-
Reset
+
09.09.2013
Lugupeetav Riigikogu esimees,
austatavad Riigikogu liikmed,
peaminister ja valitsuse liikmed, Riigikohtu esimees, õiguskantsler, riigikontrolör.
Riigikogu XII koosseis on ületanud ekvaatori. (Ma ei pea silmas ümber maakera reisimist) Enam kui pool 2011. aastal valitud Riigikogu tööajast on möödas.
Aeg, millesse langevad XII Riigikogu volitused, on olnud murranguline. Kogu maailma jaoks: Occupy Wall Street ja Snowden, majanduslik murdumine mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides, Araabia kevad ja ettenägematu lõpuga võitlused Egiptuses, Süürias, mujal. Midagi põhimõttelist on kõikjal muutunud. Paremaks, halvemaks või lihtsalt teistsuguseks.
See aeg on olnud murranguline ka Eesti jaoks. Eesti on masust välja tulnud. Majandusareng on ületanud piiri, millest inimeste väärtused ja elueesmärgid suunduvad pelgalt ellujäämiselt eneseteostuse poole; seega muutuvad inimesed aga ka olevaga rahulolematumaks. Lugege Eesti Inimarengu aruannet 2012/2013, vaadelge väärtuste ja hoiakute muutumist.
Nägime Eestis streike ja meeleavaldusi. Näeme ja tajume inimeste kasvanud nõudlikkust. Elav ja mõjukas kodanikuühiskond on suur väärtus. Seda oleme ju soovinud. Kodanikuühiskonna tugevnemine, selle nähtavaks ja mõjukaks muutumine on olnud minu ametiajaks seatud eesmärk juba mu esimesest kõnest ametisse astumisel 2006. aastal just selles puldis.
Riigikogul ja valitsusel on võimalus ja kohustus rahva kasvanud ootustele vastata. See ei ole lihtne, kui ühed ülistavad teoreetilist marksismi, teised usuvad pimesi turgudesse, kolmandad kiruvad kunagiste vapside moel erakondi ja ootavad kõva käe karmi kehtestamist.
Head teadlased ja arvajad, pakkuge siis oma eelistatud valikud välja konkreetselt ja arusaadavalt. Selgitage, kuidas neid saavutada. Vaid nii saame arutelu edasi viia.
Samuti riigivalitsemise asjus. Ühed nõuavad otsedemokraatiat, vastamata küsimusele, kas iga seaduseparandus tuleks elektrooniliselt rahvahääletusele panna. Teised jätkavad igasuguste muutuste ootuste ülbet ignoreerimist, ajades ikka sama jäika parteilis-elitaristlikku poliitikat.
Enamus arvamusi jääb nende teljeotste vahele.
Mina sooviksin Eestile tarka ja konkurentsitihedat valitsemist. Aga kuidas seda saavutada?
Ilmar Raag ütles hiljuti Postimehes tabavalt, et demokraatiasse on ebareaalsete ootuste toitmine ja sestap mõistagi pettumine sisse programmeeritud. Tõepoolest, ajalugu ja elu näitab, et inimeste nõudmised ei kahane, kui senised ootused on täitunud. Asemele tulevad uued ootused – ja pettumise võimalused. See ongi progress, mida siin imestada.
Aga näidakem Eestis eeskuju. Ausameelsel kokkuleppel peaks olema võimalik loobuda teostamatute lubaduste andmisest ja vaenu külvamisest. Meie ideaal võiks olla, et erakonnad ja valimisliidud pakuvad valimistel välja teostatavaid eesmärke ning valijad ignoreerivad kandidaate, kes petavad ja ässitavad või pakuvad sisutuid loosungeid.
Rahvas tahab kaasa mõelda ja kaalutletud seisukohad avalikult välja öelda. Seda näitas Rahvakogu. Seda nägime Arvamusfestivalil.
Samas tekib igas ühiskonnas paratamatult tööjaotus. Sestap vaidleksin jätkuvalt nendega, kes nõuavad puhast otsedemokraatiat. Rahvakogu eesmärkide mõistmiseks soovitan teil tutvuda meid suvel väisanud professor James Fishkini ideedega kaalutlevast demokraatiast. Kuid et mõista omaenda sügavat parlamentaarset traditsiooni, soovitan lugeda näiteks Ilmar Tõnissoni mõtteid tema 1931. aastal avaldatud esseest "Parlamentarismi eeldused".
Teisalt vaidlen jätkuvalt nendega, kes leiavad, et otsused tulebki teha kitsas ringis suletud ukse taga – parlamentarism ei tähenda ka seda. Vastupidi: inimestel peab käes olema arvamuste kujundamiseks vajalik teave ja inimesi tuleb otsuste langetamisel kuulata.
Rahvakogu ettepanekute läbiarutamiseks ja vajalike seadusmuudatuste tegemiseks on jäänud vaid mõned kuud. Ma tunnustan Riigikogu põhiseaduskomisjoni valmisolekut nende põhjal seadusemuudatusi visandada. Austatavad Riigikogu liikmed, palun ärge sundige meid pettuma.
Head mõttekaaslased,
Kohaliku omavalitsuse ja hariduse reformide taustal tahan rõhutada väikeriigi filosoofia vajalikkust. Eestis ei ole nii palju inimesi ega vahendeid, et jäljendada suurriikide haldusmudeleid ja pillata aega asendustegevusele. Eestil on harukordne võimalus olla paindlik, uuendusmeelne, lihtne ja loogiline. Selgitada välja tegelikud mured, otsida neile parimad lahendused ja viia muudatused julgelt läbi.
Väikeriik annab suuri eeliseid. Me võime jõuda iga inimeseni, kui vaid tahame. Andkem rohkem ruumi ettevõtlikkusele kõige laiemas tähenduses. Ärgem summutagem tehatahtmist ühtlustamise, ülekorraldamise, tsentraliseerimisega. Need, suurriiklikud lähenemised ei sobi meile. Peame olema palju nõudlikumad ja kokkuhoidlikumad. Meile on seni toonud edu mõistlikkus, uuendusjulgus ja loogilisus. Me vajame lahendusi just Eesti jaoks, lähtudes meie inimestest ja meie maast.
Selleks, et käsil olevad uuenduskavad annaksid soovitud tulemuse, peame kõik kaasa mõtlema. Ärgem kartkem muutusi, ent ärgem lootkem tulemusi, mida ei ole võimalik saavutada. Ärgem kartkem parandada otsuseid, mis tänase teadmise järgi on valed. Valimiste lähedus ei tohiks ju reformide teostamist takistada.
Austatavad kuulajad,
Sel laupäeval, 14. septembril möödub 10 aastat Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletusest. Eesti on NATOs. Eesti riigijuhid on maailma liidritega ühise laua taga. Ja mitte kõigest häbeliku sõnatu partnerina.
Mulle teeb muret, et ikka veel võib kohata Eesti avalikkuses hoiakut, mille kohaselt pole inimõiguste kaitse meie asi. Kas tõesti on meil moraalne õigus loobuda inimlikkuse toetamisest? Pidada kedagi väheväärtuslikuks, panna suu ja silmad kinni, kui inimesi riigi jõuga taga kiusatakse? Vastan: ei ole, eriti meie oma rahva 20. sajandi kogemusi meenutades. Me teame, mis on repressioonid. Meie paleus peab olema inimväärikuse tunnustamine kogu maailmas ja rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine.
See pole pelk idealism. Väärtuste põhimõttekindel kaitse on meie jaoks vajalik ja õige tee. Nagu ka oma ühiskonna vaimne kaitse. Me ei saa lasta end halvata mineviku hirmudest ega illusioonidest. Me ei tohiks ka matta end padupessimismi ega rehepapluse alla, me ei tohiks ise kaasa aidata Eesti alavääristamisele. Igaüks meist on Eesti saadik. Igaüks meist osaleb meie enesekuvandi ja ka tegeliku Eesti erakordsuse loomises ja levitamises.
Oma äsjasel USA-reisil sain taas kinnitust, et Eestit võetakse maailmas väga tõsiselt. Nagu ütles president Obama – me oleme elav tõestus sellest, et üks riik võib tulla välja olukorrast, mis mõnele teisele näib üle jõu käivat. Me saame endasse uskuda, ja toetada selgelt inim- ja kodanikuõigusi, mille puudumine meile ikka, ja mõnel pool üha enam, muret teeb.
Lõpetuseks, head kolleeegid,
Valimisplakateilt üle Eesti vaatavad valijate poole Riigikogu liikmed ja ministrid, kes kandideerivad kohalikesse volikogudesse. Mõnigi neist ei plaani sinna tööle minna. Reklaam, millest on teada, et kandidaat valituks saades oma kohta vastu ei võta, viib otse meie erakondliku süsteemi diskrediteerimisele. See on silmakirjalik ja võõrandav. See põhjustab suhtumist, mida kuuleme ja loeme meediast päevast päeva. Te ju kõik teate, et nii on.
Head kolleegid. Olge oma valijate vastu ausad. On kaks võimalust.
Riigikogu võib taastada liikmete õiguse osaleda kohalikes volikogudes. Sel juhul tuleb põhjalikult läbi vaielda sellise olukorra põhiseaduspärasus, ent sedagi ei maksa karta.
Teine võimalus on täita kehtiva seaduse eesmärke. Sel juhul olgu linna- ja vallavolikogud kohalike liidrite päralt. Ja siis tuleks ka just neid valimisvõitluses esile tõsta. See on Riigikogu ehk Eesti esindusdemokraatia maine küsimus.
Soovin Teile tegusat istungjärku, head rahvaesindajad.
Ma tänan Teid.
