kantseleis

Valik meediakajastusi

- Reset + Prindi

"Mälestused elavad edasi", Elva Postipoiss, 18. juuni 2011

18.06.2011

Milvi Kapaun

 

Juuniküüditamise 70. aastapäeva mälestustseremoonial süüdati mälestuskivi juures küünlad. Esimese suurküüditamisega Siberisse sattunud Maielis ja Olaf Ressar käisid presidendi vastuvõtul Kadrioru lossiaias.

14. juunil 1941. aastal lahutati väevõimuga kodumaast üle kümne tuhande eestlase, sülelastest vanuriteni. Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad koos kohalike abilistega. Relvaähvardusel sunniti inimesi kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.

Elva raudteejaama lähedal asuva mälestuskivi juures asetasid küüditamise ohvrite mälestuseks läidetud küünalde kõrvale lillepärja Elva linnavolikogu esimees Leelo Suidt ja linnapea Toomas Järveoja. Laulis naiskoor Kaja.

"Mineviku koledused on igaveseks aheldatud minevikku," rääkis Toomas Järveoja. "Meie kohus on mitte unustada seda ülekohut, mis meie rahvaga toimus, pidada pühaks Siberi mulda jäänud kaasmaalaste mälestust, elada nii, et sellised sündmused enam mitte kunagi ei korduks."

Elu põhiväärtustele mõeldes rääkisid genotsiidi ohvreid mälestades ka Leelo Suidt ja Elva baptistikoguduse pastor Peeter Tamm. Linna aukodanik Herold Saare meenutas kaheteistkümne aasta tagust lugu mälestuskivi praegusesse asukohta püstitamisest. Kolm tonni kaalunud kivimürakas toodi kohale Tõraverest.

Mälestuspäev jätkus matkakeskuses dokumentaalfilmi "Meie mäletame! Meie mälestame!" vaatamisega. Eesti Rahva Muuseumi projekti raames valminud film räägib represseeritute kogukonna elust tänapäeval.

 

Vastuvõtt Kadriorus

 

Kadrioru lossiaeda kogunes juuniküüditamise 70. aastapäeval presidendi vastuvõtule kolmsada represseeritut üle Eesti. Igale osalenule anti president Toomas Hendrik Ilvese ja Memento liikumise poolt aumärk ja tänukiri. Elvast viibisid vastuvõtul Paidest Siberiteele saadetud Maielis ja Olaf Ressar. Presidendi vastuvõtt üllatas südantsoojendava sõbralikkusega, kus võõrustajate hooliva tähelepanuta ei jäänud ükski külaline. Iga vastuvõtule kutsutu sai soovi korral lasta end ka koos presidendipaariga pildistada.

"Ei oleks osanud küll oodata, et meid nii ilusti vastu võetakse," rääkis Maielis Ressar. "Lubati sõita otse treppi. Nagu auto uksed lahti saime, oli mul kohe kahel pool kaks sõduripoissi abivalmilt platsis. Liikumisel abivajajate toetamisel tegutses hulk abilisi, igaühel oli oma ülesanne. Mingit sebimist seal ei olnud, kõik käis nagu kellavärk."

Olaf Ressari sõnul oli meeldiv üllatus näha presidendipaari mitteametlikus keskkonnas rahvaga vahetult suhtlemas.

"President käis Eveliniga rahva hulgas ringi ja kes tahtis, sai koos nendega pilti teha. Sulasid seal rahvaga ühte, polekski olnud nagu president, vaid üks meie seast," meenutas Ressar. "Evelinist oli mul jäänud hoopis teine mulje. Ta ei olnud sugugi ametlik, hoopis tore inimene!"

"Väga südamlik ja tõesti tore vastuvõtt oli. Kõik see rahvas koos presidendipaariga oli nagu üks pere," ütles Maielis Ressar. "President pidas väga ilusa kõne, kuulati hardunult. Kontserdi ajal aga hakkasid inimesed omavahel muljetama, ammu polnud üksteisega kokku saadud. Meenutamist ja rääkimist ju palju."

Mis seal kellelegi anti, ei olegi Olaf Ressari sõnul nii tähtis. "Ega see meene-märk ei tee inimest teiseks. Oluline on, et sinust peetakse lugu," ütles Olaf Ressar.

Esmakordselt tunnustas represseerituid kümme aastat tagasi president Lennart Meri, kes juuniküüditamise 60. aastapäeval ka Elva lauluväljakul tänukirju ja Murtud Rukkilille mälestusmeeneid jagamas käis.

 

Meenutused

 

Mul on siin kivi juures alati hardad mõtted. Isa puhkab Siberi mullas, sellepärast tulen alati küüditamise aastapäeval siia, et teda mälestada. Mina läksin 1949. aastal. Olin 19-aastane, käisin koolis viimases klassis. Õde Linda kuulus õpilasühendusse, tema oli siis juba vangilaagris Norilskis. Tulin õhtul kooriproovist koju, äkki lõhutakse ukse taga... Elasime ligi üheksa aastat Omski oblastis Tšerlaki rajoonis. Seal ainult lagedad stepiväljad, elasime muldmajades. Iga küla juurde oli kolm kaske istutatud, et küla asukoha talvel lumega üles leiaks. Küla märgiks oli ka kaevukook.

Meie pere küüditati 25. märtsil 1949 Elvast. Isa oli vangi viidud 1945. aastal. Elasime emaga kolmekesi, mina käisin neljandas, vend esimeses klassis. Seitse ja pool aastat olime Siberis. Täna on kurb päev. Tegelen praegu 1941. aastal küüditatud mementolastest raamatu välja andmisega. Kirjutan ümber nende lugusid. Need on masendavad, öösiti ei saa magada kui neid loen. Osa mälestustest saatsime Hollandisse, kus ühel Tartu doktorandil on plaanis kirjutada inglise keeles Eesti rahva kannatustest Vene võimu all.