- Reset +

"Kindral, keda alati toitsid jalad", Eesti Päevaleht, 3. detsember 2011

03.12.2011

Kärt Anvelt

 

„Veel pole hilja," vastas 1989. aasta 3. septembril ajalehes Edasi ilmunud intervjuus toonane polkovnik ja Tartu sõjakomissar Ants Laaneots küsimusele, kas ta kindraliks ei tahtnud saada.

Nimelt otsustas selleks ajaks 23 aastat kodust eemal olnud, ringi rännanud ja ilma näinud Laaneots, kes samal ajal oli pidevalt ka Eesti sündmusi jälginud, et aitab. „Minu koht on praegu Eestis," ütles Laaneots endale, võttis ühendust toonase Eesti NSV sõjakomissari kindralmajor Rein Põdraga ja tuligi koju. Vaatamata sellele, et üsna ahvatlevaid ettepanekuid tuli talle ka Moskvast, NSVL-i kindralstaabist.

Laaneotsal oli õigus, polnudki hilja - kindralipagunid ta sai, mis siis, et selleni läks aga veel 22 aastat.

Kui mõelda 20 aasta tagusele ajale, mil Laaneots oli Tartus sõjakomissar ja mõned inimesed rääkisid täiesti tõsiselt uue Nõukogude Liidu lepingu võimalikkusest, siis tema mõtles juba sellele, kuidas kaitseliit taastada. See näitab Laaneotsa ettenägemisvõimet: ta sai aru, et impeerium sellisel kujul on määratud lagunemisele.

 

Kaitseväe ülesehitaja

 

Nagu Laaneots 15. novembril Estonia kontserdisaalis toimunud kaitseväe 93. aastapäeva aktusel peetud kõnes ka ise meenutas, peeti esimesed arutelud võimalikust iseseisva Eesti riigikaitsest oma sõjalise kaitsevõime taastamisest huvitatud algatusgruppide salajastel nõupidamistel juba 1989. aastal. Järgmisel aastal mindi sõnadelt üle tegudele - Raplamaal Järvakandis tulid 17. veebruaril 1990 salaja kokku 125 meest ja taastasid kaitseliidu. 14. oktoobril 1991 määras Eesti valitsus Laaneotsa veel olematu kaitsejõudude peastaabi ülemaks.

Nii see kõik algas ja on selge, et Eesti kaitsevägi poleks ilma Laaneotsata see, mis ta praegu on. Ta on ülesehitaja. Mis siis, et esimeseks kaitseväe juhatajaks sai hoopis Ameerikast tulnud kolonel Aleksander Einseln, kellega vastuolude tõttu Laaneotsa üsna pea kaitseväeteenistusest lahkus. Ilmselt oli toonane kahe kõva isiksuse konflikt aga paratamatu – põrkusid totaalselt erineva mõttelaadiga inimesed -, ent õnneks lõppes see siiski Laaneotsa tagasitulekuga.

Tegelikult on hämmastav, kuidas nii otsekohene ja sirgjooneline ohvitser on üleüldse nii kõrgele jõudnud - need isikuomadused ei aita Eestis just karjääri teha. Ometi, kui 2006. aastal toimus kaitseväe juhataja vahetus, siis ega selle üle pikka arutelu polnud, kes võtab admiral Tarmo Kõutsilt ameti üle. Oli selge, et on vaid üks inimene ja tema nimi on Laaneots. Kõik teadsid ja teavad - Laaneots on äss. Ning mitte ainult Eestis, vaid kä liitlaste juures.

Muide, mõned aastad tagasi, kui Laaneots tegi kehalisi katseid, pidanuks ta 300-st maksimaalsest punktist saama katsete läbimiseks 180. Ent Laaneots noppis kõik 300. Praegu, pärast värsket õlaoperatsiooni, ta ühe käega küll ilmselt üle 20 kätekõverduse ei tee. Sport pole kindralile võõras – noore ohvitserina tegeles ta tõsiselt karate ja teiste idamaiste võitluskunstidega, pisut vanemana on keskendunud suusatamisele ja ujumisele. Sel suvelgi harrastas ta hommikuti Lõuna-Eestis üle järve ja tagasi ujumist. Ja loomulikult tasub meelde tuletada Laaneotsa korduvaid hur-jutusi teemal, kuidas keskkooli lõpetanud noored on lõdvad nagu keedetud makaronid. Õige märkus, härra kindral!

Kui Laaneotsast sai kaitseväe juhataja, olid peastaabi ja kaitseministeeriumi suhted üsna katkised. Laaneots oma asjaliku loomuga on suutnud oluliselt seda pilti muuta. Selge, et eri­nevad arusaamad on säilinud, aga kaevikusõda, kus üksteist vaadatakse vaid läbi kuulipilduja sihiku, enam pole.

 

Kodukeskne vanaisa

 

Laaneotsas on visadust ja püsivust. Ja otsekohesust. Meenutagem kas või tema seni viimast kõnet Estonias. „Noor riik tegi sel etapil vigu. Oli palju intriige, otsustamatust ja segadust, nii riiklikul kui ka kaitseväe ja kaitseliidu tasandil, eriti aastatel 1998-2000. Seetõttu jäime arengus tulemusest, mille oleksime võinud saavutada samade vahenditega, 3-4 aastat maha," rääkis Laaneots.

Aga selles kõnes oli ka väga palju inimlikkust. «Tänasel pidupäeval kutsun teid kõiki oma mõtetes korraks peatuma ning meenutama neid, kes on Eesti kaitseväe välismissioonidel Eesti eest langenud või. saanud raskelt vigastada, aga ka neile kaitseväelastele, kes on hukkunud teenistuses kodumaal. Nad kõik – olgu siis Iraagis, Afganistanis või Kurkses - olid Eesti ustavad pojad ja neile kuulub meile tänu, meelespidamine. ja mälestus ning nende lähedastele kaitseväe ja riigi toetus."

Need ei olnud niisama öeldud sõnad. Oma meestest, kuni reasõdurini välja on Laaneots alati hoolinud. Paljuski on just tema teene, et Afganistanis on meie meestel pirmaseradarid IED-de (isevalmistatud lõhkekehade) avastamiseks. Laaneots räägib meestega, küsib relvastuse ja varustuse kohta ning sõdurid räägivadki oma muredest. Ning kindral annab peastaabi ohvitseridele koheselt käsu probleemid lahendada. „See pole ajakirjanduslik sõu, see ongi Ants," kinnitavad kindraliga Afganistanis kaasas käinud inimesed.

Tütre Karina ja poja Ervini (kes on nime saanud kuulsa tankikindrali Erwin Rommeli järgi) isana ning nelja lapse vanaisana ön Laaneots tegelikult hästi kodukeskne. Siberist läbikäinud poisina – Laaneots oli aastatel 1949-1958 Siberisse küüditatud – ja hiljem suure Nõukogude Liidu garnisonides teeninud ohvitserina oskab ta kodu ilmselt rohkem hinnata kui need, kellele kodu on midagi tavalist. Ta teab, mis tunne on, kui päris kodu pole või see pole käegakatsutavas kauguses.

„See on see, mida saab praegu õppida ajast, niil elati vaesemalt, aga ka teiste jaoks leiti midagi," meenutas Laaneots Eesti Vabariigi 90. aastapäeva eel, kui mõtles tagasi oma Siberist tulekule ja nägi, kuidas võimuvahetus oli pööranud Pärnumaa Kilingi-Nõmme jõuka ja iseseisvus-meelse kandi justkui pea peale. „Ehk tuleb see jõukuse kasvuga tagasi, aga sinna on pikk maa."

 

Tahe edasi rühkida

 

Küüditatu lapsena on ta osanud olla kokkuhoidlik ja alalhoidlik ning tahtnud alati edasi rühkida, tahtejõuga on ta end elust läbi surunud. Ka pole ta erinevalt paljudest teistest ohvitseridest kunagi pidanud kompenseerima professionaalsuse puudumist välise enesekindlusega, mis on sageli ülespuhutud. Ta ongi enesekindel, sest ta teab, mida ta väärt on.

Kindlasti on Laaneots pärssinud ka mõnede vanemohvitseride otsustamist ja usutavasti ori nii mitmedki juhtivad ohvitserid mõelnud, et mida tema seal teeb, kui kindral otsustab kõik asjad. Koosolekul ei arvanud keegi enne midagi, kui Ants oma arvamuse välja ütles. Siis hakkasid teised arvama ning reeglina sama moodi nagu Ants. Ta lihtsalt on nii autoriteetne isik," naerab üks Laaneotsa lähikonnas töötanud inimene.

Teisalt pole Laaneots tahtnud, et otsused venima jääksid, kui asjad on põhimõtteliselt otsustatud. Ja kui otsitakse vabandust, miks pole midagi tehtud, siis seda talle maha ei müü. Samal ajal on temaga tööalaselt lihtne asju ajada. Kui sul on argumendid, siis on võimalik Laaneotsa ka ümber veenda. Aga ainult nelja silma all. Kui argumente pole, siis üldiselt asi ei päädi. Tõeliselt allergiline on Laaneots enda vastas rumalust, lollust, asjatundmatust, õpitud abitust ja saamatust nähes. „Hea ülem on nagu hunt, teda toidavad jalad," armastas Laaneots noori ülemaid õpetada. „Ülem peab oma nina igale poole toppima ja väeosale kaks korda nädalas tiiru peale tegema."

Ülehomme riputab Laaneots mundri varna. Nii järgmisel kui ka järgnevatel kaitseväe juhatajatel tuleb tõsiselt pingutada, et temast jäänud suurte saabastega käia.

 

Kommentaar

Toomas Hendrik Ilves
president

 

Kümne aasta eest istusin Ants Laaneotsaga kõrvuti toolidel-olime siis mõlemad Tartu ülikooli kuratooriumis. Tundsin teda põgusalt varasemastki, ikka kui karmi olemisega ohvitseri. Alma mater'is üllatas ta mind aga asjaliku pühendumise ja konstruktiivse arusaamaga akadee­milisest keskkonnast. Selles mehes on sügav sisu, mõtlesin toona.

Viis aastat tagasi, kui Eesti kaitseväele otsiti uut juhatajat, oli kindral Laaneots konkurentsitult parim inimene. Ärgu keegi solvugu, aga see. oli just nii. Teadsin siis ja veel kindlamini tean praegu, et valik tema kasuks sügisel 2006 oli ainuõige.

Kindral Laaneots on aidanud Eesti kaitseväel sirguda kaasaegseks, hästi koolitatud ja varustatud armeeks. Eesti riigikaitse laiemalt on tema toel kasvanud sisemiselt tõhu­saks ja meie liitlastele usutavaks.

Mullu sügisel saatis kindral Laaneots mind visiidil Afganistani. Ta rääkis nagu võrdne võrdsega, nii suudavad ainult professionaalid, ISAF-i tippkomandöridega, kes juhivad kümneid tuhandeid sõjaväelasi ja tuhandeid sõjamasinaid. Aga – see on eriti tähelepanuvääriv just nelja tärni kindrali puhul-sama asjalikult rääkis ta ka Wahidi patrullbaasis teenivate Eesti kaitseväelastega. Ent siia lisandus otsekui isalik hoolivus, mida ei ole võimalik teeselda, sest see kas on sinus või seda ei ole. Temas, tõelises lahinguohvitseris, on see olemas.

Tänan teenistuse eest, kindral Laaneots.