- Reset +

"Mida oli Eestil õppida 2015. aastast?", Õpetajate Leht

18.12.2015

Vastavad õiguskantsler, president ja kristliku õppeasutuse juht. Küsis Heiki Raudla.

Koolivõrgu rahastamine vajab restart'i

"Arukaid ümberkorraldusi pole võimalik teha rumalate meetoditega," rõhutab Eesti kristlike erakoolide liidu juhatuse liige, Tartu aasta õppeasutuse juht 2015 Tarvo Siilaberg.

Haridus- ja teadusministeerium kaitses kuni 2014. aasta oktoobri riigikohtu lahendini praegu kehtivat erakooliseadust ja erakoolide rahastamise korda. Riigi ja Tallinna linna vaidluse tulemusena kinnitas riigikohus, et erakoolide tegevuskulude katmise näol on tegemist kohalikule omavalitsusele pandud kohustusega, mis tuleb katta riigieelarvest. Kohustusest pääsemiseks otsustati kabineti vaikuses, et muuta tuleb mängureegleid: ministeerium algatas 2015. aasta esimesel poolel erakooliseaduse muutmise, et teha erakoolidele tegevustoetuse maksmine tulevikus kohalike omavalitsuste vabatahtlikuks ülesandeks.

Järgnes poliitiliselt motiveeritud vastandumine ühele olulisele osale Eesti haridusmaastikust, manipulatsioonid statistikaga ning erakoolide ühenduste ja lapsevanemate nörritamine. Exceli tabelist lähtuva reageeringu asemel pidanuks eelnema arutelud ja analüüsid, mis viinuks strateegiliste lahendusteni. Valitsevate poliitikute suutmatus kodanikuühiskonda adekvaatselt tajuda viib võõrandumise ja konfliktideni – elades aastas 1995, pole võimalik mõista haridusvalikute tähendust 2015. aastal.

Koolivõrgu rahastamise korraldus vajab tervikuna auditit ja restart'i. Koolide (ala)rahastamine on lõppeval aastal teeninud kriitikat ja mitte ainult erakoolide poolt. Kvaliteetse, lapse vajadusi ja andeid arvestava ning valikuterohke munitsipaalkoolini on väga keeruline jõuda, kui rahastamine ei arvesta õppekava väljundeid ja demograafilisi arenguid. Koolivõrgu reformi eesmärkide kontekstis on näiteks arusaamatu, miks peavad kohalikud omavalitsused jätkuvalt tasuma teise omavalitsuse gümnaasiumiastmes õppivate õpilaste eest.

Digi­pöördest ja seljataha jäänud õppekava uuendusest hoolimata pole suurenenud õppematerjalide ostmiseks mõeldud riikliku haridustoetuse komponent. Näitlikustades: kellade ja vilede lisamisest pole kasu, kui masinal tuleb õli vahetada ja teda peab tankima. Tuleb algatada Eesti koolivõrgu arengut tervikuna käsitlev statistiline analüüs (mis arvestab ka teisi valikuid peale elukohajärgse kooli), auditeerida võrdlevalt koolide rahastamist ja leppida laiapõhjaliselt kokku rahastamise prioriteetides.

(Era)koolide tähenduse mõistmiseks tuleb näha kaugemale stereotüüpidest ja vastandumisest. Erakoolide rahastamise ümber tekkinud poleemika tõttu on meie ühiskond saanud teadlikumaks. Sunnitud end kaitsma aegunud stereotüüpide eest, on eri moel rõhutatud tõsiasja, et ajad, mil "era" ja "äri" olid Eesti hariduses samatähenduslikud mõisted, on jäänud minevikku. Tänapäeval tekkivate ja tegutsevate erakoolide pidajad on mittetulundusühingud ja sihtasutused, mille on asutanud väärt kooli ja mõtestatud hariduse poole püüdlevad õpetajad ning lapsevanemad.

Sellised koolid on kodanikualgatuse initsiatiivid ehk kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused.

Siit tõstatuvad laiemad küsimused: miks need koolid kasvavad ja kas Eesti üldiselt kahaneva koolivõrgu kontekstis on kasvavad erakoolid vajalikud õppeasutused või ühiskonda koormavad kummalised anomaaliad?

Eesti tuleviku pant on mõistlik, Eestile jõukohane koolivõrk

"Eesti ja Euroopa on hullematestki olukordadest välja tulnud," leiab õiguskantsler Ülle Madise. "Kui vigadest õppida julgetakse, saame seegi kord hakkama."

Esiteks. Hariduse kihistumine ja pinge hariduselus on muutumas ohtlikuks. Mõistlik, Eestile jõukohane koolivõrk on Eesti tuleviku pant.

Iga laps peab saama parima hariduse, sõltumata kodust, elukohast ja emakeelest. See on võimalik. Kahjuks pole haridusküsimuste mõistlik arutelu võimalik. Need, kel veidi parem positsioon kätte võideldud, käsitlevad üle-eestilise suurepärase hariduse taotlust rünnakuna enda vastu.

Teiseks. Asjadest tuleb rääkida ausalt, nagu nad on. Mitmes EL-i riigis on võimule valitud õigusriiklust eitavad jõud. Osalt on see rahvale naiivsete ja ülbete sõnumite pakkumise tagajärg. Inimestel on hirm.

Kontrollimatu sisseränne väga erinevate traditsioonidega maadest tekitab õigustatud hirmu. Pikalt püüti seda ala- ja naeruvääristada. Nii võidaksegi reaktsiooniks võimule valida äärmuslased. See maksab ühiskonnale kiiresti kätte. Kõva käsi meeldib seni, kuni usutakse, et põhiseadust ja vaba ühiskonna reegleid eirates tehakse õigeid asju. Peagi selgub, et tehakse vigu ja elu läks halvemaks, aga siis on hilja.

Õigusriiki on raske taastada, kui see kord kadunud on. Kui mitut ettekujutust õigest teest enam ei lubata, põhiseaduslikkuse järelevalvet pole, sõltumatu kohus ja ajakirjandus­vabadus kaob, läheb enamuse elu tegelikult halvemaks. Enne ei usu ega saa aru, kui see on juhtunud.

Kolmandaks. Presidendi sõnu laenates: kujutlus, et oleme üksikul soosaarel kogu maailma eest varjul, teeb meile kahju. Tark on olukorra tõsidust ausalt hinnata ja teha, mis halvima vältimiseks vaja, isegi kui see on esialgu ebapopulaarne ja nõuab palju selgitamist.

Ei ole läinud ega lähe Eestist mööda seakatk, põgenikekriis ega haridusliku kihistumise tagajärjed. Nii nagu liikluseski: kui auto kaotab juhitavuse, tuleb kõvemini roolist haarata, mitte hirmunult kätega silmi katta. Eesti ja Euroopa on hullematestki olukordadest välja tulnud. Kui vigadest õppida julgetakse, saame seegi kord hakkama. Suuri riigi­mehi on taas väga vaja.

2015 oli Euroopa proovilepanemise aasta

"Lõppev aasta viis Euroopa ristteele, mis paneb proovile kõik, mida Euroopa Liit on aastakümnetega samm-sammult saavutanud," leiab president Toomas Hendrik Ilves.

Siin on sõjapõgenikud, kes otsivad turvalisust Euroopas, ja sellest on omakorda riivatud turvatunne Euroopas. Siin on ühel pool solidaarsus – vajadus aidata vägivalla eest pagevaid inimesi ja olla toeks põgeniketulvas kõige suuremat koormat kandvatele riikidele – ning teisalt äärmuslikud üleskutsed ühiselt kokkulepitu hülgamisele ja enesepettuslikud soovitused kapselduda igaühel oma piiridesse, just nagu see suudaks kellelegi sulgeda maailma.

Siia kõrvale ISIS-e terrorirünnakud Pariisis, mis pidid külvama hirmu ja muutma meie poliitikat, ka otsustavust võidelda terrorismi ja vägivallaga, mille eest paljud just põgenevadki.

Peame andma terroristidele õppetunni − näitama, et meie ei karda ja et hirm ei muuda meie poliitikat. Sama julgelt peame andma õppetunni ka iseendale, et solidaarsus on oluline nurgakivi, millele Euroopa Liit toetub.

2015 oli Euroopa proovilepanemise aasta. Meie Euroopa hoidmiseks vajame arukat arutelu, viisakat kõnepruuki ja diskussiooni, mida ei varjuta viha ja hirm. Olgu see üks rehkendus 2016. aastasse, mis tuleb meil ise ära teha.

Artikkel Õpetajate Lehe veebilehel.