-
Reset
+
27.11.2013
Mu daamid ja härrad, head sõbrad.
1995ndal aastal kutsus president Lennart Meri ÜRO-s esinedes väikeriike Tallinnasse tippkohtumisele. Erinevatel põhjustel jäi see kokkusaamine ära. Muu hulgas ka seetõttu, et väikeriiki pole võimalik üheselt määratleda.
ÜRO mõõdupuu järgi elab väikeriigis alla poolteise miljoni inimese. Seesuguseid riike on maailmas ligi 90 – pea pooled maailmaorganisatsiooni liikmed. Eesti on nende hulgas. Aga näiteks Läti ega Soome ei ole. Ometi on meil nendega palju rohkem ühist kui mõnegi teise, statistilise väikeriigiga.
Kas rahvaarv ja territoorium on 21. sajandil need näitajad, mis otsustavad riikide käekäiku täna ja tulevikus? Ma ei usu, et on.
Kui väikeriikide kongress oleks 18 aastat tagasi Tallinnas tõepoolest kokku saanud, siis mis olnuks see müts, mille alla oleksime mahtunud? Mis oleks me ühine teema täna?
Väiksus pole puue. Kui me end just ise väikeseks, see tähendab suutmatuks ja vähetähtsaks ei mõtle. Aga miks me peaksime seda tegema?
Maailmakaardil on Eesti koht täna ja tulevikus päris kindel. Eesti kuulub maailma kõige vägevamatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Seal on üks kõigi ja kõik ühe eest väljas. Seal on väike koos liitlastega suurem kuitahes suurest, ent üksikust.
Väiksus, ka riigi ja ühiskonna jaoks, võib olla koguni eelis. Eriti tänapäeva tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnas, kus ollakse mures, et masinad võtavad inimestelt töö.
Tänapäeval pole suurus enam tingimata konkurentsieelis. Väiksus tähendab võimalust olla paindlik ja kiire. Olla innovatiivne, proovida julgelt uusi lahendusi, nagu me oleme teinud oma e-riigiga. Ja olla kogukondlik – igale inimesele kättesaadav. Väike riik on tõesti oma.
Head sõbrad,
sündida Eesti moodi sidusasse, ehkki mitte just suurde ühiskonda, ei ole õnnetus. See võib olla hoopis õnn. Eluks kõlblikku maad, vaba loodust ja värsket õhku on palju, inimesi on parasjagu ja kõik tunnevad peaaegu kõiki – see loob tingimused õdusaks elukorralduseks.
Dünaamilises väikeriigis on võimalik jõuda igaüheni. Meil on võimalik mõelda ühised otsused loogiliselt läbi ja arutada neid omavahel. Meil on võimalik teha vajalikke muutusi kiiresti ja inimlikult.
Ometi poleks me täna siia kokku tulnud, kui me oma väikeriiki sündimise õnnest üheselt rõõmu tunneksime. Me ei istuks siin, kui Eesti suurimaks mureks olekski ühe kultuuriajalehe segane seis – mida küll viimaste päevade avalikku arutelu jälgides võinuks arvata.
Muidugi on kultuur ja selle adekvaatne kajastamine oluline, seda eriti väikerahvale. Meile on oluline, et otsuseid tehakse hea tava reeglite järgi ja inimesi koheldakse respektiga. Sest, nagu olen korduvalt toonitanud: siin tunnevad kõik kõiki, ja avalikust saab kergesti isiklik.
Ütleksin, et liigagi kergesti. Väikeses ühiskonnas tehtud väikseidki vigu võidakse tõlkida, või tõlgendada, või ka paisutada, riskiks riigi ja rahvana edasi kestmisele. See eristabki Eestit kõige selgemini suurriikidest. Seal ei ole alles jäämine kunagi teema, ammugi küsimärk.
Seda enam peame endale kogu aeg kainelt aru andma, millised on me võimalused, millised on võimaluste piirid, millised on me ohud ja riskid. Peame hindama olukordi rahulikult, vältima hüsteeriat ja hirmutamist. Nii väikesed me nüüd ka ei ole, et peaksime kõiges ühel meelel olema. Ka väikeriigis võib austada erinevaid arvamusi; lubada endale vaidlusi, nägemata vastaspooles tingimata vaenlast; teha ruumi uutele ja ootamatutele võimalustele. Meid ei kutsutaks täna Põhjala Ränioruks, kui me poleks seda kunagi teinud.
Oma riigi korraldamine pole vaid valitsuse ja parlamendi asi. Meist igaüks võib ideid välja pakkuda. Põhjendatud kriitika loovate ettepanekute vormis peakski olema meie diskussiooni vaim. Alati saab teha veel paremini. Pakkuge aga julgelt, mida ja kuidas.
Head sõbrad,
Kui keegi siiski arvab, et me väiksus on probleem, siis milles see seisneb?
See, et meie loodus- ja inimvara on piiratud, ei erista meid paljudest teistest. Et rahvuslik rikkus võtab pikalt aega, et koguneda, pole ka väiksuse, vaid pigem aja küsimus.
Suurematest rumalamad me ei ole. Haridus on siin kättesaadav, teadmiste loomise ja liikumise kiirus on sama, kui mujal maailmas. Rahvas on meil liikuv – mis on samuti hea.
Väiksusest saab probleem siis, kui me ise jääme paigale; kui me muutume liiga mugavaks.
Oleme 20 aasta jooksul teinud suuri, selgeid ja õigeid valikuid, mis on määranud meie koha maailma poliitilisel kaardil – õigusriik, Euroopa Liit, NATO. Vaadakem mõningaid meie kunagisi saatusekaaslasi täna, ja te mõistate, et see kõik pole olnud sugugi endasmõistetav.
Aga on olnud ka otsustamatust ja tegevusetust, mis Eesti väiksuses, ja paraku ka väikluses, võimenduvad. Administratiivjaotus, halduskoormus, sisserändepoliitika ja hariduskorraldus on mõned valdkonnad, kus olemasolevad lahendused ei toimi täna enam piisavalt hästi.
Aga uusi, mõistlikke ja kestlikke lahendeid ega kokkuleppeid ei ole.
Liigses stabiilsuse lootuses oleks suur viga peletada eemale neid, kes mõtlevad teistmoodi ja pakuvad lahendusi, mida pole nähtud Soomes, Saksamaal ega võib-olla veel mitte kusagil.
Kõik teemad peavad olema laual. Eesti vajab ideid rohkem kui ideoloogiaid.
Meidki valusalt puudutanud üleilmne kriis näitas, et kõik ei saa samamoodi ja samas tempos üha paremaks minna. Kui keskkond me ümber muutub, siis peame ka ise muutuma.
Eesti ei tohiks riigina käituda nagu kõrgushüppaja, kes jõuab kahe meetrini ja loodab seejärel treeningumeetodeid ja tehnikat täiustamata purustada maailmarekordi pool meetrit kõrgemal.
Ma pole tippspordi üksikasjadega kursis, ent see peaks olema välistatud.
Mu daamid ja härrad.
Olles jõudnud meie praegusele arengutasemele, ja arvestades tänase Euroopa üldist majanduslikku keskkonda ning rahvastikuprotsesse, ei saa me oodata kriisieelse aja hüppelise arengutempo jätkamist. On võimalik, et tolle aja edustrateegia enam samamoodi ei toimi.
See ei tähenda, et me enam kaugemale ei jõuaks. Aga see tähendab, et me peame tegema valikuid; see võib tähendada ka loobumisi; varasemate lootuste ja ootuste ümbermõtlemist.
Me peame mõistma, et me ei saa kohe kõike, mis on Saksamaal ja Soomes. Ja teisalt – ärgem unustagem, et meil on ka asju, mida Saksamaal ja Soomes ei ole. Ja mida seal veel ei ole.
Pettumuse kõvahäälse väljendamise asemel tasub rahulikult küsida: mida Eesti vajab, mida me suudame veel ära teha ja kui palju oleme nõus selle nimel pingutama?
Valikute tegemine tähendab igapäevaseid vastuseid lihtsatele küsimustele:
Kas mingisugune kõrgharidus võimalikult paljudele, või maailmatasemel kõrgharidus parimatele ja hea, kaasaegne kutsealane ettevalmistus kõigile soovijaile?
Kas esimese klassi maantee ülesõitude, müraseinade ja põdrasildadega tempoga 6 kilomeetrit aastas ja 5 euromiljonit kilomeetris, või kiiremini teostatavad lihtsamad lahendused?
Kas uued saatkonnad ja diplomaadid mõjukamaks muutuvates riikides üle maailma või hoopis lisajõud meile majanduslikult tähtsatel lähiturgudel ja Brüsselis?
Kas uued, aga ühetaolised omavalitsusüksused vanade ülesannetega, või vanad, kuid erinevad vallad ja linnad, mille roll on tänaseid olusid arvestades uuesti läbi mõeldud?
Kas solidaarne ühetaolisus maksude ja toetuste osas või keerukam, vajadustepõhine süsteem?
Seesuguseid valikuid tuleb teha palju. Ja nagu näeme, ei tule meil valida mitte õige ja vale, halva ja veel halvema vahel. Meil tuleb teha valikuid, mis vastavad me tänastele võimalustele ja vajadustele kõige paremini.
Eesti ei saa lubada raiskamist. Sealhulgas inimeste eluenergia raiskamist.
Loodangi sellelt konverentsilt, et Eesti kui suurte võimalustega väikeriigi haldamist, saavutatu säilitamist ja uue loomist, arutatakse rahulikult ja loogiliselt, solvumata ja solvamata. Jättes kõrvale mundriau kaitse või ajaloosse jälje jätmise salajase soovi.
Ärme otsi kergema vastupanu teed. Teeme Eesti suuremaks ja korda.
Ma tänan.
