kantseleis

Valik meediakajastusi

- Reset + Prindi

"President käis Kördikülas lihtsa rootslanna elu muutmas", Eesti Päevaleht, 22. jaanuar 2011

22.01.2011

Rein Sikk

 

President Toomas Hendrik Ilvese Rootsi visiidi emotsionaalseks tipuks oli külaskäik sünnikoju Rootsi pealinna Stockholmi äärelinnas, nimega Vällingby.

Kördiküla ehk rootsi keeles Vällingby on paik, mille asukad pidanud väidetavasti lugu talupojatoidust – kördist. Igatahes on kindel, et kaks tuhat aastat pärast asutamist, mullu detsembris seisid Kördikülas 22-aastase Tina Hermansen Jonssoni uksel kaks meest.

Eesti isandad tundusid igati ontlikud. Aga nende jutt võttis lihtsa müüja jalust nõrgaks. Tuli välja, et ta korter oli olnud Eesti presidendi esimeseks elupaigaks. Ja vähe veel – nüüd tahtvat president sünnikodu näha, Tinale külla tulla. Tina tundis, kuis maakera tavalisest kaks korda kiiremini pöörlema hakkas. 

 

Kikilipsuga onu

 

Hiljem vaatas Tina igaks juhuks internetist üle, kas Eestil ikka on selline president, kellest räägiti. Oli ikka – kikilipsuga onu! Ja Tallinnas oli Tina ka korra käinud. Kena vanalinn on senini meeles.

Ilves on üleüldse ainus Rootsimaa pinnal sündinud president. Paadipõgenike poeg tuli ilmale 1953. aasta teisel jõulupühal. Pere kolis kolm aastat hiljem Ameerikasse.

Loomulikult polnud Tinal sellest aimugi, kui ta kolme aasta eest Multragatani tänavale korteri üüris. Esimene trepikoda, otse ja vasakule esimesel korrusel, nii oli presidendil meeles. Just seal Tina elabki.

Läksid päevad. Viimaks, tähtsa saabumispäeva eelõhtul ja ka pool ööd läbi undas Tina kolmetoalises kodus tolmu­imeja, lehvis tolmulapp. Mitte et helevalge, kahe kanaarilinnuga kodu oleks olnud kasimata. Lihtsalt ärevus võttis maad, midagi pidi ju tegema. Pealegi, ega siis igal päeval president külla saabu. Mõtleks vaid, temale, lihtsale neiule!

Tina lihtne toidupood, kus ta töötab, on veerand tunni pikkuse jalutuskäigu kaugusel kodust. Õnneks oli presidendi saabumispäev Tinal ametlikult vaba. Tina ema on norralanna, isa rootslane. Vahetult enne Tina sündi jäid nad Rootsi elama, mõlemad lihtsad tööinimesed nagu Tinagi praegu. Aga naeratus on Tinal eriline – suur ja aval. Ning sellel laskis ta tol tähtsal päeval kümneid kordi särada.

Ja siis see päev! Kõigepealt saabus trobikond Rootsi ajakirjanikke, kaamerad uudishimulikult õieli. Siis hakkas Vällingby kohal tiirlema helikopter. Õue keeras esimene politseiauto. Naabrid piilusid kardinate tagant: mis jama nüüd? Ometigi säras päike üle mitme päeva Vällingbys suisa kevadiselt. Ja nüüd politseiautosid hordidena?!

„Kop-kop-kop!” Tina uksel. Oh! Daam Rootsi välisministeeriumist ütlemas, et nüüd! Ruttu saapad jalga, jope õlale, õue. Seal surisesid kaamerad, sähvisid fotokad, justkui oleks ta staar. Siis näitasid mehed, kellel oli kaplik olek ja juhe kõrva küljes, Tinale ette koha, kus peab seisma. Ja siis…

Siis astus mustast autost välja kikilipsuga isand, õnnelik naeratus näol, käsi pikalt ees. Lõi patsi, rääkis, kui hea meel on tal koju tagasi tulla.

Tunglemine uksel, lakkamatu välklampide sähvimine, turvameeste muskliramm seda ohjeldamas. Korraga seisid Tina ja president toas ja president lasi silmadel ringi käia. Käsi peatus uksepiidal – seal rippus kunagi kiik. Aga kõik oli siis hoopis palju-palju suurem. Kogunisti väga palju suurem, jäi Tina kõrvu.

Välkude sähvimine, äkitselt nina alla pistetud mikrofonid ja erutus. See kõik kordumas-kordumas. Veerand tundi hiljem, kui kõik oli läbi, rääkis Tina omaette olles Eesti Päevalehele, et tal pole midagi meeles. Välja arvatud eriline tunne ja tõdemus, et tal pole vist kunagi nii palju külalisi olnud. Ja naeratus, mis selle tunde tuksena muudkui huulile hüppas.

Samas majas elav noorsand Axel ei saanud mõhkugi aru, mis korraga toimuma hakkas. Helikopter, politseiautod, hunnik kaameramehi. Miski mõrv või muu halb asi, jooksis peast läbi. Kui viimaks oli suur segadus möödas, astus Axel õue, silmad ärevusest suured. Eks natukene pelgas, et äkki hakatakse teda kui naabertrepikoja elanikku üle kuulama.

Ja siis üllatus. President. Esimene kodu. Ohoo! Vaat, mis kuulus maja meil. Hetkeks, kui õue astus järgmine naaber, Emil, oli Axel teadmisi pungil täis ja esitas teadjal ilmel kogu info. Uhke tunne oli.

Tina proovis kodus aga veel korra kindaid kätte, neid, mille presidendihärra oli suure kommikarbi moodi pakendis lauanurgale poetanud. Head ja ilusad kindad olid, maasikatega.

Tänasest on kõik kuidagi teistmoodi. Aga kuidas – selle üle pidi Tina veel mõtlema. 

 

Kördiküla – Vällingby

•• Elamurajooni, mis nüüdseks on saanud Stockholmi linnaosaks, hakati eelmise sajandi viiekümnendail planeerima ja ehitama omaette linnana, mida ühendaks pealinnaga metroo. Valmis saanuna 1954 pakkus Vällingby eluaset 25 000 elanikule. Vällingby hooned renoveeriti sajandivahetusel. Kesklinna jõuab sealt veerandtunnise metroosõiduga.

•• Vällingbyst pärinevad peale ainsa Rootsis sündinud presidendi Toomas Hendrik Ilvese ka Rootsi peaminister Olof Palme ja ABBA-lugude looja Benny Andersson.

•• Ligi kaks tuhat aastat oli Vällingby kehvapoolsete põlluharijate elupaik, millele vihjab nimigi. Teistel hinnangutel olid aga viiekümnendate uuslinna Vällingby elanikud nii vaesed, et raha jätkus vaid kördist toitumiseks.