kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Toomas Hendrik Ilves: Mingis mõttes on mul vene noortega lihtsam suhelda kui eestlastega", Den za Dnjom

© Mihkel Maripuu (Postimees)

28.06.2014

Jevgenia Garanža


See intervjuu ajalehele Denj za Dnjom on üle pika aja esimene, mille riigipea annab otse Eesti venekeelsele meediaväljaandele. "Ja ilmselt kõige pikem intervjuu, mis ma üldse kunagi andnud olen," lisab president. Sellest hoolimata ei õnnestu mahutada pooleteisetunnise vestluse raamesse kõike, mida küsida tahaks, ja tuleb teha valik.


Teie suhted Eesti venekeelse elanikkonnaga on arenenud ebaühtlaselt. Kõik algas küllaltki optimistlikult, ent siis saabus 2007. aasta aprill, millele järgnes petetud lootuste ja väärtõlgenduste ajajärk ... Mingil hetkel näis, et mõlemad pooled on teineteises pettunud ja väldivad suhtlemist. Praegu tundub, et olukord on jälle tasapisi paremuse poole pöördumas, võtame kas või selle loo koolitüdruku Kristina Brujevaga, kelle kaitseks te välja astusite, või teie esseede ja kõnede raamatu ilmumise vene keeles vene gümnaasiumiõpilaste abiga. Need on aga nii-öelda kõrvaltvaataja tähelepanekud. Kuidas Te ise hindate evolutsiooni, mille on läbi teinud Teie suhted venekeelsete kaasmaalastega?

– Jutt ei ole mingisugusest minupoolse suhtumise muutumisest. Teatud perioodil lihtsalt pöörati kõik, mida ma ka ei öelnud, pea peale. Ja mitte ainult siin. Kõike moonutati, kõike tabas ühesugune vastukaja. Heaks näiteks võiks olla minu puhtalt ilukirjanduslik sõnavõtt Hantõ-Mansiiskis. Seda kajastati Vene riigi kontrolli all olevas ajakirjanduses nii, nagu ma oleksin seal mingeid separatistlikke meeleolusid lõkkele puhunud. Samamoodi tõlgendati seda ka siin.

Aga muus osas ma ei oska öelda ... Mis minu raamatusse puutub, siis mõnede inimeste meelest on selles sisalduvad esseed piisavalt teravad, et pakkuda huvi mitte ainult Eesti venekeelsetele elanikele, vaid ka Venemaa liberaalsele intelligentsile, kelle silmis on Eestil – ma ei tea, kui adekvaatselt seda siin ette kujutatakse – erakordselt hea maine: sellistele nagu Artemi Troitski, Pussy Riot, Lilja Ševtsova (Lilija Ševtsova on vene politoloog, ajaloodoktor, Moskva Carnegie keskuse juhtiv teadustöötaja – J. G. märkus). Mulle öeldi, et vene meediaruumist on saanud sisuliselt riiklike meediaväljaannete ruum ja minu raamat aitab seda veidi mitmekesistada. Ütlesin "OK", ja me andsime raamatu tõlkesse.

Aga lugu tüdrukuga, mida te mainisite, oli tüüpiline näide liberaalsele vastupidisest mõtlemisest, mille puhul bürokraatlik tähenärimine läks vastuollu kõigi arusaamadega inimlikkusest ja mõistuspärasusest. Minu silmis ei ole see mingil moel vene teema. Minu ärritust sellise bürokraatliku suhtumise üle oleks võinud sama edukalt põhjustada ükskõik missugune teine küsimus.

Mis aga puudutab konkreetselt vene või õigemini Venemaa teemat, siis ma jälgin rahutusega seda liberaalse demokraatia väärtuste vastast koondrünnakut, mis viimasel aastal on Venemaal käimas kõigil rinnetel ja kõige kõrgema juhtkonna tasemel.


Me ei taha vastata jõumeetoditega


Ukraina kriis annab tunnistust sellest, et kogu Euroopa turvalisuse struktuur on muutumas. Kas see, kuidas nende muutustega kohanevad Eesti naaberriigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmeks me oleme, sisendab Teisse ettevaatlikku optimismi või tekitab pigem ärevust?

– Euroopa turvalisus on rajatud põhimõtetele, millest mõningatel täitub peagi 70 aastat. 8.–9. mail 1945 anti lõplik negatiivne hinnang võõraste territooriumide, olgu see siis Sudeedimaa või Austria vägivaldsele hõivamisele: tšehhid ja austerlased said oma territooriumid tagasi. Teine dokument, mis keelab ühe riigi agressiooni teise vastu, on ÜRO põhikiri. 1975. aasta Helsingi kokkulepetega rõhutati, et keelatud on muuta riigipiire muul viisil kui üksnes rahumeelselt ja rahva tahteavalduse alusel. Need dokumendid on olnud kogu meie turvalisusstruktuuri aluseks nii külma sõja ajal kui ka pärast seda. Nad ei ole ka tänapäeval oma tähtsust minetanud. Kui praegu võib siit-sealt lugeda arutelusid teemal, kellele nn Uus-Venemaa ajalooliselt kuulus, siis tahaksin vahele torgata: aga meenutame parem, kellele kuulus ajalooliselt Kaliningrad. Selline vaatenurk pöörab pea peale kõik meie ettekujutused Euroopa territoriaalsest ülesehitusest.

Hiljem tuli veel Pariisi 1990. aasta harta, mis kinnitas, et igal riigil on õigus valida, kellega liitumislepinguid sõlmida. Pärast seda toimus muidugi sissetung Gruusiasse – see korraldati üksnes seetõttu, et Gruusia avaldas soovi NATOsse astuda. Ent kui Venemaa ja NATO leppisid kokku, et ei paiguta oma vägesid ega sõdureid alaliselt NATO uute liikmesriikide territooriumile, olgu selleks riigiks siis Eesti, Poola või Slovakkia, siis me lähtusime neist endistest kokkulepetest.

Nüüd aga on kõik meie endised ettekujutused purustatud ja nende asemele peab ilmselt tulema midagi uut. Ma ei hakka esialgu rääkima, kas ma olen või ei ole rahul sellega, kuidas me muutustele reageerime. Ilmselt teeme seda kõik koos. Hetkel on raske öelda, kas praegune olukord kestab veel aastakümneid või osutub lihtsalt halvaks unenäoks, millest me ükskord ärkame, ja me näeme, et Krimm on jälle Ukraina osa. Praegu vaatavad Euroopa riigid, USA, Kanada ja kaugemad maad kõike seda näoilmel, mis ütleb kõnekalt "me ei saa päris hästi aru, mis toimub".

Me ei taha vastata jõumeetoditega, sest, uskuge mind, hoolimata duginlikest hurraapatriootlikest avaldustest (Aleksandr Dugin on vene politoloog, sotsioloog, endise NSV Liidu territooriumi baasil Euraasia liidu loomise eest võitleva Euraasia liikumise liider – J. G. märkus), et kohe võtame teidki käsile, on NATO riikides siiski 900 miljonit elanikku. NATO on majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt niivõrd võimas liit, et kogu see hooplemine, kuidas meid paljaste kätega maatasa tehakse, on lihtsalt naljakas. Esialgu ei taha aga keegi mingeid otsustavaid samme astuda. Kõik ootavad, et ehk nad võtavad ise aru pähe. Just sellises olukorras me praegu olemegi.

Kui see olukord jääb kauemaks kestma, hakatakse sellesse suhtuma vägagi tõsiselt. Kui see siiski laheneb, jääb mingiks ajaks püsima praegune suur kaitsevalmidus koos NATO sõdurite kohalviibimisega Eestis, Lätis, Leedus, Poolas ja Rumeenias – riikides, mis tajuvad ohtu või mille vastu on astutud mingeid agressiivseid samme, olgu nendeks siis õhuruumi tunginud lennukid, mis lendavad nii Musta mere kohal kui ka siin, või katsed tegelikkuses blokeerida Leedu meremajanduspiirkonda.

Kõik need tunnusmärgid pluss olukord Ukrainas (intervjuu salvestati veel enne rahuläbirääkimiste kokkuleppe saavutamist Kiievi ja separatistide vahel – J. G. märkus) on sedavõrd ärevust tekitavad, et igaüks küsib: pagana pihta, mis ometi toimub? Ja siit saavad alguse kõige erinevamad tõlgendused. Ühed inimesed ja riigid tõlgendavad toimuvat negatiivsemas võtmes, teised loodavad, et ehk saab kõik siiski korda. Kahtlustan, et Venemaaga majanduslikult tihedamini seotud riigid on valmis põlvili maas palvetama, et kõik jääks nii, nagu on. Teised riigid usuvad, et endine olukord ei taastu enam kunagi ja vaja on midagi ette võtta.

Tervikuna aga ootavad kõik positiivseid muutusi, kõik tahavad nii hirmsasti midagi head kuulda, et heaks märgiks peetakse sedagi, kui mõnikord jääb keegi läbi sõimamata. Ent igaüks, asugu ta siis Eesti kaitseministeeriumis või Pentagonis, peab aru saama, et Venemaa sõjalisse retoorikasse tuleb suhtuda täie tõsidusega: kui me ütleme, et teeme kõik meist oleneva, siis ei ole see lihtsalt sõnakõlks – me oleme tõesti valmis ennast kaitsma.


Pessimistid räägivad, et mida kaugemale Putin läheb, seda raskem on tal peatuda.

– Nojah, nii räägitakse. Aga sealgi kehtivad mingisugused ratsionaalsed seaduspärasused. Kuigi Putini poliitilist populaarsust ei ole toimuv veel eriti mõjutanud ja ka otsesed sanktsioonid ei ole seni piisavat mõju avaldanud, ehkki need on hakanud juba toimima, on üks asi, mida ei ole võimalik kontrollida – turg. Ja turg ütleb Putinile: ära mine edasi! Investorid mõtlevad: Venemaale me pigem praegu ei investeeri; pangad ei saa kujunenud olukorras laenu anda, raha ei voola riiki, vaid massiliselt sellest välja. Selle aasta kolme esimese kuuga voolas Venemaalt välja rohkem kapitali kui kogu möödunud aastaga. Venemaa on käiku lasknud reservid, et hoida rubla kurssi, mis on niigi 9% langenud. Kui auke ei topitaks reservidega kinni, oleks Jaanilinn juba Narva elanikele ostuparadiisiks muutunud, osaliselt see juba ongi nii. Majanduslikus mõttes ei saa Venemaa praegune poliitika kesta pikemat aega. Tänapäeva maailmas ei saa riik olla elujõuline majandusliku isolatsiooni tingimustes.


Küsimuste hulgas, mis meie lugejad on presidendile saatnud, võib mõningate variatsioonidega sageli kohata järgmist: ehk peaks Eesti, arvestades selle ajaloolist, geograafilist ja majanduslikku seisundit, tegema Venemaaga sagedamini kompromisse? Omalt poolt lisan: kas praeguses rahvusvahelises olukorras saavad ustavus oma põhimõtetele ja kompromissid üldse olla ühe poliitilise kursi koostisosad?

– Mis asi on kompromiss? Ma ei saa sellest küsimusest aru. Millises valdkonnas peaks Eesti kompromisse tegema – kas näiteks pressivabadust piirama?


Ilmselt peetakse silmas, et mõned Eesti väljaütlemised tunduvad liiga teravad, Eesti käitub liiga provokatiivselt, suurendades oma territooriumil viibivate NATO sõjaväelaste arvu ...

– Miks provokatiivselt? Selline on meie otsus. Miks ei või demokraatlik riik ja selle tõeliselt demokraatlikul teel valitud juhtkond teha seda, mis tundub enamikule väga ratsionaalse sammuna? Peale selle on NATO sõdurid viibinud meie territooriumil juba kümme aastat, sest me oleme liidu liikmeks olnud terve aastakümne ... Nüüd on neid lihtsalt veidi rohkem, ongi kõik.


Teine levinud lugejaküsimus puudutab Eesti suhtumist, samuti Teie isiklikku suhtumist Ukrainas toimuvasse. Inimestele on jäänud mulje, et Eesti võiks Ukraina territoriaalset terviklikkust ja valitsust toetades üles näidata rohkem kaastunnet Ida-Ukraina elanike vastu.

– Loomulikult tunnen ma kaasa inimestele, kes elavad pidevas vägivallaohus, kes on ise või kelle lähedased on langenud selle vägivalla ohvriks. See on kohutav tragöödia. Seejuures me teame Ida-Ukrainas toimuvast väga vähe ja puutume pidevalt kokku sellega, et ei saa sealt tulevaid uudiseid alati usaldada.

Nägin Facebookis valikut "40 näidet Kremli meediaväljaannete valedest Ukraina kohta". Klassikaline näide: foto, kus Miloševići armee sõdur togib langenud bosnialase surnukeha jalaga. Vene meediaväljaanded nimetavad seda sõdurit ukrainlaseks. Selliseid fotosid on väga palju. Näiteks serveerivad riigi kontrolli all olevad massiteabevahendid sellesama Vene armee rajatud massihauda Tšetšeenias Ukrainast leitu pähe. Ma ei tea, kas inimesed annavad endale aru, kui palju Venemaa massiteabevahenditega manipuleerib, kui palju valet ta nende kaudu levitab. Mõnikord mõtlen, kuidas on võimalik nii häbitult valetada. Võimaldab ju tänapäevane tehnoloogia sisestada Miloševići sõduriga foto internetiotsingusse ja hetkega veenduda, et foto on tegelikult 20 aastat vana ja Bosnias tehtud. Sellest hoolimata on vale tulemusrikas.

Olen selle vastu, et sulgeda need vene telekanalid, mille kaudu propagandistlik teave Eestisse imbus. See on minu liberalistliku maailmavaatega vastuolus. Ent ma loodan, et inimesed, kes neid kanaleid vaatavad, tahavad kuulda ka teist seisukohta. Kuulake kas või Radio Svobodat või BBCd.


Muide, telekanalitest. Just sel ajal, mil me siin vestleme, arutavad Eesti, Läti ja Leedu avalik-õigusliku televisiooni juhid Riias Balti vene telekanali loomist.

– Ma ei usu, et me suudaksime kvaliteedi poolest vene telekanalitega konkureerida. Aga kui kvaliteeti ei ole, ei hakka keegi seda kanalit vaatama. Idee on huvitav, aga ressursse selle elluviimiseks ei jätku. Minu meelest on vene maailm väljaspool Venemaa piire märksa laiem kui ainult Balti riigid, ehkki Balti riikide roll selles küsimuses on mastaapsem ega piirdu ainult sellega, mis puudutab otseselt neid endid. Üleeuroopaline telekanal oleks kahtlemata professionaalsem. Näiteks töötab Radio Svobodas väga palju äärmiselt professionaalseid vene ajakirjanikke. Viimasel ajal on Venemaalt lahkunud palju suurepäraseid professionaale. Mõned kõrgetasemelised vene ajakirjanikud on minult isegi küsinud, mis oleks, kui nad Eestisse tuleksid. Minu seisukoht on selline, et laiemal projektil on rohkem mõtet. Jah, oma korrespondendid Eestis, Lätis, Karlovy Varys või Brighton Beachil võiksid lisada üldisse pilti oma killukesi, ent selle kanali eesmärk ei saaks olla Eesti uudiste edastamine vene keeles – sellega on kõik praegugi piisavalt heas korras. Et rääkida maailma asjadest, peame tegema maailmatasemel televisiooni. Selliseid venekeelseid meediakanaleid ei ole praegu maailmas palju.


Et luua Euroopas venekeelne telekanal ja tagada selle stabiilne rahastamine sõltumatutest allikatest, tuleb lobitööd teha kõige kõrgemal tasemel. Kas Eesti on valmis selles osalema?

– Sõltub summast (naerab). Ei, ma usun, et loomulikult võiks Eesti olla üks sponsoreid. Rääkisin sellest hiljuti Prahas, kus pidasin loengu ja piilusin ühtlasi sisse ka Vabaduseraadiosse (töötasin selles raadiojaamas, kui selle peakorter oli Münchenis, Tšehhi kolis see hiljem). Ka seal läks jutt sellele projektile. Küsimus on selles, kuidas raha kokku saada. See on küllaltki kulukas projekt. Teine küsimus on, kuidas tagada kanali transleerimine Venemaal. Isegi kui Venemaa muutub demokraatlikumaks, kahtlen ma siiski, kas seda kanalit on võimalik Venemaal vaadata. Võib-olla Jaanilinnas või Petseris, aga kindlasti mitte Moskvas.

Loomulikult kasutavad inimesed sealgi internetti, ent see on suhteliselt valitud seltskond, pealegi ei ole teada, kui kaua selline võimalus veel säilib. Internetivabadust piiratakse samm-sammult. Kui ma peaksin oma blogi Facebookis või Twitteris ja teeksin seda Venemaal, peaksin registreerima ennast massiteabevahendina, sest mul on kaugelt üle 3000 sõbra – Venemaa uues seaduseelnõus on määratud selline piir.


Diasporaast ja sisemisest vabadusest


Seoses Ukraina kriisiga on Eestis jälle üles kerkinud kõik need trafarettküsimused: aga mida mõtleb see salapärane vene kogukond? aga mis juhtub Narvas, kui äkki, hoidku jumal selle eest ...? Seejuures kannab võimulolijate suhtlus venekeelse elanikkonnaga endiselt kas n-ö kriisivastast pitserit või piirdub valimiseelse perioodiga, ja sageli selgub sellistel puhkudel, et mõni erakond või vene televisioon on neist sedavõrd palju ette jõudnud, et teda kinni püüda pole mõtet ega soovigi. Mis Te arvate, kas dialoogi riigi ja venekeelsete elanike vahel tuleks aktiveerida või paneb ka siin turg kõik asjad paika?

– Minu meelest on ammu aeg aru saada, et Eestis on välja kujunenud klassikaline diasporaa. Täpselt samasugune nagu poola, soome või eesti diasporaa välismaal. Neile kõigile on iseloomulikud kaks asja. Esiteks, eriti sügavalt juurdunud patriotism oma ajaloolise kodumaa suhtes – ma ei hakka nimesid nimetama, aga selliseid tegelasi on piisavalt ka väliseestlaste seas. Pruugib aga neilt küsida, et kui te sellised patrioodid olete, siis äkki kolite siia, kui saate vastuseks "Oi, ei-ei-ei!". See ongi teine iseloomulik asi.

Elu teisel pool Narva jõge näib hea ja odav, kui sul endal on eurod taskus. Ent Euroopasse tööle sõita soovijaid on kaugelt rohkem kui neid, kes sooviksid sel eesmärgil Tambovi oblastisse kolida. Ukraina kaevurid teenivad keskmiselt kümme korda vähem kui Eesti kaevurid. Euroopa heaolu, Euroopa reisimisvabadus, Euroopa stabiilne valuuta välistavad meie jaoks Krimmi variandi. Viimasel ajal külastavad kõik Eestis viibivad Lääne ajakirjanikud kohustuslikus korras Narvat. Kui Tallinn on nende jaoks Mediina, siis Narva on Meka, kuhu tuleb kindlasti palverännak teha. Ja kui loed pärast nende artikleid, siis kordub seal üks ja sama teema: küsimusele, mida narvalased Krimmist arvavad, võite sageli saada vastuse „Väga hea, õiglus seati jalule". Tasub aga küsida, kas Narvaga tuleks samuti käituda – "Ei-ei, see variant ei ole meie jaoks!". Loomulikult võib soovi korral alati leida mõne hullumeelse, kes kinnitab vastupidist, ent need juhtumid tuleks pigem meedikutele jätta. Seega ei näe ma siin probleemi.

Teate, kes on kokku ostnud kogu Narva-Jõesuu kinnisvara? – Peterburi venelased! Küsite, miks? Kõige levinum vastus on "Igaks juhuks" (naerab).


Mulle näib, et Teil on kergem leida ühist keelt kohalike vene noortega kui nende isade-emade põlvkonnaga. Kohalike venekeelsete inimeste noor põlvkond – milline see Teile tundub?

– Noh, ütleme, et ma saan rääkida ainult neist, kellega olen kohtunud. Ei taha üldistada, ent mulle tundub, et need on vabad inimesed. Nad ei ole ühegi ideoloogia mõju all. Mingis mõttes on mul vene noortega lihtsam suhelda kui eestlastega. Eesti noored, kes on sündinud pärast iseseisvuse taastamist, võtavad neile loodud tingimusi kui loomulikku ega saa aru, miks riik nende heaks veel rohkem ei tee. Vene noored aga tunnetavad vahet palju paremini, olen sellega kokku puutunud. Nad saavad paremini aru, mis on vabadus, sest kuulevad oma lähedaste jutte ja on Venemaaga tihedas kontaktis. Mulle tundub, et need noored, kellega mina olen kokku puutunud, on sisemiselt väga vabad. Ehkki tänapäeva noored, olgu nad siis venelased või eestlased, ongi endistest palju vabamad.


Kuidas Te suhtute Yana Toomi valimisse Euroopa Parlamenti?

– Liberaalses demokraatlikus ühiskonnas võid kuitahes palju arutada, et sulle üks või teine inimene ei meeldi, ent kui ta osutus valituks, siis pole siia midagi lisada. Rahva hääl on jumala hääl.


Sallimatus häirib!


On aeg esitada veel mõned lugejate saadetud küsimused. Tundeid, mida sisaldab järgmine kiri, jagavad paljud, kes reageerisid Postimehe veebilehel avaldatud üleskutsele esitada presidendile küsimus. "Austatud härra president! Olen noor, edukas ja jõukas naine, mul on kaheaastane poeg. Olen alati pidanud Eestit elamiseks stabiilseks ja turvaliseks kohaks ja kaitsnud teda alati, kui kuskil seltskonnas on tekkinud mingi vaidlus. Viimasel ajal aga tajun igal sammul, et elu muutub raskemaks. Hinnad tõusevad pidevalt, igal aastal tõstetakse aktsiise. Meil on juba olemas head koolid, lasteaiad ja haiglad, kvaliteetsed teed. Kas poleks riigil aeg see lõputu võidujooks lõpetada? Muidu võib kaduda ka kõige patriootlikumalt häälestatud kodanike optimism."

– Kui rääkida 2013. aastast, siis kasvasid palgad kiiremini kui kõik muu. Ma ei ütle, et see puudutas igat konkreetset firmat, ent kui tervikuna võtta, siis viib olukord, kus palgad tõusevad ka edaspidi tööviljakusest kiiremini, deflatsioonini, st krahhini. Ent palgad tõusevad reaalselt, ainult mitte presidendil. Nali ... (Naerab.)

Kui aga elutempost rääkida, siis on see ka mujal samasugune. Selsamal Venemaal näiteks. Seejuures ei ole nende haiglad niisama head, sest muidu ei sõidaks Pihkvamaa ja isegi Peterburi elanikud Põlvasse sünnitama. Tänapäeval on elu ühesugune igal pool – Moskvas, Pekingis, Tallinnas. Sinna pole midagi parata.


Veel üks populaarne küsimus: härra president, mida saaks riik teha, et inimesed, eriti noored, ei sõidaks Eestist ära?

– Esiteks tuleb aru saada, et inimesed vahetavad kogu aeg elukohta. Mina näiteks olen elanud Rootsis, Ameerikas, Kanadas, Saksamaal ja Eestis. Mida saab riik teha? Tuleb mõelda, mis inimesi Eestis häirib. Töötasu – ent see ei ole kõige tähtsam. Palgavahe ei ole sedavõrd suur ja IT valdkonnas ei ole seda üldse olemas. Olen rääkinud inimestega, kes on ära sõitnud ja töötavad suurettevõtetes, kus võib kohata 42 rahvuse esindajaid – need inimesed on öelnud, et kõige vähem meeldis neile Eestis sallimatus, tigedus ja alati hapud näod. Sallimatus häirib! Ja selles küsimuses ei saa riik eriti midagi ette võtta. Ei saa ju kogu rahvale Prozacit välja kirjutada.

Asi ei ole ainult eestlastes ja venelastes. Harvardis või Londoni majanduskoolis, kus õpivad ja töötavad noored andekad inimesed, ümbritsevad sind asiaadid, mustanahalised, geid, ja sa saad aru, et see ei häiri kedagi. Aga meil häirib. Konfliktist eestlase-venelase tasemel ei saaks seal mitte keegi aru. Ja kui oled aastakese neis tingimustes töötanud, on sul raske siinse olukorraga harjuda. Ilmselt on neid, kes ütlevad: näe, Ilves pani jälle vana plaadi peale. Aga need ei ole minu sõnad, ma räägin seda, mida mulle on räägitud. Praegu arutatakse meil kooseluseadust. On olemas internetilehekülg, kust võib leida Euroopa riikide kaardid, mille koostamisel on lähtutud 28 näitajast, nt pressivabadus, sallivus. Väga kurb oli näha, et Ida-Euroopa ja sealhulgas Eesti on sallivuselt vanast Euroopast veel kaugel, ehkki paljude teiste näitajate poolest oleme meid eraldava joone juba ületanud; ka heaolu poolest oleme juba jõudnud kõrgemale nii mõnestki enne meid ELi astunud riigist. Sooviksin, et siit ära sõitnud inimesed tunneksid, et võivad kõhklusteta kodumaale naasta ka näiteks koos oma mustanahalise boyfriend'iga. Selleks aga peame eelkõige iseennast muutma.


Härra president, kas Eestis saab inglise või vene keel kunagi teiseks riigikeeleks? Ja kas Te arvate, et topeltkodakondsus võiks olla lubatud?

– Vaadake, Saksamaal on riigikeel saksa keel, BMW peakorteris on aga töökeeleks inglise keel. Itaalia riigikeel on itaalia keel, kohalik tehnikaülikool aga üritab suure vaevaga inglise keelele üle minna, minu teada isegi kohtuvaidlustega, sest kõik õppejõud seda keelt ei valda, küll aga valdavad seda üliõpilased. Seega ei takista riigikeel elul edasi arenemast. Mõned minu tuttavad Venemaa intelligendid ei taha kolida mitte Londonisse või Pariisi, vaid Eestisse, sest siin saavad nad panna lapsed kodulähedasse vene kooli ning seejuures kirjutada ja rääkida kõike, mida hing ihaldab. Mis aga puutub riigikeelde, siis ma ei hakkaks teist riigikeelt kehtestama.

Topeltkodakondsuse puhul ma ei kujuta ette, kuidas seda ellu viia. Praegu on ainsana lubatud sünnijärgne kodakondsus. Kui sul on sünnijärgne õigus kahe riigi kodakondsusele, võid sa teatada, et sulle ei ole teist kodakondsust vaja, aga kui hiljem ümber mõtled, siis on riik kohustatud selle sulle igal ajal tagasi andma. Mis puudutab inimesi, kellele ei ole sünni järgi teist kodakondsust ette nähtud, siis see on keeruline küsimus.


Kas Te kavatsete kunagi suhelda rahvaga otse-eetris, nagu seda teeb Venemaa president?

– Paneme nüüd kõigile i-dele punktid peale. Meie ajal ei suhtle ükski president otse-eetris nii, et juhuslikud inimesed helistavad talle otse ja esitavad küsimusi. See kõik on näitemäng. Ma olen ükskord proovinud anda intervjuud Internetis reaalajas – juba teisest küsimusest alates läks lahti tõsine trollimine ja üldjoontes ei tulnud välja midagi mõistlikku.


Ja viimane lugejaküsimus: härra president, milline on Teie arvates elu Eestis viie või kümne aasta pärast?

– (Naerab.) Raske öelda. Kui me saame oma teed häirimatult jätkata, läheb elu palju paremaks. Ent me sõltume mitmesugustest välisteguritest. Kui majanduskriis oli valla pääsenud ja kõik keeruliseks ajanud, öeldi mulle: kuule Ilves, sa ju lubasid, et elu läheb paremaks, aga selle asemel on meil majanduslangus, tööpuudus jne. Aga andke andeks, ma ju ei teadnud tookord, et Kreeka valetab, et Kreeka majandusstatistika on profanatsioon. Seega püüan nüüd väljenduda ettevaatlikumalt: kui see sõltub ainult meist endast, muutub elu paremaks ja me jõuame oma majandusnäitajate poolest Euroopa keskmisele tasemele.