kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"President Ilves: Erakonnad ei taha kodanikuühiskonda", Manifest, 27. veebruar 2007

27.02.2007

Intervjueeris Urmo Kübar

 

Pidasite hiljuti kodanikuõpetuse tunni Luua metsakooli õpilastele. Kui teil tuleks pidada selline tund meie poliitikutele, mis sõnadega te räägiksite, kuidas tugev kodanikuühiskond aitab Eesti eesmärke saavutada?

Mulle tundub, et nende huvi selle teema vastu oleks suhteliselt väike. Kõik märgid näitavad, et suund on pigem sellele, et politiseerida ja parteistada ühiskonda ning tugev kodanikuühiskond on see, mida paljud poliitikud ei taha.

Kui me vaatame, kuidas politiseeritakse kõikvõimalikke valdkondi, kuidas inimesed saavad üht või teist ainult tänu sellele, et nad on ühes või teises parteis – või siis just sellepärast ei saa – siis mind teeb see väga murelikuks. Kui kodanikud täidavad oma kohustusi ja kasutavad oma vabadusi, aga mõni partei tunnetab seda endale ohuna, siis antakse selle eest täie rauaga.

Nii et paraku ei saa ma sellele küsimusele vastata, sest mulle tundub, et on erakondi, kes ei olegi huvitatud sellest, et kodanikuühiskond oleks tugev. Tuletagem meelde, mida tegi Nõukogude Liit. Ta alustas sellest, et sulges kõik kodanikuühiskonna ilmingud, sest oli vaja, et kõik oleks partei kontrolli all. Ja mulle tundub, et tendents, mida praeguses Eestis näeme, on jälle kõik parteistada ja mulle see üldse ei meeldi. 

 

Mis signaali teile kodanikuna annab Riigikogu otsus jätta täitmata enda võetud kohustus viia läbi kodanikuühiskonna arengu arutelu riiklikult tähtsa küsimusena – ja seda põhjendusel, et enne valimisi ei oleks sisukas analüüs võimalik ning praegu räägitu poleks uuele Riigikogu koosseisule ja valitsusele moraalselt siduv?

Kunagi oli reklaamikampaania – vist mingi alkoholifirma – et “põhjuse leiab alati”. See ei ole veenev. Kui ise on endale võetud kohustus ja siis leitakse selline demagoogiline põhjus, kõlab see mulle väga otsituna. Pigem kinnitab see, et erakonnad – vähemalt need, kes niimoodi otsustasid – ei ole kodanikuühiskonnast huvitatud. 

 

Ei saa öelda, et dialoogi kodanikuühenduste ja poliitikute vahel üldse poleks. Kohati on see isegi üsna kirglik, aga tulemusi kipub vähevõitu olema. Näib, nagu räägitaks erinevaid keeli ega saada üksteisest aru. Kuidas seda lahendada?

Ma usun siiski, et saadakse aru küll, lihtsalt kodanikuühiskonda nähakse ohuna, mitte võimaluse ja partnerina.

See kuulus lause – “Jäägu oma liistude juurde!” – kätkeb endas arusaama, et mina, tähtis poliitik tegelen kõigi nende asjadega ja see ei ole teie asi. Mis tähendab, et riik, elu Eestis ei ole kodanike asi, vaid mingi äravalitud kõrgema seltskonna asi.

Noo... Minu meelest on siin teatavat malbust vaja. Kui inimene, kes on nii ülbelt alla vaadanud kodanike peale, peaks avastama, et ta ongi ka ise ainult kodanik – või ärimees või midagi muud, aga mitte enam Riigikogu liige – võib-olla ta siis hakkab jälle teistmoodi tundma. 

 

Kuidas teile tundub, mis on olulisemad valdkonnad, kus te ootaksite Eesti kodanikuühendustelt aktiivsemat kaasarääkimist, panustamist?

Tegelikult võiks pigem küsida, millistes valdkondades seda vaja poleks? Need on kõikvõimalikud otsused, mis puudutavad elu korraldust. Olgu see, kas me teeme sadama, kas teeme silla, kas teeme prügila – need

on kõik küsimused, mis puudutavad otseselt kodanikke. Kui mingid huvigrupid, lobigrupid, firmad avaldavad mõju, aga see, mida arvab kodanikkond, ei loe või loeb ainult viimastel nädalatel enne valimisi... siis minu meelest on kodanikuühiskonda petetud.

Samas, kui meie kodanikud ise ei organiseeru ja kodanikuühiskond on nõrk, siis tõepoolest poliitikud ei kuuletu, vaid jätkavad samal viisil.

See ei ole samas midagi ainuomast Eestile või praegusele ajastule. Olles piisavalt vana, olen ma näinud, kuidas poliitika käib tsüklitena. Ma olin suursaadik USA-s, kus demokraadid olid parlamendis võimul olnud 20 aastat ja läksid selle aja jooksul lihtsalt nii ülbeks, et vabariiklased tulid ja viskasid nad välja, saavutades enamuse nii ülemkui alamkojas. Ja siis nad olid võimul 14 aastat. Alguses tegid nad suure käraga oma lepingu Ameerikaga, et teeme seda ja teist – ja tegidki ning inimesed olid rahul.

Aga nüüd üle 14 aasta võimul olles hakkas nende seas ilmnema kõike seda, milles nad omal ajal demokraate süüdistasid – aina rohkem korruptsioonijuhtumeid, väga üleolev suhtumine opositsiooni... Ja mis juhtus? Valijad tüdinesid sellest ja andsid oma hinnangu valimistel ning äkki oli nüüd olukord, kus demokraadid on võimul nii ülem- kui alamkojas.

Olgem ausad, selline kõikelubavuse tunne hakkab tekkima nendel, kes on liiga kaua võimul olnud ja näevad, et võimul olles on võimalik enda jaoks ja “omadele jopedele” igasuguseid asju teha. Kasvõi jopesid kinkida.