Hea Eesti rahvas!
Kallid sõbrad!

Meie Eesti Rahva Muuseumi oma kodu on valmis saanud.

Nii on lõpuks tasutud tänuvõlg kõigi nende ees, kellele meie kultuuri ja keele kestmine oli südameasjaks, kes rajasid alusmüüri meie iseolemisele. Nende kaugem pilk ja julge mõte viisid Eesti oma riigi loomiseni.

Sellest mõttelisest reast vaatavad meid Jakob Hurt ja Oskar Kallas, Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, Kristjan Raud ja Matthias Johann Eisen. Nende kõrval on lugematult paljud inimesed, kes oma kogumistööga, vabatahtliku ja innustava tegevusega aitasid juba üle saja aasta tagasi luua meie oma muuseumile sisu.

Täna kõnelen ma siin peaassamblee ees kümnendat ja ühtlasi viimast korda. Esimesel korral rääkisin siin kliimamuutustest ja konfliktidest, pagulastest ning – ilmselt esmakordselt peaassambleel – küberrünnetest kui poliitika jätkamisest muude vahenditega. Niisiis on probleemid jäänud suuresti samaks, tajume üksnes seda, et nende lahendamise vajadus on muutunud palju kiireloomulisemaks.

Muidugi oli olukord maailmas sel ajal stabiilsem – enne majandus- ja rändekriisi, enne praeguseid konflikte Lähis-Idas laiemalt või Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu ning enne tõe- ja faktidevastast võitlust, mis paistab olevat vallutanud paljud kohad. Vaatamata tolleaegsetele muredele elasime stabiilsemas maailmas, kus optimism ei olnud veel naiivsus. Praegu näeme liiga paljudes maailma paikades kas tekkivat, ägedat või külmutatud konflikti. Terrorism, alatine nuhtlus, laiutab ajalehepealkirjades iga päev ja igal pool maailmas.

Ränne on sama vana kui inimkond. See ei lõpe kunagi, aga me peame seda õigesti käsitlema. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on rahvusvaheliste rändajate ja pagulaste arv kogu maailmas kasvanud kiiremini kui rahvaarv, ulatudes 2015. aastal 244 miljonini.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed!

Teie uut tööaastat avades alustan sealt, kuhu jõudsin siinsamas auväärses saalis aprillis 2009, Asutava Kogu 90. aastapäevale pühendatud istungil, kutsudes meie parlamentarismi iga päev tugevdama, sest vastutustunnet ja riigimehelikkust ei ole kunagi liiga palju.

Homme algava uue kooliaasta eel soovin kõigile lastele, noortele, nende vanematele ja kõigile õpetajatele head uut aastat.

Täna tähistame olulist hetke: oleme veerand sajandit olnud uuesti vabad. Vabad inimeste ja riigina.

Viimase paari aasta vältel oleme ilmselt kõik tajunud, et meid ümbritsev julgeolekuolukord on varasemaga võrreldes väga erinev.

Esmalt kutsun teid siit Lahtist mõtteliselt üle Soome lahe Eesti kagupiiri lähedale, kus otse Venemaa kõrval asub vähem kui 150 inimesega Obinitsa küla.

See oli "Rongisõit".

See, millele me siin tunnistajad oleme, on koju tagasi jõudmine, üle pika ja kurva lahusoleku aastakümnete.