kantseleis

Valik meediakajastusi

- Reset + Prindi

"Mait Müntel lahendab teaduse suurt ristsõna", Õpetajate Leht, 15. jaanuar 2010

15.01.2010

Kristi Helme

 

Hiljuti presidendilt noore teadlase preemia pälvinud füüsik Mait Müntel uurib keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis suure energia abil pisikesi elementaarosakesi. Neid, mida juba tunneme, ja neid, mida võib alles aimata.

 

Kaitsesite Tartu ülikoolis doktori­töö teemal "Topeltlaetud Higgsi bo­soni detekteerimine CMS-i detektoril". Mida täpselt uurisite?

"Üks suurimaid saavutusi 20. sajandi füüsikas on elementaarosakeste standardmudel. Kuigi see teooria on leidnud kinnitust paljudes katsetes, pole eksperimendis seni nähtud ühte selle teooria väga olulist osakest – Higgsi bosonit. Viimane kümnend on andnud aga vihjeid, et standardmudel ei ole täielik ning meie maailmas on veel asju, mida me praegu ei tunne.

Teadustöö on seotud standard­mudeli ühe laiendusega, mis ennustab uut osakest – topeltlaetud Higgsi bosonit. Üritame leida meetodid, kuidas avastada seda LHC kiirendi ühel konkreetsel detektoril – CMS-i detektoril. See on vajalik eeltöö, et ajaks, mil ülikallis LHC eksperiment tulemusi andma hakkab, teataks täpselt, kuidas seda uut osakest CMS-i tohutus andmerägastikus üles leida."

 

Mis on CMS-i detektor ja topeltlaetud Higgsi boson? Kui seda lihtsate sõnadega seletada...

"Topeltlaetud Higgsi bosoni on üsna keeruline seletada. See on standard­mudeli ühe laienduse ennustatav uus osake, millel on kahekordne elektroni­laeng. CMS-i detektor on aga üks väga suur masin maa all. See kaalub kolmandiku võrra rohkem kui näiteks Eiffeli torn. Ometi ei koosne see ainult rauast, vaid on täis elektroonikat ja väga täpseid mõõteseadmeid. Kiirendatud osakesed põrkavad kokku masina keskmes ning see peab registreerima kõigi nende miljonite osakeste kiirused, suunad, laengud jne. Kõik selle, millest oleks võimalik pärast kokku panna teadmine, mis põrkes tegelikult toimus."

 

Teie uurimisvaldkond on kõrge energia füüsika. Mis teeb selle keerulise ala teie jaoks põnevaks?

"Kui vaadata mingit eriala kõrvalt, tundub see sageli keeruline. Ei julge arvata, et kõrge energia füüsika on keerulisem kui rakubioloogi, materjali­teadlase või pianisti elukutse. Kui sul on võimalus midagi uut teada saada või mingile uuele tasemele jõuda, siis ongi põnev. Eriti kütab põnevust takka tegutsemine fundamentaalteaduse piirimail."

 

Olete töötanud ka välismaal. Kas Eestis on võimalik tipptasemel teadust teha?

"Eestis on võimalik tipptasemel teadust teha ja tehakse ka. Kuigi võrreldes näiteks Soomega on meil maailmanimega teadlasi mitu korda vähem, kui rahvaarvude suhe seda lubaks. Arenguruumi on kõvasti."

 

Kuivõrd saame olla kindlad selles, mida oleme seni teada saanud?

"Teaduse süsteem põhineb väga hästi töötaval metoodikal. Teadus on nagu tohutu ristsõna, kus sõnade asemel on "teadmised". Nagu ristsõnades ei kirjutata esimest ettejuhtuvat sõna lahtrisse, nii peab ka teaduses iga uus "teadmine" sobituma kõige külgnevaga. Seetõttu on teadmised nii tugevasti omavahel seotud, et väga harva õnnestub vanu teadmisi ümber lükata. Muidugi tuleb teha vahet "teadmisel" ja hüpoteesil. Teaduse ääremaad on täis hüpoteese ja teooriaid, mille kontrollimine ja teadmiseks muutumine võtab palju aega ja tööd."

 

President Toomas Hendrik Ilves ütles reaalteaduste erilisust rõhutades, et loodus- ja täppisteaduses saab teooriat testida, ta ei eksisteeri ainult selleks, et sest rääkida. Kuidas kommenteerite?

"President viitas väga olulisele aspektile teaduse metoodikas. Meil võib olla sada inimest ja sada eri arvamust (teooriat). Selle üle, kellel on õigus, saab loodusteadustes otsustada ainult test ehk eksperiment. Kui meil pole võimalust eksperimendiga oma teooriaid kontrollida, jäävad teooriad pelgalt juttudeks ja kidub võimalus neile midagi usaldusväärset peale ehitada."

 

Hirm või kartus reaalainete ees saab väidetavalt alguse juba põhikoolis. Kas teadusetegemiseni jõuab piisavalt palju noori?

"Ma ei tea, milline järelkasv oleks optimaalne. Reaalaladele on ülikoolis väike konkurents ja see sunnib õppejõude latti ehk liiga madalale laskma. Siit võib järeldada, et järelkasv võiks olla tugevam. Ma ei arva, et koolisüs­teem on selles süüdi. Vastupidi, koolist tulevad üsna taibukad lapsed, aga ühiskonna üldiste suundumuste tõttu eelistavad nad minna õppima teisi asju.

Mulle tundub, et üks paremaid ettevõtmisi, mis Eesti teadlaste järelkasvu toidab, on aineolümpiaadide süs­teem koolides. Sealt saavad väga paljud innustust ja huvi midagi süvendatult õppida. Need, kes seda süsteemi veavad, vajavad kindlasti riigi suuremat tunnustamist ja esiletõstmist. Ega kõik need olümpiaadi poisid-tüdrukud peagi teadlasteks hakkama. Need huvid ja teadmised viivad edasi igal alal ja on kasulikud kõigile ümbritsevatele.

Ajast, mil olin ise füüsikaõpetaja, jäi mulle meelde üks suhtumise probleemi. Nimelt "ärgitavad" lapsevanemad (ja ka teiste ainete õpetajad) sageli lapsi reaalaineid õppima lausetega: "Pole midagi, et sa sellest aru ei saa. Mina ei saanud omal ajal ka – ja näe, polegi vaja läinud..." Selle lause võiks vahetada välja millegi innustavama vastu. Mitte ainult sellepärast, et lapsed on võimelised aru saama palju rohkem, kui suured eeldavad, vaid ka põhjusel, et neid asju, mida sa õppinud pole, ei saagi sa ju kasutada."

 

Millal on teadlase parimad aastad?

"Kui vaadata, mis vanuses on tehtud teadustööd, mille eest on hiljem antud Nobeli preemia, võiks pidada parimateks aastateks kuldset keskiga. Samas on üsna palju Nobeliga hinnatud töid tehtud kolmekümne ringis teadlaste poolt. Milline see statistiline spekter on, teab ilmselt keegi, kes seda uurinud on. Küllap on igal teadlasel need parimad aastad erinevad…"