Kevadeks 1957 olid natsi- ning nõukogude okupatsioon hoidnud eestlasi juba enam kui kümnendi vägivaldselt eemal Euroopast ja selle väärtustest. Eesti rahvas nägi (täpsemini öeldes, kuulis läbi segajate Lääne raadiojaamadest) mõtlikult nukra aukartuse ja kadedusega, kuidas kord sõdinud rahvad kogunesid Rooma. Nõukogude okupatsioon jättis eestlased ilma osalusest sel kokkusaamisel, nagu see oli nad ilma jätnud ka sõnavabadusest, liikumisvabadusest, õigusest hääletada mitmeparteilistel valimistel ja veel paljust muust. Rooma leping esindas Euroopat, mis pidanuks olema ka Eesti oma.

Minevik aitab selgitada, miks eestlased ei vaata tänast Euroopat passiivselt. Me oleme Euroopa Liidu ühed kõige euroopa-meelsemad liikmed. See on loogiline, sest meie osalemist Euroopas takistati nii kaua. Seetõttu teeb mulle nalja, kui loen, et Euroopat peetakse eliidi projektiks. Saage aru: inimesed, kes kunagi nautisid Euroopa põhiväärtusi ning seejärel neist ilma jäeti, ilmselt ei saagi vaadata nende väärtuste institutsionaliseerimist kui ''eliidi projekti''.

Suurim väljakutse tänasele Euroopale seisneb selle toimimise kindlustamises. Me mõistame täiel määral, et tänane Euroopa Liit ei saa töötada nende reeglite alusel, mis loodi palju väiksema hulga ja napimate poliitiliste ambitsioonidega riikide tarbeks. Seetõttu taaskäivitas Eesti pärast aastapikkust ametlikku pausi põhiseadusliku leppe ratifitseerimisprotsessi ning kiitis lepingu ülekaalukalt heaks. Ma olen uhke, et äsjastel parlamendivalimistel valisid eestlased ametisse tagasi meie maailmajao ühe kõige euroopa-meelsema peaministri.

Võtmeküsimuseks on nüüd leida praegusest ummikust väljapääsutee. Eesti toetab jõuliselt praeguse eesistujariigi Saksamaa pingutusi, et leida lahendus Berliini deklaratsioonis. Eestlased mõistavad hästi, et mittetöötav Euroopa – mis ei suuda kokku leppida ning hajub tegevusetusse, enesega rahulolusse ja poliitika renatsionaliseerimisse – on Euroopa, mis loovutab meie koha maailmas teistele. Seiskunud Euroopa veab alt neid, kes unistasid paremast tulevikust salapolitsei- ja üheparteiriigi luupainajalikus maailmas. Areenil, kus isegi Saksamaa on väike tegija võrreldes tõusva Hiina, dünaamilise India ning võimsa USA-ga, pole mitteintegreeritud Euroopa midagi muud kui nõrk riikide kooslus, mis jagab ühiseid väärtusi, kuid millel napib mõjuvõimu neid väärtusi tegudega toetada.

Olgu selleks ühine välis- ja julgeolekupoliitika, Lissaboni strateegia või tegelemine kliimamuutuse küsimustega, Eesti panustab aktiivselt EL-i, mõistes, et rahvuslikke huve saab parimal viisil edendada Euroopa ühiseid huve arendades. Väikese riigi jaoks, kes vägagi hästi teab, mida Euroopa puudumine tähendab, ei saagi olla teist teed.