- Reset +

"Lõim ja lõiv anno 2007", Diplomaatia, veebruar 2007

09.02.2007

Euroopa Liidus kujunenud olukord, meeleolusid ja vastasseise hinnates peaksime liidu tuleviku osas muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need meile või mitte.

Eelseisvate valimiste puhul oleme kuulnud, näinud ja lugenud hulganisti lubadusi ja ettepanekuid elu paremaks ja rikkamaks muutmise kohta. Paraku on ülimalt vähe juttu sellest, millele enamik noist lubadusist toetub, nimelt Eesti kohast muutuvas Euroopa Liidus.

Eesti iseseisvuse taastamisest möödunud 15 aasta jooksul on Euroopa Liit tundmatuseni muutunud. Meenutagem, et 1991. aastal räägiti Euroopa Ühendusest. Toonasest ühisturust on saanud tugev poliitiline liit oma ühise välispoliitikaga ja piiriülese liikumisvabadusega, ligi pool liikmesmaadest on käibele võtnud ühisraha. Liikmesriike on kaks korda rohkem, 12 asemel 27.

Meil pole mingit põhjust eeldada, et järgmised 15 aastat ei too Euroopale niisama suuri muutusi. Seda kummastavamalt kõlabki valimiseelne vaikus Eestis. Igale mõtlevale inimesele peaks ju olema selge, et Euroopa Liiduta oleksid kõik meie kampaania-arutelud majanduskasvust ja palgatõusust, inflatsioonist ja suhetest Venemaaga hoopis teistsugused.

Kuigi Euroopa Põhiseadusliku Leppe (PSL) debatt on Euroopas hoogsalt käinud juba seitse aastat, näib see Eestile olevat siiski suhteliselt teisejärguline. Kui kõrvale jätta üksikud erandid nii poliitikute kui ajakirjanike hulgas, võiks Eesti suhte PSL-i üldistades kokku võtta järgmiselt: mingi meisse mittepuutuv asi ''seal Euroopas''.

Tegelikkuses on aga PSL või selle võimalikud alternatiivid Eesti tulevikule võtmetähtsusega, hõlmates kogu teemaderingi alates ühisraha Euro kasutuselevõtu ja lõpetades Venemaa energiapoliitikaga. Ligi poole miljardi elaniku ja 27 liikmesriigiga Euroopa Liit ei saa kauaks jääda praeguse otsuste langetamise korra juurde. Kõik see, mis igati sobis nõrga ja lõdva vabakaubandustsooni kuuele asutajariigile, lihtsalt ei toimi enam suure ja võimsa poliitilise ühenduse puhul. Juba ammu ei piisa liikumissuuna määramiseks väikese rühma peaministrite kokkulepetest. Suutmatus olulisi asju otsustada ja neis kokku leppida – olgu siis teemaks energiapoliitika või teenusteturu liberaliseerimine – halvab EL-i ja koos sellega võetakse midagi ette olukorra muutmiseks. EL on oma liikmetele majanduslikult liiga tähtis, et lubada seiskumist; EL on poliitilise jõuna olnud piisavalt edukas, et takerduda otsustamatusesse.

Nii ongi küsimus vaid selles, et mida võetakse ette olukorras, kus Euroopa on kaotanud oma süzhee, nagu äsja märkis üks terasemaid Euroopa vaatlejaid Timothy Garton Ash. Kuidas tullakse välja ummikust, kus enam ei suudeta otsustada ega isegi kokku leppida kõige elementaarsemates ja elulisemates asjades, nagu näiteks laienemise edasine tulevik.

Kõige loogilisema lahendusena, vähemalt otsustusmehanismi lihtsustamise osas, näib hetkel siiski PSL-i jõustamine. Seda protsessi on praegune eesistujariik Saksamaa ja selle kantsler Angela Merkel lubanud jõuliselt edasi viia. Aga nagu paraku enamiku eitava vastuse andnud rahvahääletuste puhul, kus rahvas on vastanud nö teisele küsimusele, võib ka muudetud PSL-i tulevik Prantsusmaal ja Hollandis olla problemaatiline. On ju teada, et suurima tõenäosusega üritatakse PSL vastu võtta osaliselt, näiteks otsustamisprotseduuride valdkonnas. Et aga PSL oli siiski erinevate riikide ja esindajate kompromiss kogu teksti kohta, võib karta, et osaline lahendus mõnd liikmesriiki ei rahulda tuues kaasa uue ''ei''. Ehk siis nokk kinni, saba lahti. 

 

Muud variandid

 

Olles harjunud mõtlema Eestist kui väga dünaamilisest riigist, ei tasu meil siiski eeldada, et kõik ülejäänud seisavad paigal. Mujal ei pruugi ehk majandus Eestiga samas tempos kasvada, kuid poliitilised meeleolud muutuvad.

Paljude meelest põhjustas PSL-i referendumi läbikukkumise prantslaste ja hollandlaste rahulolematus 2004. aasta suure laienemisega, mis tõi vanale ja kokkulepitud reeglitega mänguplatsile kümme uut konkurenti. Arvamusküsitluste järgi kujunesidki otsustavaks need hääletajad, kellele kas ei meeldinud EL-i laienemine kui selline või siis spetsiifilisemalt laienemine Ida-Euroopasse.

2005. aasta referendumite järel on meelsus veelgi muutunud. Kui tollal peeti laienemist üldjoontes siiski positiivseks, siis nüüd pole see enam nii. Kui sirvida viimase poolaasta Euroopa tõsiseltvõetavaid ajakirju-lehti, siis kajatatakse neis ''uusi'' ja eriti just Ida-Euroopa liikmesriike oluliselt negatiivsemates toonides. Olgu selle näiteks jaanuarikuine arvamusartikkel Eesti Päevalehes, kui prantsuse analüütik Jacques Rupnik iseloomustas Ida-Euroopat järgmiselt:

''Poola parem- ja Slovakkia vasakpopulistid on nüüd valitsuses koos äärmusrahvuslike parteidega. Ungaris korraldab peamine opositsioonipartei Fidesz parlamendihoone ees meeleavaldusi valitsuse erruminekuks, isegi pärast seda, kui valitsus võitis usaldushääletuse. Kuus kuud kestnud nääklemiste järel pole Tšehhi parempoolset vähemusvalitsust parlamendi poolt ametisse kinnitatud. Bulgaaria astumisele Euroopa Liitu eelnesid presidendivalimised, kus kandideerisid ekskommunist (võitja, kes väitis, et talle EL meeldib) ja protofashist (kes ütleb, et vihkab türklasi, mustlasi ja juute).''

Kuigi Tšehhi on vahepeal saanud endale valitsuse, pole kogupilt siiski oluliselt parem. Asja ei teinud paremaks Bulgaaria ja Rumeenia liitumisega kaasnenu, kui Euroopa Parlamenti valitud paremäärmuslased moodustasid oma fraktsiooni koos kõigi soodustuste ja privileegidega.

Eesti puhul kriitika toon on siiani olnud üsnagi leebe, mis võtab vajaduse seda siinkohal, pealegi vaid paar nädalat enne üldvalimisi, sisuliselt analüüsida. Küll aga võiks igaühele olla selge, et 2004. aastal liitunute mesinädalad on läbi. Lisaks nende valitsuste väidetavalt populistlikule olemusele on uued liikmesriigid hakanud jõuliselt kasutama oma õigusi. Poola otsus vetostada EL-Venemaa partnerlus- ja koostööleping vastusena Venemaa kehtestatud impordikeelule pole EL-i kontekstis küll mingi tundmatu jõuvõte, kuid tuli siiski nn vanale Euroopale ootamatult.

Kuhugi pole kadunud vanade liikmesriikide tõrksus seoses Idast lähtuva odava tööjõuga. Kuigi juba 1980. aastate laienemine Hispaaniasse, Portugali ja Kreekasse tõestas küsimuse ülepaisutatust, näitas Poola torumehe kuvandi edukas kasutamine Prantsusmaal taas võõrastega hirmutamise tulemuslikkust.

Samuti eristuvad uued liikmesriigid oma oluliselt liberaalsemate vaadetega, mis ilmnes selgesti näiteks teenuste direktiivi puhul, kui vanad mandri-Euroopa tööstusriigid pidasid teenuste vaba liikumist ohtlikuks, vastandudes selgesti Suurbritanniale ja paljudele uutele liikmesmaadele.

Veelgi suuremat vastumeelsust põhjustab Ida-Euroopas levinud madala tasemega proportsionaalne maksusüsteem. Rääkides maksukonkurentsist või Eesti õppetundidest vanale Euroopale jääb meil sageli adumata, et vanade liikmesriikide valijad rahulduvad kulukate sotsiaalsüsteemide nimel kõrgemate maksudega, sidudes seejuures odava tööjõu sissevoolu temaatika otseselt Ida-Euroopa madalatest maksudest tingitud sotsiaalprobleemidega.

Oma, ja kaugeltki mitte väheoluline roll uute liikmesmaade mainelanguses on meie välispoliitilisil valikuil. “Uutel” puudub antiamerikanistlik eelhoiak, mis kuulub juba Vietnami sõja aastaist vana Euroopa paljudes ringkondades hea tooni juurde. Tõi ju meie suhtumine Iraagi sõtta Prantsusmaa riigipea huulile kuulsa manitsuse “halvasti kasvatet lastele, kes ei tea millal vait olla”. Samuti on harjumatud ka seisukohad muudes välispoliitilistes küsimustes, olgu neiks siis EL-i edasine laienemine näiteks Ukrainasse, suhtumine Venemaasse, Hiina relvaembargosse, Iisraeli tegevusse jne.

Hinnates praeguses Euroopa Liidus kujunenud olukorda, meeleolusid ja vastasseise, peaksime EL-i tuleviku osas hoopis enam muret tundma. Muudatused on tulekul, meeldigu need siis meile või mitte.

 

Võimalikud suunad

 

Üks võimalik arengusuund on nn Directoire ehk suurte Euroopa. Nagu Eesti lehtedest hiljaaegu lugeda sai, on Euroopa Komisjoni aspresident Günther Verheugen tulnud välja ettepanekuga jätta EL-i väikesed liikmesriigid tulevikus volinikukohast ilma. Loomulikult pälvis see soovitus väikeriikide kriitika, ent peegeldas samas päris hästi frustratsiooni, mida põhiseaduseta EL-i juhid täna tunnevad. Sestap pole erilist mõtet hüpata Verheugeni ettepaneku peale üles-alla ja karjuda, et ka meie oleme riigid. Pigem võiksime küsida, kas volinike võimekus või IQ on kuidagi korrelatsioonis neid lähetanud riikide suurusega? Minu isiklik kogemus sellist järeldust teha ei luba.

Samal ajal on jäänud sisulise tähelepanuta, et suurte liikmesriikide direktoraat on käratult toiminud juba mõnda aega. Alates 2003. aastast on nn G6 ehk Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja nüüd ka Poola, regulaarselt ja informaalselt kohtunud ja arutanud väiksemate riikide osaluseta tähtsaid küsimusi. Saksamaa justiitsminister (ja 14 aastat tagasi ka nn tuumik-Euroopa idee üks autoreid) Wolfgang Schäuble õigustas suurte liikmesriikide omavahelisi arutelusid sise- ja justiitsküsimustes sellega, et ''kui me üritame tegeleda liiga paljude küsimustega formaalsetel nõupidamistel, pole mitte kõik riigid arutelu tõhususega rahul… Informaalne ettevalmistus suurendab tõhusust, kui seejuures pole tehtud vigu'', kinnitas Schäuble ja lisas, et iga suur EL-i riik peaks väiksemaid informeerima ja seisukohti koordineerima (vt Berlin keen to use informal chats with EU's big six, http://euobserver.com/9/23245/?rk=1)

Mis küll võiks paremini tõestada vajadust PSL-i järele, kui nn suurte (ja ühe erandiga ''vanade'') kogunemised ja seisukohtade ühtlustamine enne väiksemate riikide kaasamist? Kui PSL-i mõni osa ühele või teisele väiksele riigile ei sobi, siis alternatiiv on juba näha: asjad otsustatakse eelnevalt ära väikeste osavõtuta.

Selliste (ja igati lubatud) informaalsete kohtumiste alusel võibki suurte riikide direktoraadist saada EL-i formaalne tuumik. Eesti võiks tunda muret, kui EL-i sees, kuid väljaspool EL-i õigusruumi hakkavad tekkima formaalsed lepingulised struktuurid. Sellise hiiliva ''tuumastumise'' näiteks on 2005. aastal Belgia, Saksamaa, Hispaania, Luksemburgi, Prantsusmaa, Hollandi ja Austria vahel ja väljaspool EL-i struktuure sõlmitud piiriülese kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku migratsiooni tõkestamise Prümi leping.

Rohkem on teada kahest eriti tõhusast ning EL-i õigusruumi sees toimivast struktuurist, millesse uued liikmesriigid peale Sloveenia ei kuulu. Nendeks on Schengeni viisaruum ja eurotsoon.

Schengeni puhul me muret tundma ei pea, kuivõrd lähema aasta jooksul peaksid Eesti ja teised ''uued'' sellega liituma. Eurotsooniga on asjad keerulisemad. Kui hinnata ühisraha fiskaalpoliitilise koordinatsiooni pakutavaid võimalusi, siis mõtlev inimene adub ka üht võimalikku lahendusvarianti otsustamiskriisis vaevlevale EL-ile: Eurole saab rajada tõhusa poliitilise pealisehitise. On ju suhteliselt loogiline eeldada, et olukorras, kus osa EL-ist juba niikuinii koordineerib oma rahapoliitikat ja järgib kitsendavaid kammitsaid eelarvedefitsiidi ja inflatsiooni küsimusis, siis ei pruugi kuluda kaua aega, kui hakatakse ühtlustama ka rahapoliitikaga otseselt seotud sotsiaal- ja maksupoliitikat. Ja kui juba see peaks osutuma võimalikuks, siis miks mitte liikuda edasi tõhusa ja ühise välispoliitikani?!

Just sellise idee käis oma raamatus ''Euroopa Ühendriigid'' juba 2005. aastal välja Belgia peaminister Guy Verhofstadt. Frusteerituna PSL-i läbikukkumisest ja EL-i otsustamisparalüüsist, tegi Verhofstadt ettepaneku hakata kiiremini lõimima väiksemat riikidegruppi EL-i sees, mille tagajärjel moodustuks poliitiline tuumik, kellega teised võivad erinevate otsuste puhul liituda või mitte.

Euroruum kui EL-i seesmine struktuur ahvatleb oma loogikaga, teisalt lahendaks see ka mitmeid sisepingeid. Nagu eelnevalt mainisin, asuvad väljaspool eurotsooni just need riigid, kes on ka majandus- ja välispoliitilisis küsimusis väljaspool mandri-Euroopa nn sundnarratiivi – Suurbritannia, Taani, osaliselt ka Rootsi, ''uued'' Ida-Euroopas. Poliitiline integratsioon oleks ilma nendeta palju lihtsam.

Praegu on raske prognoosida, kas eurotsooni baasil hakatakse ehitama ka poliitilist struktuuri. Kui Merkeli tööd PSLi ratifitseerimise osas saadab edu, siis eurotsooni baasil tekkiva tuumiku tõenäosus loomulikult väheneb. Kui aga frustratsioon langetamata otsuste pärast suureneb, siis suureneb ka surve alternatiivide kasutuselevõtuks.

Eesti ei peaks siinkohal spekuleerima ühe või teise arengu võimalikkuse üle (kuigi Schäuble, Verhofstadti jt avaldused on kindlasti suunavaliku märkideks). Selle asemel tuleks meil kujundada Euroopa võimalike arengusuundade osas oma seisukohad ja eelistused.

Eeldatavasti võib oma maksu- ja sotsiaalpoliitikat harmoneeriv tuumik-Euroopa paljusid eestlasi ükskõikseks jätta. Aga mida arvaksime sellest, kui toosama tuumik asuks meie osaluseta koordineerima oma energiapoliitikat või suhteid Venemaaga? Kas see on Eesti riiklikes huvides? Kui oleme äsja lõpetanud pika heitluse, et saada sisse, otsustajate ringi, siis kas on ikka meie huvides jääda taas välja? Olulisim ja operatiivseim küsimus seisneb meie võimalustes üldse midagi ette võtta olukorras, kus Eesti ise asub väljaspool eurotsooni ja järelikult võimalikku koordineeritud otsuste langetamise kohta.

Kui jätame kõrvale kõik mujalgi kõlanud argumendid euro kasutuselevõtu puhtmajanduslikest eelistest, siis üldiselt näib Eesti olevat seisukohal, et me ise ei saa midagi teha. Eurotsooniga liitumise üht keskset eeldust inflatsioonikriteeriumi osas ei suuda Eesti vähemalt lähiajal täita. Tõsi, nii meil kui ka mõnes teises Ida-Euroopa riigis kasutatav valuutakomitee süsteem vähendab oluliselt meie käsutuses olevaid hoobasid rahapoliitika kujundamiseks. Nii näiteks ei saa Eesti keskpank muuta interessimäärasid. Majanduse ülekuumenemise ilminguist saab vaid rääkida, mujal kasutatavaid pidurdamisvõtteid aga kasutada ei saa.

Meetmete kasutuselevõtt tuleb otsustada järgmisel valitsusel, näiteks, kas viia aktsiisimäärad EL-i maksimumtasemele, millega kaasneks ajutiselt kiire inflatsioon, mis seejärel aga pidurduks ja annaks Eestile võimaluse liituda euroga 2010. aastal. Kas kasutada Sloveenia taktikat, millega külmutati nii palga- kui hinnatõus?

Valimiseelne retoorika liigub paraku teises, inflatsiooni kasvu suunas. Jättes kõrvale argumendid sellise poliitika puhtmajandusliku jätkusuutlikkuse asjus, tähendab pelk passiivne ootus võimalust, et euroga ei liitu me niipea. Erandiks vaid olukord, kus majanduskasv pidurdub ja seejärel seiskub.

Laiemalt peaks olema selge, et Eesti huvidega kooskõlas olev suurem integratsioon Euroopa Liiduga eeldab meie valitsuselt proaktiivset tegevuskava. See eeldab samme, nagu valitsuse äsjane otsus alustada liitumist ülalmainit Prümi lepinguga. See eeldab Eesti aktiivset osalemist EL-i ühistes ettevõtmistes, mille otsest kasu ei saa vaid mõõta struktuurifondide mahuga. Me ei peaks oma europoliitikas olema vaid raha peal väljas. Ühishuvid ja nende raames tegutsemine on Euroopas väärtuseks omaette, omamoodi nähtamatu valuuta, mis maksab poliitilistes suhetes teiste liikmesriikidega.

Kõige tähtsam on aga meie vaimne sihiseade ja valmisolek. Selles kirjutises pidin olukorra kirjeldamiseks nimetama liikmesriike uuteks ja vanadeks. Kuni aruteludes neid sõnu kasutatakse ja, mis peaasi, kuni riigid ise eristavad end liitumise aja järgi, pole neist ka pääsu. Siiski peame me esmalt ise lõplikult loobuma arusaamast, et meie lähenemine Euroopat puudutavatesse küsimustele on uue liikmesmaa oma. Kuni me mõtleme ja käitume nagu ''uued'', siis me mõtleme ja käitume nagu ''teistsugused''. Saagem Euroopa liikmesriigiks selle juurde kuuluvate määratlusteta ja koos sellega ka tugevaks tugeva Euroopa pooldajaks.