- Reset +

"President Toomas Hendrik Ilves: Oleme muutunud suhteliselt mugavaks", Maaleht

15.10.2015

Argo Ideon

Toomas Hendrik Ilvesel algas äsja viimane aasta presidendiametis. Maalehe pikas intervjuus ütleb ta, et Eston Kohver ei ole Vene vanglas muutunud ning et parlamendi kuluhüvitistega laiutamisele tuleks piir panna. President kutsub ka Eesti lihakombinaate solidaarsusele raskustes seakasvatajatega.

Rääkides pagulastest, tunnistab Ilves, et teda kurvastavad võõraviha ilmingud. "Kui Eesti satub hätta, kas me siis kutsume Ameerikat appi, aga ütleme, et me musti siia ei lase?" küsib riigipea. Tema ettekujutus Eestist on see kaasaegne, avatud ja liberaalne riik, milleks ta oleks kujunenud ilma nõukogude okupatsioonita.

Kas on veel põhjust rääkida Eestist kui Ida-Euroopa ühest väiksema korruptsiooniga riigist, kui meil on altkäemaksuvõtmise kahtlused Tallinna Sadamas ja Tallinna linnapea on altkäemaksukahtluse tõttu koguni ametist kõrvaldatud?

Esiteks ma korrigeerin: mitte ühe väiksema, vaid Eesti on kaugelt väikseima korruptsioonitasemega riik kogu postkommunistlikus maailmas. Kui vaadata Transparency Internationali andmeid, on Eesti korruptsioonitase samas suurusjärgus kui USAs ja Prantsusmaal. Suure korruptsiooniga riike iseloomustab pigem see, et kedagi suurt ei võeta vastutusele.

Mulle on välismaal korduvalt öelnud siia investeerinud inimesed, et Eestis on meeldiv see, et millegi tegemiseks ei ole vaja anda igal pool altkäemaksu.

See oleks ju lihtsustamine, kui peaksime korruptsiooni ainult altkäemaksuks ega märkaks valskust, mis närib usaldust riigi vastu?

Üldine hoiak ses suhtes jätab kohati soovida. Kahjuks ei ole seda eriti laialt tähele pandud, aga Mihhail Stalnuhhin juhib parlamendis riigieelarve kontrolli erikomisjoni, mille ülesanne on koostöös riigikontrolliga kontrollida vabariigi valitsust, et riigieelarve oleks täidetud ning riigi vara ja raha kasutataks säästlikult.

Kui Stalnuhhin laseb ise autojuhiluba omamata riigil [Riigikogu liikme kuluhüvitistest] juba teist autot kinni maksta, kuna tal on see n-ö õigus, siis paratamatult viib see parlamendi mainet tublisti alla. Kas tegu on korruptsiooniga? Ilmselt on kõik seaduslik, nii tohib teha. Aga küsimus pole ju selles, kas see on juriidiliselt korruptsioon.

Tahate öelda, et kits on kärneriks?

Mina tahan, et parlament ise suudaks otsustada, mida sellises olukorras öelda ja teha. On riigieelarve kontrolli erikomisjoni enda valik, kes on nende esimees. Ajakirjandus võib neilt põhjendusi küsida.

Ja see Riigikogu liikmete kuluhüvitiste laiem teema?

Selle saab samuti ainult Riigikogu lahendada. Kindlasti ei toeta ma mingeid populistlikke käike, sest parlamendisaadikutel on põhjendatud töiseid kulusid. Aga niisama laiutamisele tuleb muidugi piir panna. Avaramalt vaadates on üks – aga ainult üks – võimalus näiteks kasutada Riigikogu liikmete puhul sama korda, nagu on ministritel: palk ja lisaks 20% esinduskulusid. Ent veel kord, parlament peab siin ise otsustama, kuidas säästa end seoses kuluhüvitistega pidevast nöökimisest.

Kas Eesti jõuametkonnad käsitlevad erakondade puhul korruptsiooni erinevalt? Edgar Savisaar kõrvaldati uurimise ajaks linnapea kohalt, aga justiitsminister Kristen Michal võis Silvergate'i uurimise ajal rahulikult tööd jätkata.

Michali puhul oli juriidiline küsimus, et kas see, mida talle ette heideti, oli tol ajal ebaseaduslik või mitte. Jutt ei olnud altkäemaksu kahtlusest. Võib muidugi arutada, kas ta võinuks ise justiitsministri kohalt uurimise ajaks taanduda. Ent need arutlused ei kinnita väiteid, et praegu koheldakse [seoses Tallinna linnapea uurimisega] kedagi ebaõiglaselt või kallutatult.

Mäletate, millise rõõmuga vaadati opositsioonis, et Tallinna Sadama puhul võeti just Reformierakonnaga seotud inimesed vahi alla. Ja siis äkki ilmus teine, Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimehega seotud juhtum, ning nüüd justkui koheldakse inimesi ebavõrdselt, ebaõiglaselt. Tegelikult ju Tallinna linna kaasuses kedagi vahi alla võetud ei ole.

Kui Eestis esitatakse kahtlustusi väga tuntud ja seni edukatele inimestele, kas see tähendabki, et meil on kõik korras?

See tähendab, et erinevalt paljudest teistest riikidest, kes asjaga ei tegele, meie tegeleme sellega.

Korruptsiooni leidub igas riigis. Mõnes rohkem, mõnes vähem. Praegu istuvad USAs kinni endine suure linna linnapea, endine osariigi kuberner, mõned parlamendiliikmed jne. Ma ei ole nende kaasuste puhul näinud, et keegi hakkaks ütlema: kuna nüüd on võimul demokraat, siis kiusatakse vabariiklasi, või vastupidi.

Mina olen täiesti veendunud ja kindel, tundes riigiasutustes inimesi ja teades nende muresid, et mingit erakondlikkust, kellegi parteilist eelistamist või tagakiusamist meil ei ole. Ma ütlen seda siiralt. Me võime möönda, et siin-seal on keegi ametialaselt mööda pannud ja vigu teinud. Aga poliitilist vahetegemist ei ole.

Mina ootan ära [Tallinna linna asjas] kohtuprotsessi ja kohtu otsuse ning olen kindel, et õigust saab mõistetud hästi.

See tundub teile siis õiglane, et Tallinna linnapea kõrvaldati kohtuotsusega ametist uurimise ajaks? Kas sama võib teha ka näiteks Eesti peaministri või presidendiga, kui nende kohta on mingeid kahtlusi?

Ma ei näe mingit põhjust, miks seda ei saaks teha, kui kahtlused on sellised, et ametis jätkamine tekitab uute kuritegude ohu.

Näiteks see, et on toimunud valimised ja need inimesed on demokraatlikul viisil võimule tulnud?

Tegu ei ole otsemandaadiga. Parlamendisaadikud on puutumatud, aga linnapea ei ole otse valitud.

2006. aasta sügisel ametisseastumise kõnes te ütlesite: "Teeme Eesti suuremaks!" Kui suureks on Eesti möödunud üheksa aastaga saanud?

Kui jätame kõrvale selle triviaalse kaasuse, et "avastatud" saarte näol on Eesti pind suurenenud 26 ruutkilomeetri võrra, siis ma rõhutasin seal kõnes kodanikuühiskonna tähtsust ja tema vajalikku rolli.

Mul on meeles, kuidas inimesed pead kratsisid ja küsisid: millest ta räägib? Mis kodanikuühiskond? Aga ma rääkisin edasi. Võttis kuus aastat, kui novembris 2012 ilmus kodanikualgatuslik pöördumine "Harta 12". Väga hea, kuigi seal öeldi ka presidendi kohta, et ta ei taha kuulda kodanikuühiskonna häält. Nii on see termin, ning ka sõnause kaudu käibele läinud mõiste "vabakond" tublisti hoogu saanud. Minu meelest on see mõte hästi levinud mitte ainult Kalamajas, vaid ka maakondades, külaseltsides jne, et on olemas vabakond, vabakondlik tegevus. Ning vabakonnal on võimalus, aga ka kohustus seista oma huvide eest.

Nüüd ütlesite te aga parlamendi sügishooaja avamisel, et Eesti tuleb teha uuemaks.

See on sama idee kui "mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi".

Teie vist üldse kõige tuntum lause.

Jään selle juurde, et äsja vabanenud, üsna vaese riigi puhul, mille SKT per capita vahe Soomega oli suurusjärgus kümme korda, töötasid ühed lahendused. Kas needsamad lahendused töötavad ka praegu? Ma ei ole selles veendunud.

Nende ligi 25 aasta jooksul oleme võtnud enesele täiesti teistsugused ülesanded. Me oleme NATOs ja ELis, kus teeme väga erinevaid asju. Algul olid meil üksikud saatkonnad, nüüd suur saatkondade võrk. On õige küsida, kas vanad põhimõtted ja lähenemised ikka veel kehtivad. Mitte et mul oleks lahendused, aga tahaksin näha, et seda arutataks rohkem, selmet öelda, et tegime kõik õigesti ja teeme samamoodi edasi.

Mõnes mõttes me oleme muutunud suhteliselt mugavaks. Kui meie ümbruses toimub korraga mitu meid mõjutavat kriisi, aga Eestis on paljude poliitikute põhiküsimuseks, kas avame koalitsioonileppe mõned punktid või mitte, siis see võib tunduda küll tore, kuid see pole mitte kõige olulisem valitsuse otsus ja tegutsemine. Meil tuleb kasvatada oskust märgata, kuidas asjaolud meie ümber on muutunud. Just meie ümber.

Mul on meeles üks esimesi memosid, mille kirjutasin Eesti suursaadikuna USAs. Seal oli kirjas, et tõsi küll, president Clinton tuli võimule loosungiga "it's the economy, stupid", ehk keskendumine ainult sise- ja majandusküsimustele, aga maailm ümberringi ei jää seisma. Need prioriteedid, mida sa kuulutad välja valimiste ajal, ei pruugi jääda esmatähtsaks, sest asjaolud meie ümber muutuvad.

Kui meil praegu on üleeuroopaline põgenikekriis, siis arutelu selle üle, kas koalitsioonileppes tuleks üks või teine punkt ümber teha, tundub natukene ... tegelikkusest irdunud.

Kuivõrd on Eesti saanud üheksa aastaga selliseks riigiks, nagu te tahtsite, et ta peaks olema?

Palju vähem on võrreldes varasemaga seda mõtteviisi, et valitsus asub kusagil üleval ja ainult valitsus otsustab. See on möödunud režiimist pärit lähenemine, ning see on tublisti muutunud.

Mul olid ka võib-olla naiivsed, aga suured lootused, et Eesti võiks kujuneda tugevaks IT-riigiks. See on minu meelest õnnestunud üle ootuste hästi. Meil tuleb tiivustada inimesi, kes tulevad välja ideedega, mis võib-olla tunduvad hullumeelsetena. Nagu näiteks e-residentsus, mis on väga hea idee, ja loodame, et väga hea on ka teostus. Kui selle ideega minu juurde tuldi, siis ütlesin kohe: jah, minge sellega edasi.

Minu roll on siin aidata kaasa, käia ringi ja rääkida Eestist kui maast, kus selliseid asju välja mõeldakse. Samas ma ei hakka muidugi ütlema nagu Al Gore, et mina leiutasin interneti. TCP/IP-protokolli leiutaja Vint Cerf võiks seda öelda, aga ta ei ütle. Või siis HTTP-protokolli leiutaja Tim Berners-Lee. Või ka esimese veebilehitseja teinud Marc Andreessen. Neist võiks igaüks midagi sellist öelda, aga mitte mõni poliitik.

Mis on olnud selle aja jooksul kõige ärevam hetk? Pronksiöö, Vene–Gruusia sõja algus 2008, Krimmi annektsioon?

Ma ei oska neid reastada. Igaüks neist oli omal ajal selline pagan-küll-moment. Pronksiöö oli selles mõttes intensiivne ja kontsentreeritud, et tulin tagasi [Venemaa esimese presidendi] Boriss Jeltsini matustelt, lennuk maandus, jõudsin Kadriorgu, sain esimesed ülevaated Tallinnast – mis toimub?

Gruusia sõda – kogu aeg oli meile jutlustatud, et ärge muretsege, Venemaa ei tee midagi ja neil on kõik retoorilisel tasandil, tegelikult pole see ohtlik. Nüüd oli esimest korda näha, et kaasaegne Venemaa väljub oma piiridest ja läheb sõtta.

Oli see niisugune hetk, kus tundus, et Eesti tulevik on järsku muutunud ebakindlaks?

Ei, niisugust tunnet ei olnud. Tollal olime meie juba NATOs, nii et selle üle ma ei muretsenud.

Ukraina oli samuti šokk. Kuigi ma võin öelda, et kunagi – ma ei tea, mitme aasta pärast – võib lugeda minu 2013. aasta oktoobri-novembri kirjavahetust teabeameti peadirektoriga, milles ütlesin, et kui vaatan, mis praegu Ukrainas ja Ukraina ümber juhtub, siis kardan, et sellest võib kasvada välja mingi Transnistria-sarnane olukord. Ja nii ka läks.

Mida tähendab Eesti jaoks Venemaa sõjaline sekkumine Süürias, kus Vene lennukid heidavad pomme ja Vene laevad lasevad tiibrakette välja?

Igasuguseid teooriaid võib arendada. Põhiliselt arvatakse Läänes, et Venemaa eesmärk oli hajutada tähelepanu enda ebaõnnestumiselt Ukrainas. Samas ka lootes, et võib-olla, kui õnnestub luua Daeshi- või ISISe-vastast koalitsiooni, andestatakse Krimmi annekteerimine, leevendatakse sanktsioone või lõpetatakse need ära.

Tulemus aga on, et põhiliselt pommitatakse neid Assadi-vastaseid jõude, keda Lääs on toetanud, ja mitte ISISt või al-Nusrat.

Sõjapõgenike ja teiste Euroopasse tulijate hulk tekitab meie mandril suuri pingeid. Kas see on nüüd koht, kus euroliit ähvardab tõesti lõhki minna?

Euroopa Liit on tugevam kui see probleem. Tulijate hulk on küll suur, aga võrreldes ELi üle 500 miljoni elanikuga ei ole see nii suur.

Te ei usu seda, et miljonid inimesed hakkavad Süüriast liikuma?

Miljonid? Ei. Ma tahaksin, et Euroopa Liit tegutseks kohapeal, pagulaste lähteriikides, tõhusamalt. Siin pole küsimus selles, et Euroopa Liit on hambutu, vaid mõned liikmesriigid on selle vastu, et Euroopa ühiselt ja tugevalt midagi teeks.

Mida Euroopa seal tegema peaks?

Juba näiteks Liibüa põgenikelaagrites peaks tuvastama, kes on sõjapõgenik ja kes mitte. Teiseks tuleks ära lõpetada see äri, et smugeldajad saavad muudkui viia Liibüast inimesi kummipaadiga [rahvusvaheliste] päästelaevadeni, kes põgenikud muidugi pardale võtavad, aga kummipaadid pöörduvad tagasi järgmiste järele. See käib seal edasi-tagasi nagu Saaremaa praam.

Euroopa Liit peaks omaenda julgeoleku nimel saama tegutseda Liibüa rannikul. See on ELi nõrkus, et üksikud liikmesriigid võivad pidurit tõmmata. Aga lõhkiminekuks vaevalt läheb.

Kui meil isegi ei oleks Euroopa Liitu, tuleksid põgenikud Euroopasse ikka. Aga siis meil ei oleks üleeuroopalist võimalust seda reguleerida.

Kui tundlik on kogu põgeniketeema teie jaoks isiklikult, arvestades teie enda tausta?

Ei, tundlik see küll ei ole. Küll aga mind leebelt öeldes teeb päris kurvaks, kuidas see võimaldab mõnedel inimestel neid probleeme ekspluateerida ja olla rassistlik.

Minu nägemus Eestist on siiski kaasaegne, avatud ja liberaalne riik, milleks ta oleks kujunenud ilma nõukogude okupatsioonita. Siis ma aga kuulen või näen neid avaldusi. Teate, kui ma kuulen seda "kui on must, näita ust", tuleb mulle meelde võidupüha tähistamine Kärdlas, kus rahva suure aplausi saatel marssis mööda USA sõjaväelaste rühm. Nii mustanahalised, latiinod kui valged.

Kui Eesti satub hätta, kas me siis kutsume Ameerikat appi, aga ütleme, et me musti siia ei lase? Ma ei tea, kas inimesed mõtlevad ka, mida see tähendab?

Kui lugeda neid lugusid, kuidas on mõnitatud ja ähvardatud inimesi, kes näevad teistmoodi välja – Eesti Ekspressis ilmus hiljuti kirjeldusi sellistest kogemustest –, siis see teeb mind küll õnnetuks.

Hiljuti oli meedias lugu, kuidas Võrru sattunud egiptlane sai verbaalse, kui mitte füüsilise rünnaku objektiks, ning asja sekkunud eestlane küsis tolle ründaja käest, miks tal nii pruunid silmad on. Ründaja tunnistas, et tema enda vanaisa oli grusiin.

Kui teada midagi veidi geneetikast, siis ega tõupuhtus, mille teooria on selliste asjade taga, ei pruugi üldse olla kuigi hea. Ja teiseks, kes on Eestis puhtatõuline? Mina ei tea. Piinlik on selliseid asju lugeda.

Kas eestlasi on põhjust pidada Euroopas mingiks eriliselt rassistlikuks, ksenofoobseks, võõrapelglikuks rahvaks?

Ei ole. Küll on toimuv paraku andnud Lääne-Euroopas põhjust taasluua kuvandit Ida-Euroopast kui arengupeetusega piirkonnast, kus elavad primitiivsed ksenofoobsed inimesed, arendada jälle stereotüüpset lähenemist n-ö Ida-Euroopasse.

Kui otsida üht punast joont läbi minu elu, siis on see vastuseis põhjendamatult negatiivsele, üleolevale suhtumisele idaeurooplastesse, nagu me ei oleks veel päriselt eurooplased. Selline ebaõige suhtumine teeb haiget ja muudab mind trotslikuks.

Teie viimane aasta presidendina möödub suuresti järgmiste presidendivalimiste tähe all. Mitmeid nimesid on juba õhku visatud: Eiki Nestor, Marina Kaljurand, Siim Kallas. Kuidas te arutelu senise käiguga rahul olete?

Liigselt on tähelepanu pööratud sellele, millised poliitilised kombinatsioonid annavad milliseid tulemusi. Inimeste kui võimalike presidendikandidaatide omadustest ja kogemustest on vähe juttu.

Teile ei meeldi, kui valimistest tehakse spordivõistlus?

Pigem võiks arutada, mis oleks Eestile hea – kas järgmiseks presidendiks saab välispoliitikat jagav inimene, või ainult Eesti siseküsimustega kursis olev poliitik, või inimene, kes jagab hästi nii välis- kui ka sisepoliitikat ja julgeb enda arvamust kehtestada, või hoopis mõni populist?

Kui tõenäoliseks peate seda, et Riigikogus õnnestub järgmine president valida?

Kombinatoorika ütleks, et see on võimatu. Mina usun siiski, et kui parlamendierakonnad oleksid vastutustundlikud ja ei muuda valimisi pelgalt parteiliseks mänguks, siis on see tehtav ka Riigikogus.

Juhul kui on piisavalt hea kandidaat?

Selline, kelle poolt saab kokku leppida. Sageli küsitakse sel puhul – kas Eestile on üldse presidenti vaja? Mina arvan, et on küll vaja inimest, kes võtaks ka seisukohti, mis võib-olla ei ole parajasti valitsevale koalitsioonile meelepärased. Kes ütleks asju välja. Kas või pagulasteema puhul, kui viimasest ajast tuua näiteid.

Kas riik on teinud piisavalt põllumeeste toetamiseks, kes on silmitsi seakatku ja Vene sanktsioonide mõjuga?

Kõik ju näevad, et meie seakasvatus ja piimakarjakasvatus on keerulises seisus. Õnneks andis see suvi vähemalt korraliku teraviljasaagi. Kutsusin Riigikogu uut tööaastat avades parlamenti ja valitsust olema Eesti põllumeestele liitlaseks. Loodetavasti makstaksegi novembris-detsembris erakorralise kriisiabina välja veidi üle 10 miljoni euro nii Eesti kui ka Euroopa Liidu raha. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on maaeluministeeriumile antud täiendavalt 4,6 miljonit eurot, mida saab kasutada ka näiteks üleminekutoetusteks, ehk top-up'iks.

Seda ei ole just väga palju.

Rohkemaks pole raha praegu leitud, kuigi Euroopa Liit lubaks maksta kuni 21 miljonit. Eelarve arutelu parlamendis võib seda muidugi muuta.

Riigi toetuse küsimise kõrval julgustan ma põllumehi suuremale ühistegevusele. Õigus on neil, kes ütlevad, et Eesti vajaks suuri kaasaegseid tootmistehaseid, mis töötleksid vähemalt tuhat tonni toorpiima ööpäevas ja selline tööstus peaks kuuluma piimatootjatele enestele.

Ent üks oluline asi veel. Praeguses keerulises olukorras kutsun tapamaju ja lihakombinaate olema solidaarne raskustesse sattunud seakasvatajatega. Eelkõige tähendab see võimalusi, et III tsooni sattunud seakasvatajad saaksid oma toodangut müüa siinsamas Eesti turul. See on ohutu liha, mille õnnetus on ainult see, et naabrimehele tuli kogemata seakatk sisse.

Praegu aga näeme, et kui III tsooni seakasvatajal pole oma tapapunkti, siis kohalik suurtööstus ei taha tema kaupa vastu võtta. See suretabki väiksema seakasvatuse välja.

Kui keeruline oli teie jaoks see moraalne kompromiss: andsite armu riigireeturile, et Eesti kaitsepolitseinik Venemaalt koju tuua?

Üldse mitte. Eesmärk oli saada tagasi Eesti territooriumilt röövitud, ebaõiglaselt koheldud ning kolmteist kuud asjatult ja õigusvastaselt kinni hoitud kapo ametnik. Armuandmine reeturile on sel puhul peenraha.

Te kohtusite Eston Kohveriga. Mida ta teile rääkis?

Eks ma küsisin seda Eesti ajakirjanike põhiküsimust: mis tunne on? Arutasime selle üle, kuidas teda [Venemaal] koheldi. Ma ei hakka üksikasjadesse minema, tegu oli neljasilma­vestlusega.

Te ei näinud Kohverit esimest korda, olete ka varem kokku saanud...

Ma ei tundnud Eston Kohverit. Kapo ühe varasema operatsiooni puhul tuli mulle ettepanek anda talle Kotkarist selle eest, et ta oli midagi erakordselt hästi teinud. Seda kasutati hiljem teise poole propagandas ära – leiti üles foto, mis oli tehtud Tartu Ülikooli aulas, kui andsin talle ordeni üle ja öeldi, et tegu on eriti kõrge pilotaažiga luurajaga ja autasustamine oli salajane.

Kuid see orden ei olnud üldse kuidagi luurega seotud. Eston Kohver tegeles hoopis smugeldamise uurimisega.

Tahtsin jõuda selleni, et kas Eston Kohver oli nüüd muutunud? Oli ta teistsugune mees kui enne röövimist?

Mulle tundus ta üsna samasugune. Minu tutvus temaga oli põgus, aga ma ei näinud, et ta on eriti muutunud.

Kohveri juhtum tõstis avalikkuse ees uuesti tähtsaks piiri valvamise. Kas meil oleks vaja taastada eraldi piirivalve?

Need asjad ei ole omavahel seotud. Piirivalve töötab Eestis hästi, Euroopa kolleegid peavad seda eeskujulikuks. Mul ei ole mingit põhjust arvata, et meie piirivalve peaks olema kuidagi eraldi. Küll aga olen ma kindel, et sisejulgeoleku lai arendamine vajab valitsuse suuremat tähelepanu, ka eelarve koostamisel.

Tõsi, mida ma arvasin ka varem ja nüüd on rõõm näha, et asjaga tegeldakse – see on piiriala korrastamise küsimus. Kui käisin mõne aasta eest kohas, kus oli keskel näha väike oja, ühel pool võsa ja teisel pool võsa, siis oli suhteliselt kõhe tunne vaadata, et siin asubki Eesti–Vene kontrolljoon. Loodan, et nüüd on olukord juba parem.

Valitsus saatis Riigikogule ratifitseerimiseks Eesti–Vene piirileppe eelnõu. Kas on vaja lisada sellele deklaratsioone või avaldusi, et me peame Tartu rahu ikka au sees?

Aastatel 1994–1995 palusin ma rahvusvaheliste juristide abi, uurimaks, kas on nii, et Tartu rahuleping kehtib üksnes siis, kui Eesti piir on täpselt Tartu rahuga määratud piir.

Nad viisid ekspertiisi läbi ja saatsid selle tulemused välisministeeriumile. Juristid jõudsid järeldusele, et senikaua, kui kas või üks sentimeeter tolleaegsest piirist kehtib, kehtib jätkuvalt ka Tartu rahu. Eesti põhiseaduses öeldakse, et meie riigipiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Teine pool sellest küsimusest on, kas on mõtet taas anda kellelegi võimalust teemast kinni võtta ja lükata piirilepete jõustumist järjekordselt näiteks kümme aastat edasi. Ma ei pea vastutustundlikuks selle teemaga mängida. Riigi huvides on see, et meil oleks reguleeritud riigipiir.

Isegi siis, kui me peame selleks lepingu tegema Putini-Venemaaga, mitte kunagi tulevikus võib-olla kujuneva demokraatliku Venemaaga?

Mul tuleb ennast korrata: Eesti huvides on reguleeritud riigipiir.

Olete korraldanud ümber Eesti sünnipäeva tähistamist. 24. veebruari paraad ja vastuvõtt ei toimu enam üksnes Tallinnas. Samuti vähendasite võrreldes varasemaga aumärkide jagamist iseseisvuspäeva eel. Kui suure kaaluga need otsused teie jaoks olid?

Ma tooks pigem esile seda, et olen tõstnud 20. augusti tähtsust. Seda varem suurelt ei tähistatud, paljude silmis peeti seda "edgaripäevaks". Samal ajal, kui olla kursis, kuidas 20. august 1991. aastal kulges, rääkida sellest näiteks Marju Lauristiniga, siis ei ole võimalik sellisest nimetusest üldse aru saada.

See päev on valdavale osale Eesti rahvast elav mälestus. 20. august oli minu meelest teenimatult unarusse jäetud, ja mul on hea meel, et sain sellele tema tähenduse tagasi anda.

Saan aru, et vabariigi aastapäeva tähistamine väljaspool Tallinna on pahandanud mõningaid inimesi pealinnas, kes on kurtnud, et kleidid lähevad kaugemale sõites kortsu. Sellest tähelepanekust saan teha järelduse, et Tartus on kasutusel teistsugune kleidimaterjal, mis Tallinna tulekul ei lähe kortsu.

Iseseisvuspäeva presidendi vastuvõtt ka Tartus, Pärnus ja Jõhvis viis selle olulise päeva inimestele lähemale, andis võimaluse tunnustada inimesi Eestimaa eri paigust. Mina usun, et nii on ainuõige. Võib-olla, et minu järeltulija otsustab teisiti, külaliste kutsujaks on ju president.

Ordenite puhul läks nende inflatsioon liiga suureks. Mul oli üks nõunik, kes kalkuleeris, kui kaua võtab ordeneid 800–900 kaupa andes aega, kuni igal eestlasel on aumärk. Mulle tundub, et hoides ordenite arvu saja piires, saab inflatsiooni vältida. Loogika on umbes sama nagu professor Rein Taagepera valemil parlamendi suuruse kohta – kuupjuur elanike arvust.

Sada on hea arv ja arvan, et need inimesed, kes minu ajal on Eestilt teenetemärke saanud, tunnevad end tõesti esiletõstetuna.

Kas sedasama joont kavatsete jätkata ka oma viimase aastapäeva eel, mil teie olete president?

Jah.

Ei tule ordenisadu teie kaasvõitlejatele ja sõpradele?

Ei.

900 teenetemärki?

Saan aru, et seda võib pidada mingis mõttes presidendi viimase tööaasta traditsiooniks, aga mina ei tee seda. Esimene väljakutse selles osas oli juba 2011, kui lõppes minu esimene ametiaeg. Ma ei teinud seda siis, ei tee ka nüüd.

Kas Eesti Vabariigi 98. aastapäeval, 24. veebruaril 2016 kätlete te presidendi vastuvõtu külalisi üksi või seisab teie kõrval veel keegi?

Ma olen vaba inimene, ning vallaline.

Kuidas pääses puuk ründama Eesti presidenti, kes on riigis üks paremini turvatud inimesi?

Isikukaitse büroo ei suuda takistada puuke. Korjasin Ärma tallu tulnud vanema tütrega kodu taga metsas kukeseeni. Vaatasin hiljem end üle, ei leidnud midagi, aga järgmisel päeval oli puuk.

Äsja oli mul uuesti puuk – käisin jälle seenel, aga seekord need borrelioosi sümptomid ei tekkinud. Nii et mitte kõik puugid ei ole borrelioosipuugid.

Ihukaitse, muide, mängis esimesel korral rolli niipalju, et kuna ma autos rääkisin telefoniga ja ütlesin, et mul oli puuk, siis ihukaitsja Karel arvas, et ma peaksin kindlasti konsulteerima arstiga, sest tema sõber ei teinud puugi puhul midagi ja oli viis kuud audis.

Siis ma läksingi sel õhtul pärast "Aasta küla" üritust Viljandi haiglasse, andsin vereproovi ja järgmisel hommikul ütles minu arst, et kirjutab mulle välja retsepti.

Soovitan kõigil tutvuda puukborrelioosi sümptomitega – esiteks ilmub ümmargune laik hammustuskoha ümber. Soovitan end ka vaktsineerida puukentsefaliidi vastu. Tean inimest, kes sai puugihammustuse omaenda tagaõues Viimsis, murul käies. See pole nii, et tegu on ainult "Lingvistilise metsa" rahva prob­leemiga.

Rahvusvaheline mees II
Teet Kallas, kirjanik

Kui mul tuleks tuju Toomas Hendrik Ilvesest sõbralikku šarži joonistada, seisaksin valiku ees – kas kikilips või Mulgi kuub? Aga see selleks, mis ma ikka enam vanuigi joonistan.

Ilves on Eesti Vabariigi neljas, taastatud iseseisvusperioodi kolmas president. Tahad või ei taha, aga on juba, keda-mida võrrelda. Kordumatus ajas isemeelselt toimetanud Lennart Meri oli ennekõike rahvusvaheline mees ja märksa vähem rahvaisa. Aga igipüsiv, siiani sirge rühiga hõbehall Arnold Rüütel oli just nimelt soe, mõistev ja vajadusel ka hukkamõistev rahvaisa. (Ehkki just tema ametiajal ühines Eesti nii Euroopa Liidu kui NATOga.)

Ilvese CVd ehk eluloolist fooni silmas pidades on loomulik teda ennekõike rahvusvaheliseks meheks pidada, kuigi ta teab, et pole paha olla ka oma rahva isa. Mõnikord on tal see päris hästi õnnestunud, mõnikord mitte eriti. Eks ta ise ole ka natuke veel noorepoolne selleks rolliks.

Niisiis ikkagi ennekõike meie rahvusvaheline mees II. Pealegi on ärev aeg selle lausa peale sundinud.

Mille eest mina teda ennekõike tunnustaksin? Kas või selle eest, et militaarpilvisel ajastul on Eestit väisanud kaks USA presidenti. Kas või selle eest, et Eesti kübernutikus, meie e-maailm on teatudtuntud kogu maailmas.

Ja kas või selle eest, et ta on lõplikult vabastanud rahva ühest piinlikust minevikukompleksist. 20. august, oma riigi taastamise kalendrimärk, on nüüd üldrahvalik pidupäev, aga mitte näiteks Savisaare pundi erapidu, nagu aegu tagasi (jah, ka sina, Lennart!) püüti väita. Ja loomeinimeste peod presidendi roosiaias selle päeva õhtul on midagi, mida peaks jätkama ka järgmine president.

Veel midagi? Eks ole olnud ka torinat ja muidu jamasid, aga neist pole pääsu ühelgi presidendil. Vähemalt vabas maailmas ja ülivaba meedia tingimustes. Mis neist ikka meenutada. Pealegi tuleb meeles pidada, et Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne riik. Iga president peab seetõttu leidma endale ainuomase ja kordumatu niši. Toomas Hendrik Ilves on selle leidnud.

Isalik ärakuulaja
Peeter Jalakas, kunstnik, ettevõtja, kodanik

Arvan, et Toomas Hendrik on presidendina hakkama saanud päris hästi. Eriti arvestades seda, millised olid meie valikud tema ametisseasumise hetkel. Tema panus Eesti kuvandi loomisel, Eesti huvide eest seismisel rahvusvahelisel areenil on ilmselgelt olnud väga suur.

Muude asjade hulgas meeldib mulle näiteks väga tema algatus tunnustada taasiseseisvumispäeval loomeinimesi. Samuti tema flirt kodanikuühiskonnaga. Ent siit tuleb ka minu peamine etteheide president Ilvesele: sisepoliitiline arglikkus. See flirt ei ole kahjuks kujunenud püsisuhteks.

Tema presidendiks oleku dekaadi on jäänud tuntav riigivõimu võõrandumine rahvast, küll mitte tema tõttu, pigem temast hoolimata.

Ent selmet asuda mõttetalgutest alguse saanud riigikorraldust käsitlevate kodanikualgatuste käilakujuks, on temast kujunenud hoopis nende isalik ärakuulaja, vajadusel noomija ja lõpuks ka sügavkülmutaja.

Ma ei tea, kas Jääkeldri auruväljalaskmisprotsess oli sellisena kavandatud või lihtsalt "nii kujunes" – pigem kaldun uskuma viimast –, ent tulemus on ühtviisi kurb. Praegu on väga raske ette kujutada moodust, mis paneks inimesi samasuguse entusiasmiga kokku tulema ja siiralt arutlema selle üle, mis võiks Eesti riigis olla paremini. Sellest on kahju.

Aga võib-olla ootangi oma tutvusringkonda kuuluvalt andekalt inimeselt üleloomulikke võimeid, mine tea.

Ühine poliitiline vankrivedu
Eiki Nestor, Riigikogu esimees

Ausa ülestunnistuse korras pean oma kohuseks kõigepealt meenutada asjaolu, et olen koos Toomas Hendrik Ilvesega vedanud samu poliitilisi vankreid. Ja teiseks ka seda, et tema presidendiks valimise juures ei piirdunud ma ainult hääle andmisega, vaid tööd sai tehtud päris tublisti. Kui nüüd keegi arvab, et ma pole seetõttu just kõige erapooletum inimene hinnangut andma, siis jäägu talle tema arvamus.

Kõigi uuemal ajal valitud kolme presidendiga on meil tegelikult vedanud ehk siis hästi läinud.

Lennart Meri presidendina sobis suurepäraselt aega, kus loomingut ja leiutamist oli rohkem kui teadmisi.

Arnold Rüütel oma rahuliku meelega aitas eelkõige neid, kellele muudatuste tormid liiga keerulised tundusid.

Toomas Hendrik Ilves viis presidendiameti tagasi Lennart Meri "radadele", ning seda selle vahega, et vahepeal oli riik kasvanud ja targemaks saanud.

Poliitikutel on alati ja igas riigis südamelähedasemad teemad, kus nad ka ise eksperdi mõõdu välja kannavad, ja teemad, kus nad teisi eksperte rohkem usuvad. Ilvese huvisid arvestades on tavapärasest suurem aktiivsus välis- ja kaitsepoliitikas tegelikult ainuvõimalik. Ka Eestis edukalt edasi liikunud alade tutvustamine ja laiale maailmale lahti seletamine on tegelikult presidendi töö. Ja meil on tõesti, mida muule ilmale rääkida.

Kui need kolm valdkonda on hästi tuntud, siis tahan teda kiita ka töise ja sisulise suhtumise eest parlamendis toimuvasse. Ilves lubas olla põhiseaduse kohaselt parlamentaarse demokraatiaga riigi president, ja nii ongi olnud. Lühidalt kokku võttes – Toomas Hendrik Ilvese poolt hääletades kujutasin ette just sellist Eesti Vabariigi presidenti!

Ülemus ja kolleeg
Marina Kaljurand, Eesti Vabariigi välisminister

President Ilves on olnud minu ülemus ja kolleeg, kellest olen alati lugu pidanud ning kelle lugemust ning fi losoofi lisi arutluskäike imetlen. Suursaadikuna on mul olnud mitmeid võimalusi saata president Ilvest välisvisiitidel – nii Venemaal Hantõ-Mansiiskis kui Kanadas riigivisiidil ja mitmel korral USAs.

Olen näinud riigipead esinemas kõige erinevamatele auditooriumidele ning kõige erinevamatel teemadel, alustades iga-aastastest kõnedest ÜRO peaassambleel ning lõpetades väga spetsiifiliste küberesinemistega. Olen näinud, kuidas temast vaimustuvad eestlased, ameeriklased, kanadalased, venelased.

Olen näinud, kuidas teda suurima tähelepanuga kuulavad professorid ja tavalised inimesed. President Ilves on esindanud Eestit väga väärikalt ning ma loodan, et ta jätkab seda ühes või teises vormis ka pärast presidendi ametiaja lõppemist.

Eduka riigi kuvandi looja
Kristo Käärmann, TransferWise'i kaasasutaja

President Ilvesel on olnud tähtis roll selles, et Eestit praegu maailmas eduka ja innovaatilise väikeriigina tuntakse. Sealjuures pole ta peljanud ära kasutada sotsiaalmeedia võimalusi ja ebatraditsioonilisi turundusvõtteid – heaks näiteks on Twitteri-debatt Paul Krugmaniga.

Kindlasti on tänu temale ka Eestis rohkem inimesi mõistnud, et just tehnoloogia abil saame maailma suurtega konkureerida. See teeb mind eriti rõõmsaks, sest sama väljakutsega tegeleme ka TransferWise'is, kui püüame rahvusvahelisi valuutaülekandeid tehnoloogia abil odavamaks ja mugavamaks muuta ning sel moel finantsvaldkonda rohkem õiglust ja läbipaistvust tuua.

Tulevikku vaatav visionäär
Tõnu Post, aasta põllumees 2013

Kui presidendi tegevust põllumeeste seisukohast hinnata, siis ega ta ole ju meie muredele eriti tähelepanu juhtinud. Alles viimane kord, kui käisime traktoritega Toompeal meelt avaldamas, sekkus ta, suunates oma kriitikanoole vabariigi valitsuse suunas, et valitsus midagi ette võtaks. Samas, presidendil ei ole ka väga suuri võimalusi ühe või teise probleemi lahendamisse sekkuda, peale neile tähelepanu osutamise. Pigem peabki president olema ühiskonnas isafiguur, visionäär, kes vaatab rohkem tulevikku, kui et tegeleb igapäevaasjadega.

Ettevõtjana olen mõelnud, kas meie väikese Eesti jaoks ei ole liiga palju riiklike institutsioone: meil on president, Riigikogu, Riigikogu juhatus, valitsus, rääkimata väiksematest instantsidest. Ma ei taha öelda, et just president on see, kellest Eesti võiks loobuda, aga kusagilt võiks riigi juhtimist kokku tõmmata küll, eriti arvestades Eesti väikest majandust.

Artikkel Maalehe veebilehel.