kantseleis

Valik meediakajastusi

- Reset + Prindi

"Tom Stoppard oma näidendi lavastusest: Eesti näitlejad tegid erakordse soorituse!", Õhtuleht, 31. mai 2013

© Jelena Rudi

31.05.2013

Kais Allkivi


Kuulus Briti näitekirjanik Tom Stoppard kiitis president Toomas Hendrik Ilvesega vesteldes Eesti teatrit.


"Lavastus oli nauditav ja veenev. Ma olen oma elus näinud väga palju näitlemist, ja see siin oli hea etendus. Mulle jäi silma mitu näitlejat, kes polnud lihtsalt head, vaid tegid erakordse soorituse!" kirjeldas eile kirjanike majas Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega juttu puhunud Tom Stoppard elamust, mille ta kolmapäeva õhtul Linnateatris oma näidendi lavastust jälgides sai.

See, et Priit Pedajase versioonis "Teekonnast", mis on esimene osa Stoppardi "Utoopia ranniku" triloogiast, kõnelesid näitlejad eesti keeles, autorit ei seganud. "Mul on sarnane kogemus ka näiteks jaapani- ja venekeelse etendusega. Need olid kõik meeldivad kogemused," kinnitas Stoppard.

"Muidugi ei tea ma ühtegi eestikeelset sõna, vähemalt siia saabudes ei teadnud. Aga ma olen alati tundnud, et teater on jutustav kunstivorm."

Teatrilaval hargnevast loost saab tema sõnul aru ka teksti mõistmata.

""Utoopia rannikut" ei etendada väga sageli. Mitte sellepärast, et tegu on triloogiaga, vaid seetõttu, et kõigi osade ettekandmiseks on vaja kolmekümmet näitlejat ja see võtab kokku aega üle kaheksa tunni. Iga kord, kui keegi need näidendid lavastada võtab, olen ma tohutult kõrvust tõstetud. Sestap ma siin olengi. Ega ma muidu mööda maailma sõida, et kõik oma näidendite lavastused ära vaadata," selgitas Stoppard.

Kirjandusfestivali "HeadRead" põhikohtumispaik, kirjanike maja musta laega saal, kogunes eile õhtupoolikul rahvast täis. Et umbsesse ruumi mahtus vaid saja kuulaja ringis ning juba 20 minutit enne ürituse algust oli maja välisuksel vabandav silt, mis teatas, et rohkem soovijaid sisse ei mahu, pidid kümned huvilised jälgima armastatud dramaturgi Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese jutuajamist seina külge kinnitatud ekraanilt.


Ilves fännab kirjanikku keskkoolipõlvest saati


Minuti pealt kell 17 sammusid Stoppard ja Ilves saali ning väike elegantne Tomi ja Tomi sessioon, nagu Karl-Martin Sinijärv seda nimetas, võis alata. "Ma olen tegelikult keskkooliajast saadik sinu suur fänn," tunnistas Ilves.

"Olen alati imetlenud seda, kui mänguliselt sa inglise keelega ümber käid. Ka mulle meeldib seda teha," märkis president ning tõmbas enda ja oma nimekaimu vahel veelgi paralleele: on ju mõlemad Ida-Euroopa taustaga, ent kasvanud üles ingliskeelses keskkonnas.

1937. aastal Tšehhoslovakkias sündinud Stoppard (sünninimega Tomaš Straussler) jutustas, et kolis enne kaheseks saamist perega Singapuri. Tema tšehhist isa langes II maailmasõjas, viieselt siirdus ta ema ja vanema vennaga koos Indiasse, kus ema abiellus Briti majori Stoppardiga. Inglismaale kolides oli Tom kaheksane.

"Isast mäletan ma väga vähe. Tšehhoslovakkias juhtusid mu ema õdedega koledad asjad, kõik mu neli vanavanemat kannatasid sõjas. Aga mul endal on olnud õnne elada rahulikku elu ja ajalookoleduste eest pääseda," tänab kirjanik saatust.

Ta lahkus Tšehhoslovakkiast vahetult enne seda, kui natsid riigi vallutasid, ja Singapurist täpselt enne Jaapani invasiooni. "Kui mu lesestunud ema oleks otsustanud meid Tšehhoslovakkiasse tagasi viia, oleks me jäänud sotsialistliku režiimi küüsi," nentis Stoppard.

"Kui mu ema meid vennaga Inglismaale tõi, siis ei vaadanud ta peaaegu kunagi olnule tagasi. Võtsin talt selle suhtumise üle. Ühtäkki olin üks inglise poistest internaatkoolis. Kaheksa-aastaselt oli inglise keel ainus, mida ma rääkisin, sest käisin ka Indias ingliskeelses koolis. Ma ei teadvustanud noorpõlves oma tšehhi juuri," tunnistas mees.

Sünnimaal toimuva vastu hakkas ta huvi tundma 30aastaselt, kui tema esimest naist (kes 1972. aastal suri) pahandas, et ta kuidagi 1968. aasta Praha kevadele ei reageerinud. "Kui sealsete elanike olukorrale mõtlema hakkasin, rabas mind see, et isiklik vabadus, autonoomia oli nende inimeste elu täielik keskpunkt," rääkis Stoppard, kes külastas Tšehhoslovakkiat esimest korda 1977. aastal, kohtudes siis koduarestis olnud Vaclav Haveli ja veel mitme tšehhi kirjanikuga.

Ilves sekundeeris, et tedagi haaras rahvuskaaslaste meeletu vabadusejanu endaga kaasa. "Ma ei saanud aru, kuidas üldse niimoodi elada, et ei julgeta asjadest rääkida ja peljatakse pidevalt, et keegi kuulab telefonikõnet pealt!" meenutas ta esimest Eestis käiku.


Stoppard: olen õhtusöökidel tüütu lauanaaber


Mehed rääkisid nii elust, kirjandusest, psühholoogiast kui ka filosoofiast. Muu hulgas tõi Stoppard lagedale ühe oma pahe: "Mul on informatsiooni järele nälg. Ma lihtsalt armastan infot! Ma võin väga tüütu õhtusööginaaber olla. Kui mu kõrval juhtub istuma kingsepp, siis ei taha ma lahkuda enne, kui tean kõike, mida temagi kingameisterdamisest teab. Siis meenub, et vaene mees küsis ju terve aeg teatri kohta küsimusi, mida ma enamuses eirasin."

Lõpetuseks uuris president, kas saaks tuleval aastal kirjanike liidu lahkel loal istuda juba järgmise nimeka nimekaimu, USA romaanikirjaniku Thomas Pynchoni vastas. Pynchon ilmutab end teadupärast harva avalikkusele, ent Tom Stoppardil on läinud õnneks temaga kohtuda.

Stoppard suundus edasi draamateatrisse, kus vaatas Elmo Nüganeni käsitust "Utoopia ranniku" teisest osast "Laevahukk".


Artikkel Õhtulehe veebilehel.