Eesti riigipead

Toomas Hendrik Ilves

2010-08-27T12:41:57Z

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953. aastal Rootsi pealinnas Stockholmis, ta on pikemat aega elanud ja töötanud viies riigis.

Lapsepõlvekodust pärit eesti väärtushinnangud, USA ühe tippülikooli haridus, Eesti oleviku ja tulevikuga seotud töökohad viimase veerandsajandi vältel on kujundanud Toomas Hendrik Ilvest kui inimest ja 21. sajandi Euroopa väikeriigi presidenti.

Ta omandas hariduse Ameerika Ühendriikides: 1976. aastal lõpetas New Yorgis asuva Columbia ülikooli ja 1978. aastal sai Pennsylvania ülikoolis psühholoogia erialal magistrikraadi.

1984. aastal kolis Ilves Euroopasse, et hakata tööle Saksamaal Münchenis raadios Vaba Euroopa. Esmalt oli ta uurija ja välispoliitika analüütik ning hiljem Eesti toimetuse juhataja.

Aastatel 1993–1996 oli Toomas Hendrik Ilves Washingtonis Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides. Sel ajal algatas ta koos haridusminister Jaak Aaviksooga Tiigrihüppe programmi, et kõik Eesti koolid saaksid arvutid ja internetiühenduse.

1996–1998 oli Ilves välisminister. Pärast lühikest aega Põhja-Atlandi Instituudi esimehena 1998. aastal pidas ta kuni 2002. aastani taas välisministri ametit.

2002–2004 oli Ilves riigikogu liige. 2004. aastal valiti ta Euroopa Parlamenti, kus ta täitis väliskomisjoni aseesimehe ülesandeid. Euroopa Parlamendi liikmena algatas ta Läänemere strateegia, millest sai hiljem Euroopa Liidu ametlik regionaalpoliitika valdkond.

2006. aastal valiti Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi presidendiks ja alates 2011. aastast jätkab ta sel kohal teist ametiaega.

Oma ametiajal on president Ilves määratud Euroopa Liidu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas mitmele kõrgele kohale.

2011–2012 oli ta ELi e-tervise töörühma esimees ja 2012. aasta novembrist kuni 2014. aasta veebruarini Euroopa Komisjoni kutsel Euroopa pilvandmetöötluspartnerluse juhtkomitee esimees. Aastatel 2014 kuni 2015 oli Ilves Maailmapanga maailma arenguaruande 2016 "Digitaalsed dividendid" nõukoja kaas-esimees ning alates 2014. aasta juunist on ta Maailma Majandusfoorumi küberjulgeoleku teemalise rahvusvahelise nõukogu esimees.

Ilvese huvi arvutite vastu algas juba lapsepõlves – 13aastaselt õppis ta selgeks programmeerimise ja alates Eesti iseseisvuse taastamisest on ta edendanud riigi IT-arengut.

Viimastel aastatel on president Ilves kõnelnud ja kirjutanud paljudel rahvusvahelistel foorumitel Euroopa lõimumisest, Atlandi-ülestest suhetest, e-riigist, küberjulgeolekust ja teistest sarnastest teemadest.

Ilves on avaldanud nii eesti kui ka inglise keeles palju esseid ja artikleid eri valdkondadest, alates eesti keelest, ajaloost ja kirjandusest ning lõpetades maailma välis- ja julgeolekupoliitikaga. Tema raamatute hulka kuuluvad eesti-, soome-, läti-, vene- ja ungarikeelsed esseekogumikud.

Toomas Hendrik Ilvesel on kolm last: abielust Merry Bullock'iga poeg Luukas Kristjan (1987) ja tütar Juulia (1992) ning abielust Evelin Ilvesega tütar Kadri Keiu (2003).

Alates 2. jaanuarist 2016 on ta abielus Ieva (Kupce) Ilvesega, kellel on kaks last: poeg Ralfs (2002) ja tütar Isabella (2014).

Haridus

1978 Pennsylvania Ülikool (USA), MA psühholoogias
1976 Columbia Ülikool (USA), BA psühholoogias

Teenistuskäik

alates 2006 Eesti Vabariigi president
2004–2006 Euroopa Parlamendi liige
2002–2004 Eesti Vabariigi Riigikogu liige
1999–2002 Eesti Vabariigi välisminister
1998 Põhja-Atlandi Instituudi nõukogu esimees
1996–1998 Eesti Vabariigi välisminister
1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos
1988–1993 Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja (Saksamaa)
1984–1988 Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudi analüütik ja uurija (Saksamaa)
1983–1984 Simon Fraseri Ülikooli Eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud - interdistsiplinaarsete uuringute osakond (Kanada)
1981–1983 Vancouveri Kirjanduskeskuse kunstiadministraator ja direktor (Kanada)
1979–1981 Avatud Hariduse Keskuse asedirektor ja inglise keele õpetaja (New Jersey, USA)
1974–1979 Columbia Ülikooli psühholoogia osakonna assistent-uurija (USA)

Avaldanud

"Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastaist 1986-2006". Varrak, 2006 Tallinn.
2007 Szombathely "A nagy európai fal?". Berzsenyi Dániel Föiskola, Uralisztikai Tanszéke
2010 Rīgā "Atvērtā pasaule un nacionālās vērtības : runas, raksti, viedokļi". Lauku Avīze
2011 Helsingi "Omalla äänellä" ("Sõna jõuga"). WSOY
2011 Tallinn "Suurem Eesti. Valik presidendikõnesid ja –kirjutisi 2006-2011". Varrak
2012 Tallinn "Omal häälel". Tänapäev
2014 Tallinn "Говорит глава государства". Eesti Koostöö Kogu
2015 Rīgā "Tomass Hendriks Ilvess. Savā balsī". Drukātava
Artiklid Eesti jt riikide ajalehtedes ja ajakirjades

Ühiskondlikud organisatsioonid

Eesti Üliõpilaste Seltsi liige 1995
Trilateraalse komisjoni liige 2004–2006
Mõttekoja "Friends of Europe" usaldusisikute kogu liige 2005
Eesti Välispoliitika Instituudi asutajaliige, juhatuse liige 2000–2002
Läti Üliõpilaste Seltsi "Austrums" auliige
Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi liige 2004–2006
Eesti Eriolümpia President 1997–2004
Tartu Ülikooli kuratooriumi liige 1996–2003
Eesti Euroopa Liikumise nõukogu liige, asutajaliige 1999–2004
Eesti Selts Belgias auliige 2006

Ordenid

1999 Norra Kuningliku Teeneteordeni I klass
1999 Kreeka Auordeni suurrist
2001 Prantsuse Vabariigi Auleegioni Ordeni Suurohvitseririst
2004 Riigivapi III klassi teenetemärk
2004 Läti Vabariigi Kolme Tähe orden
2006 Maarjamaa Risti teenetemärgi kett
2006 Suurbritannia Bathi ordeni rüütli suurrist
2007 Soome Vabariigi Valge Roosi orden
2007 Gruusia Kuldvillaku Orden
2007 Jaapani Lindiga Krüsanteemi Suurorden
2007 Hispaania Isabella Katoliiklase ordeni kett
2008 Riigivapi teenetemärgi kett
2008 Leedu Vytautas Suure ordeni kett
2008 Madalmaade Lõvi Ordeni suurrist
2008 Belgia Leopoldi Ordeni Suurpael
2009 Läti Vabariigi Kolme Tähe ordeni kett
2009 Ungari Vabariigi Teeneteordeni Suurrist
2010 Gruusia Püha Jüri Orden
2011 Rootsi Seeravite (Serafimi) ordeni kett
2011 Rumeenia Tähe Rahvusliku ordeni kett
2011 Kasahstani Sõpruse (Dostyk) ordeni I klass
2012 Malta Vabariigi Teeneteordeni suurkett
2012 Läti Vabariigi Tunnustuse Risti I klass
2013 Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni Suurristi eriklass
2014 Poola Vabariigi Valge Kotka orden
2014 Norra Kuningriigi Püha Olavi ordeni suurrist
2015 Slovaki Vabariigi Valge Topeltristi I klassi orden

Rahvusvahelised tunnustused

2013 NDI (National Democratic Institute) Demokraatia auhind
2014 Atlandi Nõukogu Vabaduse auhind
2015 Aspeni Praha Auhind

Ekspertgruppide juhtimine

2011-2012 Euroopa Liidu e-tervise töörühma esimees
2012-2014 Euroopa pilvandmetöötluse partnerluse juhtkomitee esimees Euroopa Komisjoni kutsel
2013 Rahvusvahelise internetti haldava organisatsiooni ICANN ekspertide kogu esimees
2014-2015 Maailmapanga maailma arenguaruande 2016 "Digitaalsed dividendid" nõukoja kaas-esimees
2014-2016 Maailma Majandusfoorumi küberjulgeoleku teemalise rahvusvahelise nõukogu esimees

Keeled

eesti, inglise, saksa, hispaania

Arnold Rüütel

2010-08-27T12:42:16Z

* 10.05.1928 Saaremaal

Vabariigi President
08.10.2001-09.10.2006

Eesti Vabariigi president 2001-2006

Arnold Rüütel on sündinud 10. mail 1928 Saaremaal.

Pärast põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta aastatel 1949-1950 Saaremaa TSN Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoomina. 1955-1957 oli Arnold Rüütel Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja.

1957. aastal sai temast Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor. Aastail 1963-1969 töötas ta Tartu Näidissovhoosi direktorina, lõpetades töö kõrvalt 1964. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal.

1969. aastal valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kus ta lisaks teadusjuhi igapäevaste kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga.

1977. aastast on Arnold Rüütel olnud mitmetel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides, seejärel täitev- ja seadusandlikes võimuorganites. 1983. aastal valiti ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

Arnold Rüütlil oli oluline osa Eesti suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel 16. novembril 1988, mis pani sisuliselt aluse NSV Liidu lagunemisele. Arnold Rüütel sai maailmas tuntuks Eesti suveräänsuse kaitsjana konfliktis Moskva keskvõimuga.

1990. aasta märtsis valis Eesti rahvas Arnold Rüütli ülemnõukogu liikmeks ja seejärel valis ülemnõukogu oma esimesel istungil ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimeheks. Rüütli kaastegevusel võttis toonane Eesti kõrgeim legitiimne võim vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest". Selles deklareeriti NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees kuni oktoobrikuuni 1992.

12. mail 1990 loodi Arnold Rüütli initsiatiivil Tallinnas Balti Riikide Nõukogu, mis iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde loomisel. 20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja juba 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO täieõiguslikuks liikmeks. Eestis veretult kulgenud pingeline võitlus iseseisvuse eest oli kandnud vilja. Arnold Rüütel oli nendel aastatel Eesti riigijuht ja etendas olulist osa rahva ja poliitiliste jõudude koondamisel ühise eesmärgi nimel.

Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor. Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö. 1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janieros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.

1991-1992 oli Arnold Rüütel Eesti Vabariigi uut põhiseadust koostanud Põhiseadusliku Assamblee liige, 1992 kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale ja kogus 43% rahva häältest. 1995. aastal valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu aseesimeheks. 1994-2000 oli Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga partei, paremtsentristliku Maarahva Erakonna esimees. 1999. aastast kannab partei nimetust Eestimaa Rahvaliit.

1995 valiti Arnold Rüütel Riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhiks ja Balti Assamblee Presiidiumi esimeheks vaheaegadega kuni aastani 1999.

Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena. Aastail 1981-1988 oli ta loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees, 1989-2002 oli ta hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. 1993. aastal asutas Arnold Rüütel ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise. 1993. aastal sai temast ülemaailmse Rohelise Risti Eesti rahvusliku organisatsiooni president. Organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Samast aastast kuni presidendiks valimiseni oli Arnold Rüütel ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.

Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor, rahvusvaheliselt tuntud folklorist, folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on kaks tütart ja kuus lapselast.

Arnold Rüütel valiti 21. septembril 2001 valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks. Vabariigi Presidendi ametisse astus Arnold Rüütel 8. oktoobril 2001.

Lennart Meri

2010-08-27T12:42:30Z

* 29.03.1929 Tallinnas
† 14.03.2006 Tallinnas

Vabariigi President
06.10.1992-08.10.2001

Eesti Vabariigi president 1992-2001

Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas. Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist ning pidi üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama. Kõige soojemalt meenutas ta oma õpinguid Lycée Janson de Sailly's Pariisis.

Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941 küüditati perekond koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Eestist, Lätist ja Leedust Siberisse. Perekonnapead lahutati perekondadest ja suleti kontsentratsioonilaagritesse, kus vähesed ellu jäid. Kaheteistaastaselt alustas Lennart Meri oma karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja.

Meride perekond jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse, kus Lennart Meri 1953. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude. Nõukogude administratsioon ei lubanud tal ajaloolasena töötada. Lennart Meri leidis tööd Eesti vanimas, Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude produtsendina.

Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk-Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu, mille lugejad soojalt vastu võtsid. Juba üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kui nõukogude administratsioon ta isa kolmandat korda arreteeris. Tookord õnnestus Meril koos noorema vennaga, kes oma kooliõpingud katkestas ja taksojuhina tööle asus, ema üleval pidada ja õpingud lõpetada. Kuid alles esimese raamatu kaudu leidis Lennart Meri oma kutsumuse. Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Soome koolides on tema filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks. Juba varem, 1963. aastal oli Lennart Meri võetud vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Kaheksakümnendatel aastatel valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.

Reiside vahel tõlkis Lennart Meri Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Boulle'i ja Solženitsõnit. Meri kirjandus-, filmi- ja tõlkelooming aitas oluliselt säilitada eesti identiteeti totalitaarse venestamise ajal. Kõige tuntumaks sai tema "Hõbevalge", Eesti ja Läänemere ajaloo laiahaardeline rekonstruktsioon, mis kujutas eestlast kui avatud maailma aktiivset tegurit Põhja-Euroopas.

Oodanud üle kahekümne aasta nõukogude administratsioonilt luba raudeesriide taha pääsemiseks, kasutas Lennart Meri Soomes avanenud võimalusi sihikindlalt, meenutamaks vabale maailmale Eesti olemasolu. Ta lõi usalduslikke ühendusi poliitikute, ajakirjanike ja okupatsiooni eest põgenenud eestlastega. Ta oli esimene eestlane, kes avaldas ka väljaspool Eestit protesti nõukogude administratsiooni kava vastu kaevandada Eestis fosforiiti, mis oleks kolmandiku Eestist elamiskõlbmatuks teinud.

Keskkonnakaitse kasvas Eestis peagi üle laulvaks revolutsiooniks, milles Eesti haritlaskonnal oli juhi osa. Lennart Meri kõne "Kas eestlastel on lootusi" seadis kesksele kohale rahva eksistentsi probleemid ja leidis tugevat vastukaja ka väljaspool Eestit. Lennart Meri siirdumine loometegevuselt poliitikasse läks sujuvalt ja poliitilisi sündmusi ennetavalt. Aastal 1988 asutas ta valitsusvälise Eesti Instituudi kultuurisidemete arendamiseks läänega ja noorte suunamiseks välismaale. Eesti Instituudi varjus rajatud kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stockholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis täitsid saatkondade funktsioone ja said ametlikeks suursaatkondadeks 1991. aasta augustis, kui demokraatlik lääs taastas diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga.

Ei Eesti ega ka Lääne silmis olnud sovetlik ja natsistlik okupatsioon katkestanud Eesti Vabariigi kontinuiteeti ega tühistanud ka Eesti rahvusvahelisi kohustusi ja õigusi. Seepärast ei kuulu Eesti ka nn. uute demokraatiate hulka, sest juba 1921. aastal oli Eesti Vabariik aktiivne Rahvasteliidu liige. Diplomaatiliste suhete taastamise aktidele kirjutas Lennart Meri alla juba välisministrina. Sellele kohale nimetas ta 12. aprillil 1990 rahvarinde liider Edgar Savisaar pärast esimesi vabasid valimisi. Enne seda oli Lennart Meri koos kaasautoritega jõudnud avaldada dokumentide kogumiku "1940. Eestis. Dokumente ja materjale" (1989), mis püüdis nõukogude parlamendiliikmetele tulemusteta tõestada, et Eesti okupeerimise ja sovetiseerimise aluseks oli olnud Hitleri ja Stalini vaheline kuritegelik pakt Euroopa jagamiseks kahe totalitaarse režiimi vahel.

Välisministrina pidi Lennart Meri kõigepealt looma välisministeeriumi, tööle kutsuma õppimisvõimelisi noori, kujundama kindla suhtluskanali välisriikidesse ja samas esindama Eestit olulisematel rahvusvahelistel konverentsidel. Ta võttis osa CSCE konverentsidest Kopenhaagenis, New Yorgis, Pariisis, Berliinis, Moskvas ja Helsingis, Läänemere maade Nõukogu asutamiskonverentsist Kopenhaagenis, kohtus korduvalt USA ja Euroopa riigipeade ja välisministritega ning esines esimese Ida-Euroopa külalisena NATO peakorteris Brüsselis.

Pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes (23.04.1992-10.10.1992) valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi riigipeaks. Meri vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks.

Lennart Meri oli oma kirjaniku- ja poliitikutöö kestel valitud Kalevala Seltsi välisliikmeks ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatusse, Parlamentidevahelisse Antisemitismivastasesse Nõukokku. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kineastide Liidu ja Eesti PEN-klubi liige ja Tartu Ülikooli sihtasutuse patroon, Coudenhove-Kalergi Euroopa-auhinna ja Liberaalse Internatsionaali auhinna laureaat, mitmete riikide ordenite kavaler ja valitud detsembris 1998 aasta eurooplaseks. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Ta oli Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Liidu Tulevikukonvendis 2002-2003.

Lennart Meri oli kaks korda abielus. Ta abikaasa Helle Meri (1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Esimene abikaasa Regina Meri emigreerus 1987 Kanadasse. Lennart Meril on kolm last – pojad Mart (1959) ja Kristjan (1966) ning tütar Tuule (1985) – ja neli lapselast.

Lennart Meri on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Heinrich Mark

2010-08-30T11:08:16Z

* 01.10.1911 Krootuse (Kõlleste) vallas Võrumaal
† 02.08.2004 Stockholmis

peaminister presidendi ülesannetes
01.03.1990-06.10.1992

1953-1971 riigisekretär, 1971-1990 peaministri asetäitja ja sõjaminister.

Õppis Võru, lõpetas Tartu Õpetajate Seminari. 1933-1938 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 1938-1940 algkooliõpetaja. 1940 vandeadvokaat P. Sepa abi Tartus, 1941-1943 vandeadvokaadi abi Tallinnas. 1940, pärast Eesti okupeerimist, lühikest aega Tartu Ülikooli sekretär, lahkus rektor H. Kruusi soovitusel. Kandideeris 1940. a Riigivolikogu valimistel Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadina, kõrvaldati kandidaatide nimekirjast. Hiljem varjas end.

1943 põgenes Soome, oli Eesti Büroo organiseerijaid ja ajalehe "Malevlane" peatoimetaja abi. 1944 asus Rootsi, oli Riikliku Välismaalaste Komisjoni assistent. 1945-1956 Eesti Komitee koolitoimkonna esimees, 1954-1975 Eesti Komitee büroojuhataja ja abiesimees, 1975-1982 esimees, a-st 1982 auesimees. 1951-1979 Eesti Rahvusnõukogu peasekretär.

1998 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor. Eesti Kirjanduse Seltsi auliige, Eesti Rahvusfondi kuldmärk, Poola Vabariigi I klassi kuldteenetemärk, Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärk.

Heinrich Marga põrm tuhastati ja tuhk puistati Stockholmi Metsakalmistu mälestusmurule.

Tõnis Kint

2010-08-30T11:07:56Z

* 17.08.1896 Paasioja talus Taevere vallas Viljandimaal
† 05.01.1991 Örnsköldsvikis Rootsis

peaminister presidendi ülesannetes
23.12.1970-01.03.1990

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.

1916 mobiliseeriti Vene armeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni sõjakooli, teenis 1917-1918 Moskvas ja Peterburis ning oli Ukrainas rindel, 1918. a algusest Viljandis moodustatavas 2. Eesti jalaväepolgus. 1918-1920 Vabadussõjas, teenis laiarööpmelisel soomusrongil nr 2, oli selle kuulipildujate komando ülem, sõja lõpul rongiülema kohusetäitja, leitnant.1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. 1940-1941 elas isatalus Paasiojal. Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses. 1944 pääses Rootsi, 1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent, 1949-1951 agronoom Stockholmi läänis, 1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile.

Aastast 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (aastast 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige.

1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrodzenia Polski) kavaler.

Töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas".

17.08.2013 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Aleksander Warma (Varma)

2010-08-30T11:07:37Z

* 22.06.1890 Viinistu külas Kõnnu vallas Harjumaal
† 23.12.1970 Stockholmis

peaminister presidendi ülesannetes
30.03.1963-23.12.1970

1924-1926 Kaitseministeeriumi juriskonsuldi abi, hiljem kodifikaator. 1926-1927 Välisministeeriumi juriidilise büroo, 1927-1931 administratiivosakonna juhataja, 1931-1933 Eesti saatkonna nõunik Moskvas, 1933-1938 peakonsul Leningradis, 1938-1939 Eesti saadik Leedus, 1939-1944 Soomes. 1953-1962 välisminister ja kohtuministri kt, 1962-1963 peaministri asetäitja välisministri ülesandeis.

1907-1914 (vaheaegadega) kütja, madrus, pootsman ja tüürimees kaubalaevadel. 1914-1918 I maailmasõjas Vene sõjalaevastikus. 1918-1919 Eesti mereosakonna kantseleijuhataja, 1919-1920 Merejõudude staabiülema abi, hiljem staabiülem. 1920-1924 Merejõudude staabi juriskonsult ja sõjalaeva "Mardus" komandör. 1926 läks kaptenmajorina erru.

Õppis Käsmu ja Narva merekoolis, tegi Riias kaugesõidukapteni eksami ja 1920. eksternina keskkooli lõpueksamid Tallinna Õpetajate Seminari eksamikomisjonis. 1920-1924 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas I järgu diplomiga, 1928 õigusteaduse magister. Oli Rootsis mõnda aega ajalehe "Teataja" toimetaja.

Vabadusrist I/3. Töid Vabadussõja ajaloost jm, mälestused.

25.08.2002 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Jüri Uluots

2010-08-30T11:06:02Z

* 13.01.1890 Kirbla vallas Läänemaal
† 09.01.1945 Stockholmis

peaminister presidendi ülesannetes
17.06.1940-09.01.1945

vt ka http://www.riik.ee/uluots

1937-1940 Isamaaliidu keskjuhatuse esimees, 1938-1939 Riigivolikogu esimees, 1939-1940 peaminister. 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1926 I, II, 1929-1932 IV Riigikogu, 1938-1940 Riigivolikogu liige. 18.09.1944 nimetas ametisse O. Tiefi valitsuse.

Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1910-1916 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas I järgu diplomiga. 1916-1918 Peterburi ülikooli stipendiaat rooma ja tsiviilõiguse alal. 1920-1924 Tartu Ülikooli rooma õiguse dotsent, 1924-1925 Eestimaa õiguse ajaloo professori kt, 1925-1927 erakorraline, 1927-1940 ja 1942-1944 korraline professor. 1921-1924 õigusteaduskonna sekretär, 1924-1931 dekaan, 1931-1934 ülikooli prorektor. 1938-1940 Eesti Teaduste Akadeemia liige.

1918-1919 kohtu-uurija ja rahukohtunik Haapsalus. 1919-1920 ajalehe "Kaja" vastutav toimetaja. 1922-1924 Riigikohtu tsiviilosakonna abiprokurör. 1937-1938 "Postimehe" peatoimetaja. 1922-1925 Eestii Evangeeliumi-Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik asepresident, 1926-1929 vaimuliku ülemkohtu liige. 1928-1940 Eesti-Saksa vahekohtu liige.

1924-1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1930-1934 Tartu Ülikooli koguduse juhatuse ja nõukogu, Rahvusvahelise Parlamentide Uniooni Eesti grupi jt esimees, 1928-1940 Arhiivinõukogu, 1935-1940 Kultuurkapitali nõukogu, 1937-1940 Eesti-Soome Ühingu juhatuse, samuti Haridusliidu nõukogu, Vabadussõja Ajaloo Komitee juhatuse jm liige.

1932 Szegedi Ülikooli õigusteaduse audoktor, 1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu auliige. Osales Eesti seaduste koostamisel, töid Eesti õigusajaloo alalt.

1940-1941 varjas end, 1944 pääses Rootsi.

31.08.2008 maeti ümber Kirbla kalmistule.

Kaarel Eenpalu (a-ni 1935 Karl August Einbund)

2010-08-30T11:04:57Z

* 28.05.1888 Vesneri vallas Tartumaal
† 27.01.1942 Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis Venemaal

riigivanem
19.07.1932-01.11.1932

1919-1920 riigikontrolör, 1920, 1921-1924 ja 1924-1926 siseminister, teda peetakse Eesti politsei rajajaks. 1926-1934 (vaheaegadega) III, IV ja V Riigikogu esimees. 1934-1938 siseminister ja peaministri asetäitja, 1938-1939 peaminister. 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1934/1937 I-V Riigikogu, 1938-1940 Riigivolikogu liige.

Lõpetas H. Treffneri eragümnaasiumi, õppis 1909-1914 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, tegi lõpueksamid Moskva Ülikooli juures. 1914-1917 I maailmasõjas, 1917-1918 1. Eesti suurtükiväe brigaadi 5. patarei ülem. 1918-1919 Vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljoni, 1919 2. suurtükiväepolgu 7. patarei ülem. 1910-1912 ja 1915 "Postimehe" toimetuse liige, 1918 toimetaja, 1920 "Tallinna Teataja", 1924 "Kaja" peatoimetaja. 1925-1940 pidas Hellema talu Rae vallas Aruküla lähedal, 1939-1940 "Eesti Fosforiidi" peadirektor Maardus.

1927-1932 Haridusliidu, 1928-1933 Rahvusvaheliste Parlamentide Uniooni Eesti grupi esimees, 1930-1932 Noorte Kotkaste peavanem, 1930-1935 Eesti-Poola Ühingu, 1932 Põllutöökoja esimees, 1924-1940 Kaitseliidu Vanematekogu abiesimees, 1923-1940 Eesti Olümpiakomitee liige jm.

1922 2. suurtükiväepolgu ohvitseridekogu, 1929 Poola-Eesti Ühingu, 1932 Kaitseliidu Tartu Maleva Õppurmalevkonna, 1936 Tartu Eesti Põllumeest Seltsi, 1936 Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu, 1938 Eesti Loodusvarade Instituudi auliige, 1937 Rae valla aukodanik. 1918 avaldas raamatu "Õiguslik riik", töid ka raamatukogunduse jm aladelt.

27.07.1940 vangistati NKVD poolt, suri vangistuses.

August Rei

2010-08-30T11:06:02Z

* 22.03.1886 Pilistveres Viljandimaal
† 29.03.1963 Stockholmis

riigivanem
04.12.1928-09.07.1929

peaminister presidendi ülesannetes
09.01.1945-29.03.1963

vt ka http://www.riik.ee/augustrei/

1918-1919 Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja haridusministri kohusetäitja. 1919-1920 Asutava Kogu esimees. 1923-1925 Eesti delegatsiooni juht Eesti-Läti piirikomisjonis. 1925-1926 II Riigikogu esimees, 1932-1933 välisminister, 1936-1937 välisministri abi, 1938-1940 Eesti saadik Nõukogude Liidus, 1944. a septembris O. Tiefi valitsuse välisminister. 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1934/1937 I-V Riigikogu liige.

Õppis Tartu Aleksandri (endises kubermangu-)gümnaasiumis, lõpetas Novgorodi gümnaasiumi. 1904-1905 ja 1907-1911 õppis Peterburi Ülikoolis õigusteadust. 1905-1907 osales 1905. a revolutsioonis, 1906 toimetas Tallinnas põrandaalust ajalehte "Sotsiaaldemokraat". 1912-1913 teenis sundaega, 1913-1914 advokaat Viljandis. 1914-1917 I maailmasõjas suurtükiväeohvitser Peterburi kindluses, 1917-1918 Eesti rahvusväeosades, Eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1917 ja 1919 ajalehe "Sotsiaaldemokraat", 1927-1928 "Rahva Sõna" peatoimetaja. A-ni 1936 ühtlasi vandeadvokaat, muuhulgas Aadu Birk'i kaitsja 1927. a. 1930-1934 Tallinna linnavolikogu juhataja. 1940 Eesti saadikuna Nõukogude Liidus põgenes Riia kaudu Rootsi. 1946-1949 Eesti Rahvusfondi, 1947-1963 Eesti Rahvusnõukogu esimees.

1930-1936 Alliance Francaise'i president, 1937-1938 Eesti Välissuhete Ühingu abiesimees, olnud Eesti Töölismuusika Liidu ja Tallinna Töölismuusika Ühingu, osaühingu "Rahva Sõna", kirjastusosaühingu "Täht", sihtasutuse "Tallinna Rahvamaja", Tallinna Töölisteatri Tallinna Töölisspordi Ühingu jm esimees.

Vabadusrist III/1, 1932 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor. Kirjutanud ja tõlkinud sotsialistlikke raamatuid, avaldanud mälestused.

27.08.2006 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

Jaan Teemant

2010-08-30T11:04:40Z

* 24.09.1872 Illustel Läänemaal
† juuli algus 1941 Tallinnas

riigivanem
15.12.1925-09.12.1927
19.02.1932-19.07.1932

1917-1919 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu ja 1923-1934/1937 II-V Riigikogu liige. 1918 Eesti Vabariigi prokurör.

Õppis H. Treffneri eragümnaasiumis, 1901 lõpetas Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna, oli seejärel vandeadvokaadi abi Tallinnas. 1904-1905 Tallinna linnavolikogu liige. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes samal aastal repressioonide eest Šveitsi ja mõisteti tagaselja surma. 1908, pärast sõjaseisukorra kaotamist tuli Eestisse tagasi, oli 1908-1909 eeluurimisvangistuses ja mõisteti pooleteiseks aastaks vangi, karistuse kandis Peterburis. 1911-1913 asumisel Arhangelski kubermangus. 1913/1914-1940 vandeadvokaat Tallinnas, 1919-1925 Vandeadvokaatide Nõukogu esimees. 1939-1940 Saksa Usaldusvalitsuse Eesti usaldusmees.

1932 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor.

23.07.1940 vangistati NKVD poolt, tõenäoliselt lasti ta Tallinnas maha või suri Tallinna Keskvanglas. Teistel andmetel mõisteti ta 21.10.1941 10 aastaks vangilaagrisse, edasisest elukäigust andmeid ei ole.