kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"President Ilvese intervjuu ajalehele KesKus", KesKus, september 2016

© KesKus

20.09.2016

Juku-Kalle Raid


Kümme aastat on pikk aeg, isegi maailm jõuab märgatavalt muutuda, inimesest rääkimata. Mis on sinus endas selle aja jooksul muutunud?

Olen kümme aastat vanem. Loodetavasti ka targem.


Aga Eestis?

Eestis on arengud olnud rahulikud, jumal tänatud, aga tänu sellele rahulikule arengule ei märka me ise, kui palju on nii Eesti kui ka igaüks meist muutunud.


Mõtleme futuristlikult, igale jõule leidub vastujõud. Kuna tabab meid see aeg, et Lätti, Poola ja Prantsusmaale minekuks on vaja taas jamada viisajärjekordadega?

Ma ei usu, et see aeg meid tabab. Või kui peaks tabama, siis ainult seetõttu, et on juhtunud mingi palju suurem õnnetus, mis seda põhjustaks. Ja siis on viisadega jamamine, nagu sa ütled, väike probleem. Seni aga on liikumisvabadus privileeg ja üldine kasu, millest ei loobuta. Inimeste liikumise kontrollimiseks on ka teisi võimalusi kui viisarežiim.


Oled öelnud, et Euroopa edu põhineb oskusel võtta asju väljastpoolt ja integreerida need oma kultuuri. Praegu ütleb Euroopas järjest suurem hulk inimesi, et väljast tulev hakkab hoopistükkis Euroopat alla neelama.

Suur tükk ajab suu lõhki. (Naerab) Euroopat ja 500 miljoni inimese jagatud väärtusi ei neelata alla. Ma ei saa aru, kuidas saab selliseid asju isegi öelda.


Suurbritannia ärakukkumine euroliidust, siis see Brekshit, mis ventilaatorisse lendas, ajas inimesed kahte leeri. Laias laastus. Ühed ütlevad, et see on igal juhul EL-i lõpu algus ning peagi löövad ukse põmaki kinni ka teised, muu pool aga arvab, et see teeb liidu tugevamaks.

Euroopa muutub selliseks, nagu me ise soovime. Kui tahame tugevamat Euroopat, siis koos nendega, kes sama soovivad – ja nemad on praegu enamuses – me seda ka teeme. Pigem kardan, et jääme pealtvaatajateks, mis on liiga sageli reaktsioon, kui mõni asi tundub liiga keeruline või kui maad võtab lahmiv populism. Viimast oleme ka siin Eestis viimasel ajal täheldanud.


Kuidas on muutunud USA roll tänases maailma jaotuses? Isegi Eestis avastan üllatusega kusagil sotsiaalmeedias inimesi, kes täiesti tõsimeeli vahutavad, et me oleme Ameerika orjad, Brüsseli lakeid, et iseseisvus on ära müüdud ja kõik pekki keeratud. USA-d süüdistatakse kogu jamas eriti, mulle kangastub, kust see pärit on...

See on pärit kokteilist, kus on üks osa unustamist, üks osa lihtsameelsust ja üks osa tänase maailma mittemõistmist. Eesti on vaba ja Eesti on iseseisev, Eestil on meie iseseisvusele olulised liitlased. Eesti julgeolek pole kunagi meie ajaloos olnud paremini kaitstud kui praegu. See pole loosung, asjad ongi nii. Seda orja ja lakei juttu ajavad eeskätt need, kes – emba-kumba – ei taha, et Eesti oleks iseseisev või ei mõista tänapäevast maailma.


Kas meie ühiskond siin on muutumas ksenofoobsemaks või kardetakse lihtsalt, et keegi tuleb ja astub peale?

Ei üht ega teist. Paljudel on hirmud võõraste ees ning me pole piisavalt palju ja hästi rändekriisi seletanud. Majanduspagulased ja sõjapõgenikud on kokku pandud. Vägivalla eest põgenejaid ja turvalise kodu otsijaid ei pea pelgama. Küll peab aitama neil uues kohas lõimuda.


Kellega võiks Eestis rahul olla?

Noortega, kes on janused teadmiste järele. Vanematega, kes on oma lastele andnud selle janutunde. Paljude ja paljude Eestis elavate inimestega. Rahulolematus võib olla – parasjagu doseeritult – edasiviiv jõud. Ent kui a priori arvatakse, et Eestis on kõik halvasti, siis see pärsib, masendab teisi. Sageli on just välismaal saadud kogemused need, mis veenavad meid, et tasub palju rohkem rahul olla, kui me oleme.


Mis jääb meist alles?

Lapsed või see, mida me ise loome. See on see, mis jääb kestma, see, mida näeme enda ümber, mida loeme-kuulame, oleme kultuuris loonud: muusika, kunst, arhitektuur, luule.


Milline oli kõige koledam prohmakas sinu ametiaegadel?

Need, kes olid mu kõrval, teavad seda paremini.


Okei. Ma küsin siis veidi teisiti. Mis jäi tegemata?

KesKus'ile jäi septembris andmata pikk – väga pikk – ametist lahkumise eelne intervjuu, põhjuseks oli tihe ajakava. Õnneks, näe, lühike on antud.


Kuidas oli elada 10 aastat ilma maailmavaate ja poliitilise eelistuseta? President peab ju olema kõigi jaoks üks?

Poliitilise eelistuse puudumine ei tähenda maailmavaate puudumist. Vabadus, õigusriik, vaba meedia, avatud ühiskond, tugev vabakond – ühesõnaga, liberaalne demokraatia – see on minu maailmavaade. Ja nagu me näeme, aga kipume unustama, pole need asjad iseenesestmõistetavad, ka Euroopas tänapäeval.