- Reset +

"Presidendi tänavustest rahvaluulepreemiatest tuli üks Palamusele", Vooremaa, 19.03.2011

19.03.2011

Riina Mägi

 

Esmaspäeval tähistati kogu Eestis emakeelepäeva. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis andis president Toomas Hendrik Ilves sel päeval üle rahvaluule kogumispreemiad. Ühe kolmest preemiast pälvis Palamusel elav Ellen Randoja.

Ellen Randojalt on kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv saanud Põhja-Tartumaa rahvalaule ja -jutte, Teise maailmasõja aegset ja järgset, samuti nn kolhoosiaegset pärimust, vanemate, vanavanemate, teiste sugulaste ja naabrite värvikaid pajatusi ning pilalugusid.

82-aastane Ellen Randoja on elupõline loomakasvataja, kes olnud karjabrigadiri, farmijuhataja või muus ametis tunnistajaks nii kolhooside algusele, edenemisele kui ka lõpule. Hobikorras on ta harrastanud maalimist ja linnuvaatlusi: ta on tänini Eesti Ornitoloogiaühingu liige.

Rahvaluule kogujaks selle sõna otseses mõttes Ellen Randoja end ei pea, sest talust tallu sihipäraselt pärimust kogumas pole ta kunagi käinud. Küll aga on ta oma pedagoogist tütre, Eesti Rahvaluule Arhiivi teaduri Mall Hiiemäe ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi teaduri Tiina Kivitsa õhutusel kirja pannud seda, mida lapsepõlves või hiljem teiste suust kuulnud või mida ise läbi elanud.

“Mu tütar otsustas lisaks inglise, saksa ja vene keele õpetaja kutsele ka emakeeleõpetaja kutse omandada ning palus, et ma tema bakalaureusetöö tarvis kõik need vanad laulud kirja paneksin, mis mul lapsepõlvest saati meeles on,” ütles Ellen Randoja.

Et oma last tuleb ikka aidata, hakkaski ta vanu laule mälust välja kraamima ning leidis neid sealt üsna rohkesti. Rohkesti osutus meeles olevat ka jutte ja pajatusi. Et tal mälu hea on, oli Ellen Randoja nõus isegi tunnistama. Ladus kirjutamisoskus tuleneb tal enda arvates aga suurest lugemusest: vanemad nimetanud teda lapsepõlves naljatamisi suisa lugemishulluks. Lisaks sellele oli tal õnne olla lapsepõlves ümbritsetud hea jutuanniga inimestest.

 

Omaette oskus

 

“Loo jutustamise oskus on omaette oskus ning minu kodukandis Imukveres ja Varbeveres oli inimesi, kes oskasid lugusid ladusalt ja meeldejäävalt rääkida. Jutustati rahulikult, efektitsemata, aga samas kuulajaid põnevamate kohtade peal kavalasti silmanurgast jälgides,” meenutas Ellen Randoja.

Nüüd on tema sõnul selliseid andekaid jutustajaid vähem, sest vähem on ka inimesi, kellel on aega iseseisvalt mõelda. Õhtud otsa istutakse ju teleka ees.

Eesti Rahvaluule Arhiivi teaduri Mall Hiiemäega sai Ellen Randoja tuttavaks tänu Eesti Ornitoloogiaühingu projekti “Aasta lind 2009 — kodukakk” raames korraldatud kakufolkloori kogumise võistlusele. Ellen Randoja töö jäi sellel võistlusel koos Tuuli Eksini omaga esikohta jagama, Mall Hiiemäe oli aga sama võistluse žüriis. Sel viisil tuttavaks saanud, tekkis Ellen Randoja ja Mall Hiiemäe vahel pikem koostöö: möödunud aastal käis rahvaluulearhiivi teadur mitmel korral Ellen Randojal külas, viies kirjapandud materjali ära ja innustades järgmisi lugusid kirja panema. Hulgaliselt sisukat materjali on Ellen Randoja annetanud ka Palamuse muuseumile. Osalt on see rahvaluulearhiivi antuga kattuv, osalt erinev. Osa Randoja käsikirju on aga suisa illustreeritud. Näiteks on ta Palamuse muuseumile annetatud koolimälestuste juurde joonistanud Varbevere kooli territooriumi ja koolimaja plaani, Palamuse koolihoone ülakorruse plaani, pilte omaaegsetest koolikottidest ning -rõivastest jne.

 

Mure tuleviku pärast

 

Pildi peale polnud Ellen Randoja oma tagasihoidlikkuses nõus jääma, küll aga lubas enda poolt kirja pandud materjali tulevikus lahkesti Vooremaas avaldada.

Kirjandusmuuseum on tema meelest tore koht küll, kus kogutu kindlalt alles seisab, aga kas keegi selle sealt ka üles leiab, on iseküsimus. Mall Hiiemäegi tundnud Ellen Randoja sõnul muret selle pärast, kas kirjandusmuuseumi talletatu tulevikus, kui üha enam eesti noori välismaale õppima läheb ja kodumaal antav hariduski üha enam ingliskeelseks muutub, üldse veel kellelegi huvi pakub.

Lisaks Ellen Randojale pälvisid presidendi rahvaluulepreemia tänavu Maire Sala ja Anni Oraveer. Maire Sala Karksi-Nuiast on põhjalikult talletanud meie uuema aja matmiskombestikku ja kalmistukultuuri ning annetanud rahvaluulearhiivile aastatel 1997-2010 loodud selleteemalise kogu. Haapsalus elav Anni Oraveer on kogunud eesti pimedate kogukonna esindajatelt 712 lehekülge kirja pandud ja 20 tundi helikandjale salvestatud pärimust, samuti setu murdejutte.

Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemiaid antakse välja Eesti Rahvaluule Arhiivi ettepanekul selleks, et tunnustada arhiivi vabatahtlikke kaastöölisi.

Ettevõtmist toetab SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu. Preemia eelkäijaks on aastatel 1935–1940 välja antud Riigivanema autasu parimatele rahvaluulekogujatele.

“Pärimuse kogujate vabatahtlik töö, pühendumus ja kutsumus lisab meie ühise kultuuripärandi kangasse aina uusi triipe ja värve, tehes Eestit rikkamaks ja suuremaks,” ütles president Ilves emakeelepäeva aktusel kirjandusmuuseumis.

 

Artikkel Vooremaa veebilehel.