-
Reset
+
"Nädala album: Informeeritud ja kultiveeritud valik", Eesti Ekspress, 16. detsember 2015
16.12.2015
Tõnis Kahu
Erinevad esitajad
"Teenage Wasteland - Lemmikud aastatest 1963-1978"
(Universal)
Ma vist tean, mida osa teist öelda tahab, ja ma olen kindel, et selle kogumiku koostaja president Toomas Hendrik Ilves teab ka. Ta lihtsalt peab teadma, sest see on tema noorusajast, 1960. aastate teisest poolest pärit argument. Ja kõlab see kokkuvõtlikult nii - ei tohi lubada, et "meie muusika" varastab ära too Mees Ülikonnas sealt ülakorruselt. Keegi, kellel on võim ja raha. Keegi, kes pole "üks meie hulgast". Rokkmuusika moraalne kohustus on põgeneda, eest ära liikuda, et struktuurid, nii kommertslikud kui poliitilised, teda kätte ei saaks. Järelikult, härra president, te puudutate midagi ja see võib variseda tolmuks, lakata tähendamast seda, mida algselt tähendas, olemast seda, mida kunagi oli.
Pole vaja vastata. Tänaseks on see juba kõlbmatu, ehkki oma maksimalismis ilus ja puhas argument. Oli kõlbmatu küllap juba siis, kui ajakirja Rolling Stone asutaja Jann Wenner ütles välja lihtsa tõdemuse, et võidelda ja vastanduda pole vaja. Et me oleme noored ja ükskord kuulub nagunii kõik meile. Võim ja vahendid, aga ka needsamad laulud, miks mitte. Rokkmuusika jõud on tänapäeval selles, et tal pole teravikku, et ta on igal pool laiali. Ühed vähestest, kes just sellest teravikust veel räägivad, on siinsed paremkonservatiivid - nende meelest on 60ndate põlvkond süüdi selles, et maailm jätkuvalt alla käib. Nende jaoks too vana kultuurisõda alles kestab. See kogumik on kerge põlgusežest tolle leeri suunas, aga siiski vist mitte palju rohkem.
Presidendi sünniaasta (1953) kinnitab, et kui 60ndate nn kontrakultuur oma taganemist tunnistas, oli ta veel veidi liiga noor. Tema maitse vaatab sellesse turbulentsesse aega tagasi juba teatud distantsilt. See on pigem personaalne kui sotsiaalne kogemus. Ja sellest tuleneb ka see, kuidas Ilves ennast siin plaadil esitleb - kui valgustatud tarbijat, kui fänni, kes just turul valides saab osa Ameerika kultuuri demokraatlikust impulsist, võimalusest ennast oma valikute kaudu määratleda. Nii et kas tal on õigus võtta 16 lugu ja oma isiklik pitser neile peale panna, justkui kellegi teiste laulude kõrval seista? Jah, muidugi on.
Ta on selle muusika ostnud ja omandanud. See kuulub talle. Too mainitud demokraatlik impulss just seda tähendabki, et too muusika kõneleb kõikidega, jõuab riivama igale poole, viljastama keda tahes.
Aga plaat on ka pisut läbipaistmatu, oma maitsevalikutes natuke liiga kindel ja turvaline. Kuivõrd ma tahan rohkem, siis edasi tulevad küsimused. Mitte norivad, vaid sellised fännide omavahelise vestluse küsimused, millele ma ehk isegi vastust ei ootagi. Loodetavasti ei karju ma presidendist üle. Võiks jah küsida - miks ei ole seda või teist või kolmandat, kui ometi on too seal ja siis veel nood kaks. Hea küll, see on rumalasti küsitud. Aga kusagil on äkki asjad, mida siin plaadil täiesti põhimõtteliselt ei ole? Miski, mida ta vihkab? Miski, mis annab maitses tagasilööke? Miski, mis on liiga isiklik? Kas ta ostis Velvet Undergroundi fännina rumala peaga Lou Reedi plaadi "Metal Machine Music"? Ja kuidas oli siis, kui tuli disko, hiphop, MTV? Võib-olla seejärel kaldub vestlus intervjuu moodi olema, ehkki ma nii ei plaaninud. Kas kunagi saabus hetk, kui tundus, et popmuusika ja täiskasvanuelu - isegi vananemine, minugi poolest - ei sobi kokku? Ja kui olla Ameerikas võõras, siis kas sealne muusika tõmbab või tõukab, on pigem kodune või eksootiline?
Päris lõpuks ütleksin veel ühe oma järelduse. See valik siin ei ole süütu ja enesestmõistetav. See on informeeritud ja kultiveeritud valik. Ehk siis -presidendi maitse pole lihtsalt mingi suvaline Classic FM, vaid kannab Ameerika muusikakriitikute diskursuse vaimu. Rolling Stone, Creem, Village Voice - see kõik on siin olemas, ausõna. On muidugi võimalik, aga vähe usutav, et keegi paneks plaadile ansambli The Band, olemata lugenud seda, mida kirjutab nendest kriitik Greil Marcus. Või siis samas kombinatsioonis New York Dolls ja Robert Christgau. Või MC5 ja Dave Marsh. Ja nii edasi.
Niisiis, ma küsisin oma rikutuse piirides, ainult õige natuke etiketist väljaspool. See on selline plaat, kus ainult lugudest üksi ei piisa. Kui aga keegi tahab midagi laulude eneste väärtuse kohta teada, siis kõike kokku võttes tundub 8 olevat õige hinne. 8/10
Artikkel Eesti Ekspressi veebilehel.
