kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

Vabariigi President ajalehele Rossiiskaja Gazeta 6. märtsil 2007

06.03.2007

Küsimused esitas: Nadežda Sorokina

 

Mõned Venemaa ringkonnad peavad teid vaat et kangelaseks, sest te keeldusite panemast oma allkirja keelatud rajatiste äraviimise seadusele. Miks te seda tegite?

Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik. Eesti president on üks põhiseaduse garante ja “Keelatud rajatise kõrvaldamise seadus” on põhiseadusega vastuolus, rikkudes eriti teravalt võimude lahususe põhimõtet.

 

Miks Eesti püüab täielikult maha kriipsutada inimeste mälust Nõukogude Liidu aega ning ei suuda vastu võtta oma minevikku?

Me teame ju väga hästi, et oma minevikku ei kriipsuta maha, kui minevikust vaikitakse, minevikust valetatakse või minevikust pärit mälestusmärke ümber tõstetakse. Minevik jääb ikka selliseks nagu see oli.

Tegelikult tuleb mul nüüd end kohe parandada ja öelda, et Eesti teab seda kõike väga hästi. Sest – Venemaa mängib kahjuks minevikuga endiselt pimesikku.

Mis juhtus 1944. aasta sügisel? Eesti sai lahti natsi-okupatsioonist, kuid ei saanud tagasi meilt 1940. aastal röövitud iseseisvust, sest siin kehtestus veel 47 aastaks NSV Liidu okupatsioon. Nii see oli. Nagu olid ka jälle – nagu kolm-neli aastat varemgi – tuhandete ja tuhandete eestlaste hukkamised ja kümnete tuhandete eestlaste küüditamised. Seda tegi NSV Liit.

Me ei süüdista selles minevikus praegust Venemaad. Kuid ma ei saa aru, miks ei suuda end demokraatlikuks riigiks nimetav Venemaa ausalt vaadata NSV Liidu ajalukku. Kui see kartus – mis hakkab meenutama moraalset tühjust – iseenda mineviku ees põrkub kokku väikese naabri julgusega rääkida sellestsamast minevikust nii nagu see tegelikult oli, siis hakkavadki Moskvast kostma süüdistused, et väike naaber on fašistlik jne.

See on solvav. Ei saa võtta endale korraga nii NSV Liidu kui natsipurustaja ja NSV Liidu kuritegude eitaja rolli. 

 

Mitte kõik riigid ei püüa täielikult vabaneda mineviku sümbolitest, kui ebameeldivad need ka poleks?

24. veebruaril tähistas Eesti Vabariik oma 89. sünnipäeva. Sel puhul peetud kõnes tsiteerisin taas kord Marcus Aureliust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks. See tähendab, mitte muutuda nende sarnaseks, kes 1940. ja 1941. aastal või pärast 1944. aastat hävitasid sõjas langenute kalmistuid ja Eesti Vabadussõja (1918-1920) monumente.

“Meie oleme kõige meiega toime pandu kiuste ikka demokraadid,” ütlesin ma 24. veebruaril. “Me ei käitu ega räägi nagu sovjeedid.”

Olin hiljuti šokeeritud, kui mulle näidati ajalehekirjutist, kuidas Venemaa Krasnodari krai rajoonikeskuses ehitati kaubaputkasid langenud sõdurite ühishaua kõrvale, ehitajaid võtsid mõned puud maha, välja tulid ka inimeste kondid ja need viidi… prügimäele. Või siia kõrvale juhtum kui Stavropolis lammutasid kohalikud võimud 30 meetri kõrguse ja 30 aastat vastu pidanud Suure Isamaasõja mälestusmärgi, et teha ruumi väidetavalt trollibussiliinidele. Ilma igasuguse seadusliku aluseta, ilma kellegagi konsulteerimata.

Eestis ei ole midagi taolist juhtunud. Meie teame, et Teises maailmasõjas langenud sõjameeste mälestusmärkidele tuleb leida väärikas tähendus ja väärikas koht, kus nende mälestust ja mälestajate rahu ei häiritaks poliitilistel või ideoloogilistel eesmärkidel. 

 

Sügisel 2006, andes intervjuud telekanalile Euronews, te ütlesite: “Ma olen eurooplane ja muretsen Euroopa asjade pärast. Vene probleemid mind ei huvita.” Kas te ei arva, et Eesti-poolse huvi puudumine Venemaa suunas viiski meie maade suhete järsule halvenemisele?

Aga Eesti peabki muretsema eelkõige Euroopa asjade üle, sest Eesti prioriteet on jääda Euroopasse, kust okupatsioon meid pooleks sajandiks välja kiskus.

Veel meenutan ma, kui keegi on selle unustanud, et Eesti kuulub Euroopa Liitu, mitte Sõltumatute Riikide Ühendusse ja loomulikult on Euroopa mured meile esmatähtsad.

See kõik aga ei tähenda nagu ei märkaks me Venemaad, oma suurimat naabrit. Me näeme Venemaad väga hästi ja väga lähedalt. Me oleme uudishimulikud ja sageli murelikud vaatlejad. 

 

Kas te nõustute Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa arvamusega, et Narva jõe vastaskaldal on Eestile naabriks mitte kõige sõbralikum riik, kellega suhted on teile julgeolekuprobleem?

Kindral Laaneotsal, kes rääkis Venemaalt lähtuvast julgeolekuohust, on õigus. Tšernobõli-tüüpi tuumajaam Eesti piiri lähedal Sosnovõi Boris on julgeolekuoht mitte ainult Eestile ja Soomele, vaid ka Loode-Venemaa miljonitele elanikele. 

 

Rahvusvaheline organisatsioon “Amnesty International” tunnistas Eestis keeleinspektsiooni karistusorganiks. Kas ta kavatsete võtta kuulda inimõiguslaste arvamust?

Amnesty Interantional tõi oma raportis näiteks Tallinna anonüümse taksojuhi, kes kurtis, et temalt nõuti eesti keele oskamist.

Mul on nüüd lihtne küsimus: kas teie kujutate ette, et Moskvas keeraks takso rooli inimene, kes ei räägi vene keelt? Või et Novgorodi polikliinikus võtaks haigeid vastu arst, kes ei räägi vene keelt? Või et Vladivostokis laiutaks liiklust korraldav politseiohvitser venekeelse kõne peale vaid arusaamatult käsi? 

 

Kas on võimalik kompromiss ja milline see peaks olema, et sõlmida piirileping Venemaa ja Eesti vahel?

Eesti on öelnud, et meil pole Venemaale territoriaalseid pretensioone. Eesti ja Venemaa välisministrid on ka sellekohase piirilepingu alla kirjutanud, kuid Vene pool võttis sellelt oma allkirja tagasi, sest Eesti parlament meenutas lepingut ratifitseerides 20. sajandi ajalugu, nii Tartu rahulepingut kui ka 1940. aastal alanud okupatsiooni. Seega – kompromiss Venemaa jaoks oleks lihtne: mitte eitada oma minevikku.