kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

Vabariigi President ajalehele Eesti Ekspress 28. detsembril 2006

28.12.2006

40 minutit presidendiga

 

Krister Kivi

 

President Toomas Hendrik Ilves kõneleb aastalõpuintevrjuus Ekspressile sallivusest ja Türgist, vajadusest karmistada liikluseeskirjade rikkumise karistusi - ja Garbage'i uuest plaadist.

 

Veel läinud aasta detsembris ilmus BNSi uudis: "Ilves ei pürgi Eesti presidendiks". Mis sundis teid meelt muutma?

Esiteks võttis BNS selle lause lihtsalt välja ühest esseest, mille ma kirjutasin Economistis, teiseks ei olnud see selline järsk meelemuutus. Väga paljud inimesed veetsid minu veenmisega väga palju aega. Kui hakkasid ilmuma gallupid, veenis see neid inimesi mind veenma veelgi enam. 

 

Kuuldavasti rääkisite siiski juba 80ndate keskel, et tahate Eesti presidendiks saada.

Mitte kunagi! T e i s e d inimesed on tahtnud, et ma hakkaksin Eesti presidendiks; mina ei ole seda kunagi öelnud, välja arvatud naljana ja irooniaga. Ma olen näiteks Karl Martin Sinijärvele visanud nalja, mille ta siis on ilma irooniata pannud lehte kuskil aastal 1997. 

 

Kuidas nüüd on möödunud need esimesed kuud, mil olete president olnud?

Kui ma eile kolmapäeva õhtul saabusin visiidilt Brüsselisse, siis tahtsin sekretärilt teada, et kus on Ekspress. Kõike on nii palju, et ajataju hakkab... Tundus, et peaks juba olema neljapäev, kuigi oli alles kolmapäev. 

 

Ja kas nüüd sõidab teie kiiresse ajakavva sisse ka reis Turkmenistani Türkmenbaši matustele?

Ei. 

 

Tulles tagasi eelmise teema juurde - kuidas teile siin lossis meeldib 1938. aasta mööbli keskel? Olete mõelnud sellele, et meil võiks vaja minna uut, moodsamat presidendilossi?

Väga palju! Küsimus on selles, kas siin on võimalik midagi teha. See (endine president Pätsi ametikabinet - KK) on muinsuskaitse all, tegelikult see on tubamuuseum. Ma ei saa siia isegi arvutit panna, kuna selles toas on ainult kaks pistikut. 1938. aastal olid vajadused elektri järele väiksemad. 

 

Valimiste eel ütlesite, et teie esimeseks tegevuseks saab presidendi kantselei kulude ülevaatamine. On see teil juba õnnestunud?

Ma usun, et alates aastast 2008 on küll - siis tulevad mõned ümberpaigutamised. 

 

Kas võiksite tuua konkreetsemaid näiteid?

(Paariseikundiline vaikus, mille jooksul president Ilvese kehakeel väljendab mitte just kõige suuremat sümpaatiat triviaalsete üksikasjade suhtes) Sellega tegeleb kantselei ülem Rainer Saks, kellel ma olen palunud otsida lahendusi. Ja tema nüüd otsib neid. 

 

Teie Ameerika tausta teades - mida oleks Eestil õppida USA-lt?

Ma ei näe, et minu Ameerika taust üldse kuidagi puudutab... 

 

Siiski, mida oleks Eestil õppida?

Ma ei oska sellele küsimusele... Tõsisemaid välispoliitika käsitlusi ajalehtedes?

(Veel üks pikem paus) Igal demokraatlikul lääneriigil on õnnestunud midagi hästi teha, midagi sellist, mis vääriks kopeerimist - nii nagu näiteks see, mida Eesti on teinud internetiseerimise ja elektroonilise allkirja vallas

 

USA endine riigisekretär Colin Powell teatas 17. detsembril, et Ameerika Ühendriigid on kaotamas sõda Iraagis ja tuleval aastal tuleks alustada vägede väljatõmbamist. Kui kauaks peaks Eesti jääma lojaalseks USA vigade suhtes?

Ma usun, et Eesti peaks olema seni, kuni meie ja meie liitlased omavahelistes kõnelustes oleme nõus seal olema. Oleme seal nii kaua kui vaja ja mitte sekund kauem.

Oli sõjaline sissetung Iraaki teie meelest üldse hädavajalik?

Tagantjärele mitte... Selle informatsiooni põhjal aga, mida ka muide Colin Powell edastas ÜRO-le, ja mis, selgus hiljem, ei olnud õige - täiesti mõistlik. 

 

Kui mõni kaitseväelane peaks hukkuma Iraagis enne vägede väljatõmbamist, siis kas läheksite isiklikult selle pere juurde avaldama kaastunnet?

Ma arvan küll. Tahan öelda veel siiski, et need kaitseväelased, kes viibivad seal, viibivad seal vabatahtlikult. Keegi ei ole saadetud sinna vastu tahtmist. Nad on vabatahtlikult Iraagis, nagu nad on ka vabatahtlikult Afganistanis. 

 

Kuidas teile paistab - kas Eesti on rassistlik maa, kus vihatakse neegreid, homosid, juute?

Ma arvan, et Eestis on rassiste, mitte aga rohkem kui minu kogemuse põhjal mujal. Jah, ma olen lugenud lugusid, et on mingeid kummalisi tüüpe, aga ma olen ise neid näinud perroonil sadade kaupa keskmise suurusega Saksa linnas ja ei saa kuidagi väita, et Saksamaa on rassistlik maa.

Eestis ma ei ole kunagi näinud rohkem kui kolme skinhead'i ja ma ei ole kindel, kas nad olid päris skinhead'id või harrastasid nad mingit moodi.

Minu kogemus on, et eestlased on päris tolerantsed, aga on üksikuid inimesi, kes püüavad teha endale nime, öeldes näiteks homoseksuaalide kohta halvasti. 

 

Kas teie meelest homoseksuaalide abielud peaksid olema Eestis seadustatud?

Ma ei tea, kas seda nimetada just abieluks, aga kui kaks inimest tahavad omavahel siduda end, teha mingi lepingu, siis see ei tohiks keelatud olla. 

 

Milline on teie suhtumine surmanuhtlusesse, mida rahvas ju väga tagasi tahab?

Ma olen u h k e, et ma viisin läbi surmanuhtluse keelustamise, kuigi see ei pidanud üldse olema minu ülesanne. Olin välisminister, aga selles valitsuses ei julgenud need ministrid, kelle pädevuses see pidanuks olema, seda teha, nad arvasid, et ju see on välisasi, kuna seda nõuab Euroopa Nõukogu...

Ma olen uhke, et olen seda teinud, sest surmanuhtlus on äärmiselt ebatsiviliseeritud, ja mind paneb imestama, et inimesed, kes nõuavad surmanuhtluse taastamist, on needsamad inimesed, kes pidevalt ütlevad, kui loll on riik. See on täiesti ebaloogiline, sest kui riik teeb kogu aeg vigu, siis miks arvata, et ta surmanuhtluse puhul ei tee vigu? Kõike muud saab taastada - kui mitte sajaprotsendiliselt, siis mingilgi määral -, aga kui tuleb välja, et hukati vale inimene, siis mida sa teed? 

 

Mida saaks Eesti teha, et vähendada liikluses hukkunute arvu?

On mitu asja. Üks on teha nii, nagu ma nägin Sloveenias, kus lihtsalt on ehitatud välja neljarealised teed paikades, kus on olnud väga palju õnnetusi. Teiseks on meil vaja oluliselt muuta liikluskultuuri. Ma usun, et liiklusõnnetuste puhul peaksid olema karistused palju karmimad - et võetaks eluks ajaks ära juhiload, istutaks natukenegi aega vangis, et oleks väga suured rahalised trahvid... Inimesed s u r e v a d, neid sisuliselt tapetakse roolijoodikute poolt, ja siis ma loen lehest, et keegi ütleb: "Iga kord, kui joon õlut, tunnen ma soovi hakata autot juhtima..."

Inimesed peavad aru saama, et see ei ole naljaasi. Purjuspäi surmajuhtumi tekitamist tuleks käsitleda sisuliselt mõrvana. 

 

Kas vastab tõele, et istute ise ametiautoga sageli ummikutes ega kasuta vilkureid?

(Väike naeratus) No ma olen eelistanud mitte kasutada, aga mind ei võeta sageli kuulda, sest on vaja kuhugi kiiresti minna. Nii et vahel mul õnnestub sõita ilma vilkuriteta ja vahel mitte. 

 

Kaua võtab aega teekond Kadriorust Ärmale?

Kaks tundi viisteist minutit. 

 

Millised maailma tipp-poliitikud võiksid olla kutsutud teie tallu veetma vana-aastaõhtut?

Ma ei kutsu inimesi külla vana-aastaõhtuks. Ma olen oma lastega, oma perega.. 

 

On teada, et Soome president on teie hea sõber. On teil sõpru ka venelaste hulgas?

Mul on sõpru venelaste seas, aga mitte vene poliitikute seas. 

 

Millisel viisil oleks võimalik vabastada Euroopa Liidu majandus sõltuvusest Vene gaasist?

Ma ei usu, et on võimalik sellest sõltuvusest täiesti lahti saada. Ma pigem arvan, et Euroopa vajab ühist energiapoliitikat. Euroopa ju eksisteerib eeskätt ühise põllumajandus- ja kaubanduspoliitika toel ja nii, nagu ei saa enam kasutada kaubanduses Euroopa Liidu sees eri riikide puhul erinevaid tariife, ei saaks, kui meil oleks ühine energiapoliitika, kasutada ka taolist divide et impera (jaota ja valitse - KK) poliitikat.

Euroopa Liidul peaks olema keegi, nagu kaubanduses mister Mandelson (Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik - KK), et öelda: kui me ostame gaasi, siis siin on inimene, kellega läbi rääkida. 

 

Kas Euroopa Liit vajab lisaks energiapoliitikale ka Türgit?

Mina olen toetanud Türgi liikmelisust; ma usun, et see on strateegiliselt kasulik. Paraku tuleb tõdeda, et Türgi pole alati olnud omaenda parim sõber selles protsessis, jättes mulje, et Euroopa liitub Türgiga ja mitte vastupidi.

Ma ei tea - kui Eesti oleks lähenenud liitumisprotsessile, nagu Türgi seda on teinud oma kategooriliste väljaütlemiste ja positsioonidega, kas Eesti oleks saanud Euroopa Liitu. 

 

Kuidas te suhtute Timothy Garton Ashi ja teistegi poolt väljaöeldud mõttesse, et elu läänemaailmas läks aastani 2000 aina paremaks ja nüüd läheb aina halvemaks? Olete optimist või pessimist maailma tuleviku suhtes?

(Pisut tujukalt) See on liiga l a i, et kas ma olen optimist või pessimist. See sõltub meist endist, see sõltub sellest, kui palju me suudame teisi veenda oma häädes ideedes. Mina ei ole kunagi näinud elu vältimatu protsessina, mis läheb ühes või teises suunas. Ma olen seda alati käsitlenud kui väljakutset.

Küsimus "kas sellist Eestit me tahtsimegi?" väljendab mu meelest jõuetust, sest Eesti ongi täpselt see, milleks me teeme seda. Sama on ka maailma puhul.

Paljud lääneeurooplased arvavad, et elu ei ole enam nii hea kui vanal heal külma sõja ajal; kui oli võimalik üles ehitada heaolu Ameerika tuumasirmi all. Nüüd on elu muutunud, kahepoolne maailm on kokku varisenud... Vanasti oli hea, kui ühel pool oli arenenud Lääs, nüüd on idaeurooplased kohal, tõusev Hiina, tõusev India... Maailm on palju keerulisem. Sisuliselt 40 aastat kestnud külmunud seis on möödas ja muudatused panevad alati inimesi muretsema. 

 

Te rääkisite väga palju, et kõik sõltub meist endist. Kui palju sõltub jumalast - sest te olete öelnud, et usute jumalasse?

Nojaa, see on selline suhteliselt privaatne suhe, et ma ei jutustaks seda kellelegi. (Paus, siis teatud rahuloluga) Ma ei jutlusta oma usku. 

 

Küsimus idee kohta viia Vabariigi aastapäeva tähistamine igal aastal ühest linnast teise. Kes selle mõtte teile ette söötis?

(Silphaaval) Minule pole peaaegu mitte kunagi mõtteid ette söödetud. 

 

Kui ma võiksin siiski edasi minna...

...et miks ma tegin seda? 

 

Jah.

Sest me oleme liiga Tallinna-kesksed! Iseseisvuspäeva manifest kuulutati ju välja esimest korda Pärnus. Miks peaks Tallinnal olema selline monopol sellele päevale? 

 

2002 te ütlesite Tallinna volikokku kandideerides, et elate Tallinnas ja näete, mida siin tuleks muuta. On see visioon teil veel alles?

Noh, ma näen siin väga palju... 

 

Aga kõige enam?

(Pikk vaikus, siis veidi tujukalt) Ma ei tea! Ma ei usu, et praegu ma oskaksin öelda. Ma ei liigu siin tavakodanikuna, ma ei näe igasuguseid asju.

Ma k u u l e n igasuguseid asju, aga ma ei tea, kas need vastavad tõele. (Veel üks paus) Ma jään vastuse võlgu. 

 

Milline on teie selle aasta lemmikplaat?

Ma ei tea, ma ei ole tegelikult jõudnud väga palju kuulata...

Uus Garbage, mis ilmus sel või eelmisel aastal, see oli päris hea. 

 

Kas te olete jõudnud luua uusi sõnu? (Üks hr Ilvese loodud sõna on näiteks "eisik", inimene, kelle riik on mingil põhjusel "olematuks" mõistnud - KK.)

Kui keegi küsib, mille üle ma kurvastan, siis selle üle, et mul pole olnud aega kirjutamiseks. See, kui ma kirjutan mõnd esseed, mis on väga pikk ja vaevaline ja valus protsess... kui ma kirjutan ja siis jälle kõnnin mõnda aega ja tulen tagasi - kõik see on jäänud soiku.

Ja sama on ka sõnade loomisega.

Kuid ma usun, et meil oleks palju rohkem selgust, kui me suudaksime eraldada kaht mõistet, mis inglise keeles on lahus - üks on politics ja teine policy. "He left his position, because there was too much politics in policy." (Ta jättis oma ameti, sest poliitika oli liiga politiseeritud - KK.)

"Policy" puhul me võiksime võtta eesti keeles kasutusele sõna "poliis" ja see võiks kehtida näiteks välispoliitika suhtes. Ning samal ajal see, mis on Riigikogus, poleks "policy" - see oleks "politics".

Ma olen selle peale palju mõelnud ja ma usun, et me peaksime eristama neid kaht nähtust eesti keeles, sest muidu kipuvad mõtted minema segi. 

 

Mida tahaksite te kirjutada pärast presidendiaja lõppu - pigem esseedekogu või romaani Eesti elust?

Mulle meeldib romaane lugeda, mitte neid kirjutada. 

 

Ja mis teie lugemislaual hetkel on?

"Against The Day" - Thomas Pynchoni uus romaan.  

 

Võiks selle sisu ühe lausega kokku võtta?

(Väga mahlakalt ja leebe üleolekuga) V õ i m a t u! Ta on üks kõige keerulisemaid ingliskeelseid kirjanikke, kes kirjutab iga kümne aasta tagant ühe väga paksu raamatu, mida tuleb vähemalt kaks korda läbi lugeda, et üldse tolku saada.

Kui küsida, millest kirjutab Thomas Pynchon, siis ma ei tea ühtki inimest, kes oskaks sellele ühe lausega vastata. 

 

Olen mitmel korral kuulnud, et teile heidetakse ette arrogantsust.

Noh, mulle tundub, et sellega on nii nagu paljude asjadega: keegi heidab midagi ette, ja siis see justkui hakkab korduma.

Mul on hea näide, kus mind kutsuti Londonisse konverentsile, kus üks peakõ­neleja oli ka Jack Straw. Paraku pidin ma seetõttu ära ütlema ühele lehele - ma ei hakka nimetama lehte - intervjuu ja paar päeva hiljem ma lugesin sellest lehest, et Ilves oli nii ülbe ja üleolev, et ei andnud intervjuud. No mis ma teen sellega? Ülbusest ja üleolekust ma olin kuskil mujal. 

 

Millise poliitikuga sujuks teil hästi koostöö - teie presidendi rollis, tema peaministri rollis? Keda te näeksite tulevase peaministrina?

Seda otsustab Eesti rahvas. Mina mingeid eelistusi siin... 

 

Te olete kunagi välja öelnud Marju Lauristini nime.

No Marju Lauristin ei taha tulla poliitikasse. 

 

Teie poeg lausus sügisel Ekspressile antud intervjuus, et ei tahtnud tulla õppima Eestisse, sest siis poleks ta enam saanud "oma inimene" olla. On teil õnnestunud jääda "oma inimeseks" - või on Eesti teid mingil kombel muutnud, ja see amet?

Mis on kahe kuuga muutunud? Ma ei saa enam autot juhtida. Ma pean natuke ettevaatlikum olema välispoliitilistes väljaütlemistes, sest varem oli mul rahva mandaat ja ma võisin öelda, mida tahtsin. Ma ei tea. Ega siin eriti muutunud ei ole.

Ma teadsin juba ette, et kõik see sekundaarne, näiline, muutub esmatähtsaks. Minu mantli lõige näiteks. 

 

Teie kaubamärk on minu nägemuses olnud alati selline põhjamaine heaolu. Millal see saabub?

Sõltub sellest, kuidas me ise käitume. Kui me taunime nii üldiselt kui hääletamiskabiinis ebapõhjamaist käitumist, siis see tuleb kiiresti. Kui me ei tauni sellist... kuidas öelda... eluperemehelikkust - mul on palju pappi, teen mida tahan, ma lihtsalt maksan selle trahvi ära, sest mind see summa ei morjenda -, siis see hooliv ühiskond võtab kaua aega saabuda.

See on meie enda teha, kas Eesti rahvas on valmis taluma sellist käitumist.

Kui me ei tee midagi, kui me ei tõsta häält, kui me lepime sellega, siis see kestab kaua aega.

Mina pean seda pigemini jäänuksovetluseks. Jäänuksovetlus on raske koorem ja küsimus on selles, mis on tema poolestusaeg. Polooniumil on lühike poolestusaeg, uraanil pikk. 

 

On teil plaanis edaspidi rohkem "häält tõsta"?

Mulle just heideti täna hommikul ette, et ma teen liiga palju avaldusi, kuigi olen tegelikult teinud ainult kaks avaldust - kõik ülejäänud on olnud kõned. Ma muidugi kommenteerin mingeid asju ka edaspidi, kuigi ma ei arva, et mu roll peaks olema Eesti rahva ülemkommentaator. 

 

Kes võib Eesti presidendile teha etteheiteid?

Minu nõunikud teevad kogu aeg. 

 

Küsimus, mida on esitatud ka USA presidentidele - olete te kunagi, võib-olla nooruses, ülikooli ajal, suitsetanud kanepit?

(Väga kindlalt) Ei. 

 

Kas Eesti peaks karmistama oma narkopoliitikat või tuleks meil ehk legaliseerida Madalmaade eeskujul marihuaana? Milline on teie seisukoht "sõjas narkootikumidega"?

Tuleks rohkem eristada narkootikume, mille seas on erineva ohuastmega aineid. Lisaks tuleks minu arvates rohkem eristada kauplemist ja omamist, kus igasugune heroiiniga kauplemine peaks olema praegusest tunduvalt enam karistatav.

Need, kes ajavad narkoäri, peaksid olema kõige enam luubi all, mitte ainult need noored inimesed, kes millegagi katsetades jäävad vahele. 

 

Viimane küsimus - kas te tahaksite rohkem võimu?

Ma usun, et Eesti presidendil on vähe täidesaatvat võimu, aga palju moraalset võimu, palju intellektuaalset võimu. Küsimus on, et kas sa kasutad selle võimu ära - seda võib ka vabalt mitte teha ja silitada laste-, lamba- ja viljapäid.

Aga väljakutse on muuta inimeste mõtteid ja meelsust.