- Reset +

"Toomas Hendrik Ilves: Eesti vajab valitsust, kes otsustab ja valitseb", Eesti Päevaleht

22.02.2016

Kärt Anvelt

Ma ei näe praeguses riigikogus teistsugust koalitsiooni, kuid nad ise ei tohi seda paratamatusena võtta. Võimuliit peab alustama inimestega rääkimisest ning seisukohtade võtmisest ja seisukohtade kooskõlastamisest.

Eestit ei aita edasi mistahes erakondlik maksupoliitika, vaid Eesti majanduse arengut soosiv maksukeskkond. Selle teema avamist ei tohi karta.

Läti ja Leedu on ümberpaigutatavaid põgenikke vastu võtnud. Eesti pole tänaseks vastu võtnud isegi kaht ümberpaigutatavat põgenikku.

Kohtun president Toomas Hendrik Ilvesega Kadriorus tema töökabinetis möödunud neljapäeval. Brüsselis on alanud Euroopa Liidu ülemkogu istung, kus jutuks migratsioonikriis ja brittide referendum Euroopa Liitu jäämise või sealt lahkumise üle. Õhus on tormi ja äikest, hirmu ja ebakindlust – Euroopas, Süürias, suhetes Venemaaga. Ka Eestis, kus võimuliidu otsustamine on asendunud otsustamatusega ja radikaalide populismituuled on puhunud valitsuse kuklakarvad turri. Sellest kõigest räägimegi. Aga ka Eesti majandusest ja maksureformist, Uberist, president Ilvese ühest vapimärgist IT-st.

Oleme Kadrioru tagumises toas, mille seintel ripuvad perepiltide kõrval fotod president Ilvesest koos maailma vägevatega. Meie jutu taustaks mängib äge muusika, mis jääb mind mitmeks päevaks painama. Ma ei saa rahu ja kirjutan lõpuks Ilvesele, et soovin seda plaati osta/tellida, kuid ei tea, kellega tegu. "See on Briti bänd Wolf Alice, üks mu viimase aja lemmikuid. Nende esimene plaat tuli välja läinud aastal," vastab ta ja saadab ühtlasi YouTube'i playlist'i.

Muusika saadab meid kogu paaritunnise vestluse. Vahepeal tõuseb Ilves tugitoolist, et arvutis järjekordset albumit käivitada. Ta on melomaan, kes andis hiljuti välja plaadi oma noorusaja lemmiklugude paremikuga. Ilvesega võiks tundide kaupa muusikast rääkida ja igav ei hakkaks hetkekski. Me räägime Eesti Vabariigi 98. aastapäeva eel valdavalt nn kõvadel teemadel. Mulle tundub, et ta on otsekohene, kohati järsk ja karm, mõnikord irooniline. Kõik need teemad lähevad talle korda. Lähevad Eestile korda.

Kuidas teile tundub, kui hea on praegu Euroopa tervis?

Mina olen mures. Sellist survet, nii seest- kui ka väljastpoolt, ei ole meil siiani olnud. Majanduslik olukord, kuus-seitse aastat väldanud eurokriis – ega Kreeka ju praegugi palju paremas seisus ole. Rändekriis. Peataolek Venemaa ees. Britid korraldavad referendumi Euroopa Liidust lahkumise üle. Ja eks see võib siin veelgi hargneda.

Veebruari alguses ütlesite Strasbourgis Euroopa Parlamendi täiskogu ees, et Euroopa Liit hakkab jõudma teelahkmele: kas muutume tugevamaks või laseme lõhkuvatel jõududel valitsevaks saada. Kumb on siis tõenäolisem?

Euroopa tuleb rändekriisiga toime, kui võtame kokku oma tarkuse, tugevuse ja vastutuse, jätame maha otsustamatuse ja venitamise. Kui Euroopa sai hakkama pärast Teist maailmasõda, kui ainuüksi Saksamaal oli 12 miljonit sisepagulast, lisaks veel 12 miljonit ümberasustatud inimest 20 riigist, siis saame hakkama ka praegu, kui ilmutame oma isade ja vanaisade kindlameelsust.

Minu jaoks on siin mitu märksõna. Valitsuste aus jutt oma rahvaga. Solidaarsus liikmesriikidega, kellel lasub kriisi põhiraskus, ja meie nõustumine seda koormat mõistlikult jagada. Täielik kontroll Euroopa Liidu välispiiril. Ühtne toimiv varjupaigapoliitika, eriti valetaotluste tagasilükkamine ja ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmine.

Saksamaa presidendi Joachim Gaucki ja kantsler Angela Merkeli Saksamaa näib Ida-Euroopa muresid mõistvat. Aga kas meie saame Saksamaast aru?

Oletame, et ütleme: me oleme nii suveräänsed, et ei võta ümberpaigutatavaid põgenikke vastu. Aga mis saab siis, kui Saksamaa küsib seepeale, miks tema peab aitama kinni maksta meie põllumajandust, teedevõrku, õpinguid ülikoolides, kui meie midagi vastu ei tee?

Netomaksjate mäss [Euroopa Liidus] on järgmine, mida ootan. See on suhteliselt kergesti ennustatav. Sa ei saa olla nii isekas, et ainult võtad ja siis ütled: ei-ei, me oleme suveräänsed, me omalt poolt küll midagi ei tee.

Meie solidaarsus...

...ei saa olla ühesuunaline solidaarsus. Et teiste abi meile, mis suurendab meie heaolu, on iseenesest mõistetav. Nimetaksin seda ka rehepapluseks ja suutmatuseks mõista teisi, meie liitlaste muresid, Euroopa Liidu kaaslaste muresid. Millalgi maksab see meile kätte.

On inimesi, kes ütlevad: milleks meile seda Euroopa Liitu vaja on? Ma vastan neile: aga proovige olla väljaspool Euroopa Liitu! Ei tasu unustada, et kui me poleks Euroopa Liitu saanud, poleks me saanud ka NATO-sse. Oli mitu NATO riiki, kes ei tahtnud mingeid baltlasi vastu võtta, ja neil oli nii kaua, kui me polnud Euroopa Liidus, võimalik uute liitumist vetostada. Jah, me astusime kolm nädalat varem NATO-sse, kuid tegelik otsus sinna astuda tehti siis, kui oli juba selge, et me saame Euroopa Liidu liikmeks. Just sellepärast olid mõned riigid algusest peale meie EL-i võtmise vastu.

Vaadakem praegu näiteks Ukrainat või Moldovat. Jumal tänatud, et tegime 1990-ndatel kõiki neid reforme, et kvalifitseerusime liikmelisusele. See ei olnud üldse endastmõistetav või ette määratud. Nüüd aga – meie oleme kaitstud. Ainuüksi liikmelisus ja euro kasutuselevõtt on osa julgeolekust, mida Eesti on juurde saanud. Kuni selleni, et Tallinnas on kogu Euroopa Liidu Schengeni arvutisüsteem. Seetõttu oleks EL-i lagunemine äärmiselt halb just Eestile. Ja kui me jääme üksi, siis...

...oleks see peale kõige muu löök meie julgeolekule?

Jah.

Ma loodan, et räägime üksnes teoreetiliselt. Või näete te tõesti suuri Euroopa Liidu lagunemise ohu märke?

Me näeme mitmes riigis radikaalsete, populistlike jõudude tõusu. Kui see jätkub, siis mõne aasta pärast võivad nad moodustada valitsuse. Siis on see oht käes.

Praegune olukord soodustab äärmuslike jõudude kasvu. Võib-olla tuleb kaine mõistus, kes viitab: vaadake, kui palju me kaotaksime Euroopa Liiduta. Aga kui netomaksjad hakkavad ütlema, et miks me toidame neid idalasi... Ida all pean silmas ka meid. Kui tuleb selline populistlik lähenemine, siis see ei juhtu küll üleöö, aga see on degradeerumine.

Kuidas te suhtute sellesse, et lääneeurooplased panevad idaeurooplased migratsioonikriisi asjus ühte patta. Kui ohtlik see on?

Kui vaadata arve, siis me olemegi ühes pajas. Oleme üheskoos, sest teeme sama, mida teisedki, ehk mitte midagi. Läti ja Leedu on ümberpaigutatavaid põgenikke võtnud, meie ei ole.

On see valitsuse reitingute järgi tegutsemise tagajärg?

Mina ei saa aru, miks see nii on. On öeldud, et me pole neis inimestes kindlad. No kas meil on siis kõvem julgeolekukontroll kui soomlastel, kes kolme nädala taguse seisuga olid võtnud Itaaliast 96 põgenikku? Või Lätis? On nad meil ohtlikumad kui Lätis, Leedus või Soomes?

Meie sisejulgeoleku asutused peaksid olema piisavalt tugevad, et mitte karta mõnda Euroopa Liidus ümberpaigutatud põgenikku?

Mitte peaksid, vaid ongi. Mina usaldan nende professionaalsust ja hakkamasaamist avaliku korra ja sisejulgeoleku hoidmisel.

Ometi, millal Eestisse esimesed pagulased saabuvad?

Eestisse on viimastel aastatel tulnud kümneid pagulasi. Kas see on 1,3 miljoni siinse inimese elu riivanud, ebakindlamaks muutnud? Ei, muidugi mitte.

Teie pidasite aga silmas Euroopa Liidus ümberpaigutatavaid sõjapõgenikke, kelle vastuvõtmine on märk, et Eesti mõistab solidaarsuse tähendust. Me tuleksime sellega toime. Tänaseni pole Eesti neist isegi kaht põgenikku vastu võtnud. Praegu on küsimus, millal siseministeerium enda protseduurid valmis saab.

Kui vaadata praegust pagulaste teemat laiemalt, siis arvatavasti kõik või enamik Euroopa Liidu liikmesmaid ja ka EL organisatsioonina õpivad pärast pagulaskriisi puhkemist seni tehtud vigadest. Edaspidi neid usutavasti välditakse, mis võtaks hoogu maha ka populismi levikult Euroopas.

Viitasite paremäärmuslike jõudude tõusule. On näha, et Eesti ei erine teistest riikidest. Meilgi kinnitab paremäärmuslus tugevalt kanda.

Ma ei tea, kui tugevalt. Aga tõsi on, et meie imago, Eesti kui tubli, liberaalse, avatud ja salliva riigi maine on tublisti kahju saanud.

Pole ju välistatud, et kunagi on nad võimul?

See sõltub kõigist teistest erakondadest, olgu nad siis valitsusliidus või opositsioonis. Me näeme ju kodanike õigustatud ja põhjendatud ootust, et valitsus ja parlament reageeriksid otsustavalt kriisidele – olgu see euroala või rändekriis või hoopis julgeolekukriis. Kui harjumuspärased erakonnad seda ootust ei täida, vaatavad kodanikud mujale, kus kõlab otsustav retoorika, olgugi et selle taga on ebareaalsed ja ebaeuroopalikud lahendused.

On meie kõigi vastutus, et seda ei juhtuks.

Teisalt on meil tülis tavalised inimesed. On teemasid – kooseluseadus, pagulaste temaatika –, millest head sõbrad ei saa enam seltskonnas rääkida, sest vastandumine on nii tugev. Rääkimata sotsiaalmeedias toimuvast. Mida selle viha ja vaenuga teha?

Meil pole siiani veel ühtegi ümberpaigutatavat. Kust see viha siis tuleb? Olen riigikogu ees öelnud, et kui jätkame üksteise ja teiste lömastamist, siis pole see ühiskond kestlik. Ammu enne seda ülekeemist on palju inimesi öelnud, et nad ei taha olla sõimuobjekt. Samuti on hulk inimesi, kes ei taha asuda olulistele ametikohtadele või kirjutada arvamusartikleid, sest nad on tundlikud ega soovi sõimu, viimasel ajal juba ähvardusi enda aadressil. Olen sellest rääkinud viimased kaheksa-üheksa aastat.

Tõsi, üks asi on anonüümne sõim kommentaariumis, teine oma näo ja nimega. Ei mõelda, et sa pead nende inimestega edaspidigi siin koos elama. Kuidas on see võimalik, kui oled nii räigelt käitunud? Ei saa ju arvata, et sa ei kohta väikses Eestis enam seda inimest, keda oled solvanud. Kohtad küll. Ja kuna inimesed ei unusta, atomiseerib see ühiskonda.

Suvel toimub NATO Varssavi tippkohtumine. Eesti soovib, et siin oleks kogu aeg kohal üks liitlaste üksus. Mida arvate sellest, et mitu Euroopa suurriiki ei taha Venemaa ärritamise hirmus avalikult öelda, et Eestis võiksid olla alalised baasid/väeüksused? Kuigi laua taga öeldakse, et seda oleks vaja.

Siin on peen keelemäng: kas soovid alalist või pidevat kohalolekut. Alalist ei taheta. Viidatakse 1997. aasta NATO-Vene lepingule ja tõlgendatakse seda valesti. Seal on lause, et praeguse ja ettenähtava julgeoleku olukorras ei paigutata suuremahulisi alalisi vägesid uute liikmete territooriumile. Tol ajal oli suuremahulise definitsioon see, et ei tohi olla rohkem kui brigaad riigi kohta. Ka julgeolekuolukord anno 2016 ei olnud 20 aastat tagasi ettenähtav. Nii et jah, lepingu selline kitsas tõlgendamine on kummaline.

Kui osa Euroopa suurriike kõhkleb, siis äkki peaks Eesti otsima sellevõrra rohkem kahepoolseid suhteid ja minema otse USA juurde?

See on võimalik ja näha ka tegelikus olukorras. Meil on ameeriklaste kompanii ja meil on NATO roteeruv õhuturbe missioon – belglased, taanlased, itaallased, sakslased, poolakad jne. Pange tähele, itaallased! Taas kummaline, Eesti ise ei osta endale ega pea üleval hävitajaid, meid abistavad itaallased. Aga kui itaallastel on jama, siis meid see ei huvita.

Müncheni julgeolekukonverentsil räägiti seekord palju lääne ja Venemaa suhtlemise vajalikkusest, et hoida ära konfliktide edasist teravnemist. Ent viitasite, et Venemaa on hakanud rahuläbirääkimisi kasutama hübriidrelvana, mis on eriti küüniline.

Kujutage ette, teatatakse suurest läbimurdest: järgmisel nädalal hakkab kehtima relvarahu. Vahepeal pommitatakse aga veel kolme haiglat. Ma nägin tabavat kommentaari, keegi tviitis: see, et haigla katusel on punane rist, ei tähenda, et see on sihtmärk, mida pommitada. Eriti küüniline on see, et pärast pommitamist oodati 15 minutit, kuni kõik jooksid purustatud haigla juurde, et rusude alla jäänuid aidata. Siis pommitati uuesti ja tabati appitulnuid. See polnud seal ISIS, vaid inimesed, kes on hirmul ISIS-e ja Assadi ees.

Venemaa on Süüria pommitamisega toonud end tagasi läbirääkimiste laua taha. Kas see võib siia piirkonda vajalikku heidutuse saamise keerulisemaks muuta?

Müncheni konverentsil kõlas, et dialoogi saab Venemaaga edendada ainult siis, kui ühtlasi suurendatakse heidutust. Mina olen korduvalt öelnud: dialoog pole poliitika, heidutus on poliitika.

Kuidas te hindate Venemaa välispoliitika suurenevat küünilisust? Üks asi on Süüria, kuid pean silmas laiemalt, näiteks Venemaa propaganda levik Lääne-Euroopas.

Ma pole pädev andma ajaloolisi ülevaateid, et nüüd on see küünilisem kui varem. Aga üldiselt jah, ma näen, et need asjad käivad koos suurema poliitikaga. Ukraina sõda, mis õõnestas Teise maailmasõja järgseid julgeolekulepingulisi aluseid. Me näeme õõnestamispoliitikat Moldovas. Me näeme, et jälle nihutati 1500 meetrit Gruusia piiri.

Ja samal ajal õõnestatakse Euroopat. Sest mis on selle [Süüria] pommitamise tulemus? Põgenikevool. Aleppo inimesed põgenevad Türki ja see tähendab, et jälle on juures paarsada tuhat Kreeka poole põgenejat. Ühtlasi on pea kõikides riikides pead tõstnud paremäärmuslikud Euroopa-vastased, sageli Ameerika-vastased jõud. Le Penn, AFD Saksamaal. Nad kõik ütlevad: maha EL, maha USA, maha NATO, maha homod. Nad on euroopaliku salliva avatud ühiskonna ja lõimumise vastu. Meil on kõik need elemendid ka siin olemas. Võib-olla natuke vähem USA-vastasust, kuid sedagi on.

Nii et jah, ma olen mures.

Ja veel. Kui Eesti kohta öeldakse, et me võistleme enda kaalukategooriast tugevamaga, siis Venemaa võistleb väga tugevasti oma kaalukategooriast üle.

Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kõnes ütlesite: teeme Eesti 100. aastapäevaks korda. Kas Eesti hakkab korda saama?

Tol ajal olime majanduskriisi lõpu pool, aga nägime otsustusvõimelist valitsust. Andrus Ansipi valitsus langetas kiirelt ja julgelt mitu ebapopulaarset otsust. Kõik olid muidugi kriitilised. Nüüd näeme, et Ansipi reiting on viimasel ajal märgatavalt tõusnud. See tuleneb sellest, et inimesed hindavad otsustavust. Ta tegi ära, kuigi see oli väga ebapopulaarne.

Räägite, et otsustamiseks on vaja julgust, kuid meie valitsusel näib julgusest puudu olevat. Või ma eksin?

Seda julgust varjab praegu võimuliidu nõrk koostöö ja vaidlemine suhteliselt väikeste asjade üle, mis tuleb kiiresti lahendada, et saaks suuremate teemadega edasi minna. Ühe Euroopa Liidu raamatupidaja ehk inglise keelest laenatuna oaloendaja koht Luksemburgis ei ole küsimus, mida kuude kaupa võimuliidus veeretada. Kooseluseaduse rakendamine samamoodi. Tegelikult on Eesti, kogu Euroopa silmitsi tõeliselt suurte probleemidega – olgu see majandusele kiirema käigu andmine või solidaarsus ja pagulaskriis. Aga meie elame nagu mingis mullis.

Vahest vääriks Eesti paremat valitsust?

Eesti vajab valitsust, kes valitseb.

On see kutse valitsusremondiks?

Ma ei näe praeguses riigikogus teistsugust koalitsiooni, kui Reformierakond + sotsid + IRL. Aga asjaosalised ei tohi seda võtta kui paratamatust, vaid kui võimalust Eestit edasi viia. Praegu me seisame suhteliselt paigal. Nii et ärme räägime valitsusremondist, vaid sellest, et inimesed seal [valitsuses] peaksid ise oma hoiakuid muutma.

Mida peaks valitsus tegema?

Alustama sellest, et räägib inimestega, võtab seisukohti ja kooskõlastab omavahel seisukohti. Mitte nii, et üks teatab järsku: keelustame burkad.

Riigireformiga tundub valitsus siiski edasi minevat.

Riigipidamise reform on mõistagi laiem kui ainult haldusreform, millega praegu nähtavalt tegeldakse. Tõsi, kusagilt tuleb alustada. Loodan, et seekord on reformil ka parlamendi enamuse toetus, vähemalt koalitsiooni oma.

Kuidas riigikogu tundub? Kunagi nimetasite parlamenti valitsuse kummitempliks, aga praegu nii enam pole.

Nüüd ei saa tõesti enam nii öelda. See on ühelt poolt tore ja õige, aga teisalt paneb ka parlamendile vastutuse, mis peakski neil olema. Seetõttu oli muidugi üllatav lugeda, et samal ajal kui ettevõtted teatasid suurkoondamistest ning me peaksime arutama Eesti majandus- ja maksukeskkonna tulevikku, arutasid mõned riigikogu liikmed hoopis ajakirjanduses, kas ja kuidas peaks Toompea lossi nende lemmikloomi lubama. Eesti tegelikud mured on siiski suuremad.

Räägime muredest. Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) meenutas hiljuti, et olete kasutanud kujundit "kestlik kahanemine" ja leppinud sellise kahanemisega kõigis tähendustes: maaelu kokkutõmbumisega, Eesti elanikkonna vähenemisega jne.

Justiitsminister eksib. Ütlesin kolm aastat tagasi, et meie demograafilised ja finantskõverad ei lähe ülesmäge sugugi nii kiiresti, nagu oleme lootnud, ja meie ülesanne on tulla toime paratamatu kahanemisega.

See on paratamatu kahanemine, kui 1990-ndate sünniaastakäigud on sellele eelnenud kümnendi omadest poole väiksemad ning Eesti elanikkond väheneb ja vananeb. See on demograafiline fakt. Kuid oleks lühinägelik ja ohtlik, kui riik annaks eelarve kimbatuses järele kiusatusele loobuda millestki, mis vähem välja paistab ja fassaadile plekke ei tekita. Peame mõtlema sellele, et Eesti majandus ja elu laiemalt edeneks, mitte ei tõmbuks muudkui kokku.

Riik ju tõmbab kokku ja koondab?

Kindlasti on kohti, kus tuleb kärpida ja saab efektiivsem olla. Aeg-ajalt mulle siiski näib, et me arutame liiga palju, kuidas kärpida, ja liiga vähe, kuidas kasvatada tulusid – inimestel, ettevõtetel, riigil.

Parlament arutab meil kooseluseaduse ühe lahendusena ka põhiseaduse muutmist, et sinna abielu definitsioon kirjutada.

Põhiseaduse peaks erakondlikust kemplemisest puutumata jätma.

Kas teie arvates peaks peaminister – ärme nimedest räägime – olema pigem jõuline enesekehtestaja või lõputu kompromisside otsija?

Peaminister on valitsusjuht. Kas jõulise kehtestamisega või kompromisse otsides peab tema valitsust juhtima.

Viimasel riigikaitse nõukogu istungil ütlesite, et Eesti vajab riigimehelikke otsuseid. Saab seda mõista ka niimoodi, et praegu meil riigimehelikke otsuseid napib?

See oli pagulaskriisi kontekstis. Ühel pool on siin Eesti välispoliitilised huvid, kuhu kuulub kindlasti Euroopa Liidu solidaarsuse hoidmine ja kaitsmine. Oleme ju ise sellest – muu hulgas näiteks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kaudu – nähtavalt kasu saanud. Teisel pool on meie sisejulgeolek, ka paljude inimeste ettevaatlikkus või pelglikkus võimalike pagulaste ees. Kindlasti peaksime endale aru andma, et Euroopa Liidu tuntav mõranemine või ühenduse praegusel kujul lõppemine oleks meie turvalisuse ja vabaduse kestmisele mitu korda halvem valik.

Kuidas leida tasakaal meie välispoliitiliste huvide ja sisejulgeoleku vahel? Siin vajabki Eesti praegu rohkem riigimehelikke otsuseid, mis arvestaksid meie võimalustega, ent toetaksid Euroopa Liidu ühtsust, mis on oluline ka Eesti julgeolekule.

Valitsusest rääkides oleks veel üks võimalus: praegune valitsus laiali lüüa ja alustada samade erakondade vahel uuesti koalitsiooniläbirääkimisi, jättes vanast lepingust alles ühe punkti: haldusreform. Seejärel saaks keskenduda kõigele muule vajalikule.

Ma juba ütlesin, et ei arva, nagu peaksime praegu valitsusremondist rääkima. On hulk asju, mida tuleb teha. Kas õhuke riik, mida ülistame, on kestlik? Meil on 1,3 miljonit inimest vananevat ühiskonda ning me tahame teha asju, mida teevad suured riigid, ja tahame neid teha senise maksukoormusega. Kas loobume siis osa asjadest või muudame maksusüsteemi? Kui tahame olla tulevikuriik, siis peame midagi teisiti tegema. Potentsiaalselt on meil väga helge tulevik, aga see eeldab ka tegutsemist.

Ütlesin ka Euroopa Parlamendis, et kui Euroopa valitsused näivad jõuetud ega taha otsustada, siis tulevad näiliselt tegusa retoorikaga need, kes mõjuvad usutavana. Ma ei tahaks aga mõeldagi, kuidas see riik toimiks, kui need tulevad.

Lähme Eesti majanduse juurde. Mis meil toimub? Autotööstusega seotud rahvusvaheline PKC Grupp teatas, et sulgeb järgmise aasta märtsis Eestis tootmise ja koondab aasta jooksul 613 töötajat. Mis märk see on?

See on märk meie kõrgematest palkadest võrreldes Leedu ja Venemaaga, kuhu PKC lubas tootmise üle kolida. Märk suurtest tööjõukuludest. Juhtmete kokkuklammerdamise ärimudel on selline, mille eest ettevõtja ei ole valmis maksma üle 800 euro. Inimesed tahavad rohkem palka saada, aga suurema palga puhul pole see ettevõtjale rentaabel. Ärimudelid peavadki keerulisemaks minema ning seeläbi töötajatele ja üldse majandusele tulusamaks. See on ilmselt põhiline, kuigi PKC ütles, et nad liiguvad oskuspõhiselt tootmiselt teadmistepõhisele majandusele. Eesti ettevõtetele on see aga märk, et 20. sajandi ettevõtlusega 21. sajandi konkurentsis läbi ei löö.

Viimati mainitu tähendakski seda, millest olete vähemalt kaks aastat rääkinud: nn lihtsad töökohad kaovad ja inimestel tuleb teha valikuid, mis toetuvad uuendusmeelsusele ja IT-le?

Just, kuigi mind vaadati arusaamatute pilkudega. Aga täpselt nii ongi. Noortele ja noorematele inimestele veel kord soovitus: õppige algusest peale või õppige ümber tulevikule mõeldes. Me näeme päevast päeva, kuidas ettevõtjad otsivad maa alt ja maa pealt IT-insenere, kelle palgad võivad alata ka 3000 eurost ja kerkida kiiresti kahekordseks. Neid IT-insenere Eestis paraku napib. See on ohtlik, sest kapital tuleb ju sinna, kus on targad ja töökad inimesed. Tarkus on järjest olulisem kriteerium.

Aga riigi osa? Kui palju peab riik võtma juhtrolli, aitama inimesi ja ettevõtteid?

Muidugi peab riik oma inimesi aitama, ka ümberõppel ja väikeettevõtlusega alustamisel. Peab toetama ka ettevõtlust laiemalt. Kuigi ettevõtja vajab eelkõige soodsat ja riigi poolt selget majandamiskeskkonda, mis loob kindluse investeerimiseks ja arendamiseks, mitte niivõrd riigipoolset käehoidmist.

Nimetasite meie tööjõumakse kõrgeteks. Kui töötaja saab palgapäeval kätte 1000 euro ringis, siis tööandja kulu on ligi 1700 eurot. See pole ju kestlik?

Osa tööjõumahukaid ettevõtteid lahkub Eestist, nii on. Ja samal ajal, kordan, ei ole meil piisavalt IT-insenere. Siin on kaks poolt: näeme tööjõumahukate ettevõtete lahkumist ja kasvõi ajutist sulgemist, aga ajumahukaid ei ole ka hulgaliselt peale tulemas. Ajude eest makstakse kõrget palka, tööta sa Londonis, Berliinis või Tallinnas. Ettevõtjale ei saa otsustamisel määravaks Tallinna kena vanalinn, vaid kvaliteetse tööjõu olemasolu või puudumine. Järgmine teema on maksukeskkond.

Aga maksupoliitika on meil endiselt puutumatu?

Minu arvates ei aita meid edasi ainult reformierakondlik, ainult keskerakondlik või ainult sotsiaaldemokraatlik, üleüldse mistahes erakondlik maksupoliitika. Meid aitab edasi Eesti majanduse arengut soosiv maksukeskkond. Selle teema avamist ei tohi karta. Võimalikke muudatusi ei pea vaatama kellegi poliitilise kaotusena.

Mulle meenub üks teie kuulsamaid lauseid: see, mis on toonud meid siia, ei vii meid edasi.

Just. Mis hullu juhtub, kui võtame maksureformi tõsiselt arutada? Mitte midagi, asjad saaksid ainult paremaks minna. Meil on palgad viimase kümmekonna aastaga tõusnud vaat et kaks korda, aga maksukeskkond on sama.

Kas maksustagnatsioon süvendab majanduse stagnatsiooni? Arutame rahulikult. Kas kehtestame varandusmaksu ja vähendame tööjõumakse, sest tööjõukulude puhul maksustamegi kulusid, mitte tulusid? Viime sisse ettevõtte tulumaksu? Kas lähtume põhimõttest, et maksustame rikkust, mitte rikkaks pürgimist? Kehtestame piirkondlikud maksusoodustused? Tõstame tulumaksuvaba miinimumi?

Ehk panevad suurkoondamised lõpuks poliitikud mõtlema, kuidas tööjõumakse kiiresti ja märgatavalt vähendada?

Ettevõtluses on ilmselgelt nii, et kui lootust ei ole, siis ettevõtja ei investeeri. Siis ei lähe ka riigi majandus edasi. Tööjõumaksude vähendamine on ettevõtjatele kindlasti märk sellest, et valitsus soovib teha ettevõtluskeskkonda paremaks. See omakorda suurendab ettevõtjate kindlustunnet ja kallutab investeeringutele. Tulebki majanduse areng.

Kas maksureformi toetades toetate ka näiteks sotsiaalmaksu lae kehtestamist? See aitaks kasvatada majandust ja suurendada Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet.

Mina toetan kõiki mõistlikke muudatusi, mis annavad Eesti majandusele hoogu juurde. Otsustamiseks on vaja julgust ja avatust. Samuti on meil tarvis, et siia tuleksid tööle hästimakstud inimesed. Nende kallid töökohad annavad omakorda tööd teistele, sest need inimesed ju tarbivad siinsamas Eestis. Maksusüsteem peab soosima majandust, mitte seda takistama.

Aga olgem ausad, maksupoliitika on küsimus number kaks. Küsimus number üks kõlab lihtsalt: kas Eestis on piisavalt inimesi, keda tänapäeva ettevõtluse edendajad vajavad?

Kümne aastaga on paljud ärimudelid muutunud. Tehase töölise asemel loob praegu väärtust insener. Kui meil on vaja insenere, kas oleme suurendanud riiklikku koolitustellimust? Kui tahame avatud meelega välisspetsialiste, siis võtame vastu kooseluseaduse, mis näitab Eesti avatud ühiskonda, ja ärme räägime, et tehnikaülikooli ühiselamus on liiga palju värvilisi. See hirmutab ju kõiki normaalseid inimesi.

Ettevõtjate arutelud maksukeskkonna muutmise vajalikkusest ja maksureformist on väga tõsised, kuid ei jõua poliitikuteni.

Ma ei saa öelda, et ei jõua. Aga ma ei näe vastuseid. Debatt eeldab vähemalt kaht poolt.

Istusite Müncheni julgeolekukonverentsil Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepingu pealäbirääkijate kõrval. Millist kasu see meile anda võiks?

Oma üliväikese siseturu ja 800-aastase kaubanduskeskuse ajalooga, mis ulatub Hansa Liidu algpäevadeni, peaks meil olema selge, et Eesti majandusele on üleatlandiline ühtne vabakaubandusruum ülikasulik. Kui näiteks Skype oleks jäänud ainult Eesti turule, poleks see ju kunagi nii suureks ja globaalseks arenenud.

Kas "viies vabadus" ehk andmete vaba liikumine EL-is on EL-i majanduskasvu mootor?

"Viies vabadus" on nagu võimendi. Andmete vaba liikumine aitab ülejäänud nelja vabaduse – isikute, kaupade, kapitali ja teenuste – vabale liikumisele ilmselgelt kaasa. Samuti aitaks see märkimisväärselt kaasa majanduskasvule.

Euroopa Liit pöörab aina rohkem tähelepanu majanduskasvule, mis saab hoogu ka tehnoloogia arengust. Eelmisel aastal kiideti heaks digitaalse ühisturu strateegia, mida veab Euroopa Komisjoni volinikuna ka Andrus Ansip.

Ühtne digiturg ei saa tekkida, kui riigipiirid takistavad digikujul olevate andmete liikumist. Meil on Euroopas ühisturu reeglid füüsilistele kaupadele, kuid digiteenuste puhul on areng algusjärgus. Siin aga saaks EL palju ära teha, et teenused ja digikaubad liiguksid rahvusvaheliselt senisest sujuvamalt.

Kui palju on Eesti kasu saanud IT-koostööst teiste riikidega?

Kindlasti ei mõju Eesti enda innovatiivsusele halvasti, kui mitu riiki, viimati Soome, on võtnud või võtmas üle Eesti X-tee. Või kui teiste riikide arendusasutused võtavad kasutusele mõne meie ettevõtte, näiteks Cybernetica andmejagamise lahendused. Kuid koostöö pole ainult riikidevaheline. Mul on hea meel, et üks Jaapani suuremaid firmasid on otsustanud investeerida miljoneid eurosid ühte Eesti geniaalsemasse idufirmasse Lingvist.

Need on edulood. Mida aga ütlete neile, kes on saanud või saavad koondamisteate?

Mõistan täiesti, milline segadus nende mõtetes alguses valitseb. Inimlikult on mul neist tõesti kahju. Kindlasti soovitan ise aktiivne olla ja otsida uusi võimalusi. Olla avatud ümberõppeks, rääkida töötukassaga, ka oma pangaga, kui on laenu võetud. Ma tean, et näiteks Swedbank on valmis andma kõigile VKG-st koondatud inimestele vajaduse korral eluasemelaenude tasumiseks maksepuhkust. Usun, et teisedki on selliseks sotsiaalselt vastutustundlikuks sammuks valmis.

Mullu novembris ütlesite Helsingis konverentsil Slush uhkelt: selle asemel et uut ettevõtlusvormi keelata, otsib Eesti lahendust. Rääkisite siis pilootprojektist, mis võimaldab Uberi Eesti sõidukijuhtidel oma maksusid hõlpsasti deklareerida. Eesti politsei tunnistas selle nüüd ebaseaduslikuks...

See on näide, kuidas vanad seadused jäävad tänapäevale jalgu. Loodan, et riigikogu tegutseb tõhusalt ja sõidujagamisteenus ehk uue nimega kokkuleppevedu muudetakse kiiresti seaduslikuks.

Järelikult olete nõus Euroopa Komisjoni transpordi peadirektori Henrik Hololeiga, kes ütles hiljuti Arteris, et tema arvates peaks Eesti slogan olema "Meie teeme ära" ehk here we can do it?

Muidugi. See on Eesti jaoks suur võimalus. Uber ja Taxify on ainult üks pisike näide. Kogu e-riigi edendamine, innovatsioon ja tänapäeva tehnoloogia – peame nägema väga avarat pilti. Ärgem võtkem seda nii, et IT on lihtsalt tore. Selle tulemus on ju Eesti parem elukvaliteet ja meie majanduse areng.

Henriku lausele lisaksin aga juurde. Here we can do it, but will we? Teisisõnu: oleme võimekad jah, aga kui me ei julge, siis ei juhtu midagi.

Millest te 24. veebruaril räägite? On see iseseisvuspäeva kõne pigem tagasivaade teie kümnele presidendiaastale või vaade tulevikku?

Ma alles kirjutan seda kõnet. Oodake 24. veebruari õhtu ära.

Head vabariigi aastapäeva, härra president!

Head iseseisvuspäeva teile, teie lähedastele ja kogu Eesti rahvale.