-
Reset
+
21.09.2012
Demokraatia ja despotismi üldtõed
Rääkides vabadusest ja demokraatiast peame me silmas kõike: vabad ja õiglased valimised, õigusriik, sõltumatu kohtusüsteem ja muidugi põhiõiguste ja vabaduste tunnustamine. Meie siin usume, et need on üldkehtivad. Nagu enamus riike seda teoreetiliselt oma konstitutsioonides usub.
Kahjuks on alates külmast sõjast ja varemgi veel seda universaalsust vaidlustanud riigid, kes ise noid vabaduse põhialuseid rikuvad. Nad väidavad, et on olemas kultuuri, tsivilisatsiooni või isegi majanduse eripärasid, tuues näiteks konfutsianistliku või post-kommunistliku ühiskonna, kus neid väärtusi oluliseks ei peeta. Et mõnes ühiskonnas ei vajata kõnevabadust ega vabu ja õiglasi valimisi.
Nagu see veel küllalt halb ei oleks, on mõnede autoritaarsete riikide ilmne majanduslik edu nende argumendile kaalu juurde lisanud.
Kõigepealt majandus ja siis demokraatia, kõlab autoritaarse kapitalismi väide, või Pinocheti printsiip, mida huvitaval kombel on kõige tulisemalt pooldamas need endised kommunismimaad, kes on mõistnud, et semutsev kapitalism toob rohkem rikkust majja kui semutsev kommunism. Samuti on neile selgeks saanud, et semutsevat kapitalismi saab käigus hoida vaid võltsitud või pseudo-valimistega, salapolitsei abil, kes surub maha opositsiooni, karistab läbipaistvuse eest, haldab riigi poolt kontrollitavat meediat ja isegi internetti.
Usun, et Francis Fukuyamal oli õigus kui ta ütles, et ideoloogiline sõda liberaaldemokraatide ja autoritaarse kommunismi vahel sai võidetud. Kapitalism võitis, demokraatia tegi tõelisi edusamme. Kuid siis lihvisid autoritaarsed jõud oma tehnikat ja hakkasid omakorda võitma. Mitte keegi ei taha olla kommunist, (tõepoolest, juba 10 aastat enne Fukuyamat deklareeris üks kommunistlikest juhtidest, et "on auasi olla rikas"). Tänapäeva ainuvalitsejad väidavad aga kõik, et nad on demokraadid. Nad ainult teevad seda omamoodi.
Sellele lisaks ei ole paljud, kellest me eeldasime, et nad suisa haaravad vabalt elamise võimaluse järele, peale kommunistliku despotismi kokkuvarisemist aastatel 1989-91, seda siiski teinud.
Faktid ei näe head välja. Olles vaevatud korruptsioonist ja kleptokraatlikust valitsemisest, on kurvastav tõsiasi, et enamus kodanikest, kelle riigid pääsesid kommunistliku totalitarismi käest, elavad tänagi veel mõne ebademokraatliku seaduse all. Tõepoolest, nendest 400 miljonist – 400 miljonist! – inimesest, kellest moodustus Raadio Vaba Euroopa ja Raadio Vabaduse kuulajaskond, elab kolmveerand riikides, kus Freedom House'i hinnangul on seadused kas "mittevabad" või "osaliselt vabad". Teisisõnu on 1989-91. aastate lubadusel hapu maitse juures. Paljud ei usu enam, et demokraatia oli õige valik, mõned mõistavad, et inimpõlv tagasi toimunud revolutsiooni tulemuseks ei olnudki demokraatia. Täna on endistest kommunistlikest riikidest vabad vaid Euroopa Liiidu liikmed või need, kes seisavad liikmestaatuse künnisel.
Laiemas plaanis, vaadates liberaaldemokraatia korduvaid läbikukkumisi Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Kesk-Idas ja Aasias, on pessimismiks küllalt põhjust.
Kõik see lisab kaalu väitele, et demokraatia on kultuuriline ehitis. Et vabadus ja põhiõiguste austamine sõltub kultuurist, majandussüsteemist, ajaloost jne. Et demokraatia ei ole universaalne, vaid pigem omapärane erijuhtum.
Nõukogude Liit oli alati seisukohal, et ta tagas sotsiaalsed, mitte üksikisiku õigused. Venemaa, Hiina ja Iraan kordavad täna Singapuri poliitiku Lee Kuan Yew mõttearendust, et demokraatia ja vabadus on "lääne" konstruktsioonid hoolimata sellest, et Taiwan, Jaapan ja Lõuna-Korea selle valeks on tunnistanud.
II
Muidugi on lohutav väita, et vabadus on tsivilisatsiooni mõiste, et inimõigused, õigusriik ning vabad ja õiglased valimised on Huntingtoni eripärad Läänes, mis ei kehti ülemaailmselt. Või, nagu on kuulda õigustustes "juhitud" või "suveräänse" demokraatia kohta, et kui te elate kommunistliku võimu all, siis demokraatia ilma omadussõnaliste atribuutideta ei tööta.
Kogemustel põhinevad andmed seda väidet ei kinnita. Argument, et riigid, mis on olnud nõukogude ikke all, ei suudaks olla demokraatlikud "Lääne" mõistes või et "juhitud" või "suveräänne" demokraatia sobib endisele Nõukogude Liidule paremini, on Balti riikide, Poola,Tšehhi ja teiste näitel lihtsalt naeruväärne. Tõepoolest on "demokraatia juhtidele" kõige rohkem peavalu valmistavad just Eesti, Leedu ja Läti. Ning seda justnimelt nende edu tõttu, olgu see siis Freedom House'i indeksi või isegi majandusliku kihistumise Gini indeksi järgi, mis on otseses vastuolus autoritaarsete argumentidega. Mis, nagu ma kahtlustan, on ka üheks põhjuseks, miks meid kolme käsitletakse nagu mürgiseid aineid. Vabadus aga ongi tema vastastele mürgine.
III
Veelgi kummalisem on, et kui mitte-vabad režiimid säilitavad tsivilisatsioonilist või kultuurilist sobimatust sellega, mida nemad kustuvad läänelikuks demokraatiaks, on nad ise hämmastavalt sarnased, nagu eksisteeriks mingi ülemaailmne röövimiste tsivilisatsioon.
Valitsegu neid siis üks partei, tugev persoon, hunta, salateenistuse osakondade blokeeriv direktoraat, maffia või naftakeemia tööstus, iseloomustab Richard Sawka sõnul mitte-vabasid ühiskondi sügav usaldamatus konkurentsivõimelise poliitika kui mõistlike lahenduste leidja suhtes. Ainult võimulolev valitsus teab, mida teha tuleb. See, omakorda, viib alati halva valitsemiseni. Nii rikastuvad vaid need, kellel on häid sidemeid või kes tegelikult valitsust juhivad. Selle tagajärjel vähenevad investeeringud tervishoidu, haridusse, hoolekandesse ja infrastruktuuridesse. See tähendab, et asjad ei tööta. Vana nali, mille kohaselt valitseks kommunistlikus Saharas varsti liivapuudus, ei tundu sugugi naljakas kui loeme, et Venezuelat on tema kõrgeima valitseja juhtimise all tabanud, uskuge või mitte, kohvipuudus.
Nagu Amartua Sen märkis, ei ole maailma näljahädade kohutavas ajaloos ükski tõsisem näljahäda iialgi tabanud ühtegi sõltumatut ja vaba riiki, kus ajakirjandusel on suhteliselt vabad käed.
Puudub ka demokraatia teine suur eelis, mehhanism võimu rahumeelseks üleandmiseks, tänu millele on sellised riigikorrad oma olemuselt ebastabiilsed. Valitsejaid närib pidev hirm, et ühel päeval kaob kogu nende võim palee koridoris toimunud tulistamise käigus, mis oleks kaasaegne versioon Rooma impeeriumi keisrite purpurmantli verisest omanikuvahetusest nagu kirjeldab seda Edward Gibbon. Ilma korrakohase üleandmise mehhanismita ei ole teil tõesti võimalik pensionile minna. Nii nagu Paavst, olete te oma ametikohal elu lõpuni, kuid seda ilma seadustava Jumala armuta.
See tähendab, et ebademokraatlikud režiimid on oma olemuselt julmad, kuna mõistes enda seadusetust, kardetakse Kanti kategoorilist imperatiivi, et need, keda sa rõhud, käituvad sinuga samamoodi nagu sina nendega oled käitunud. Halastamatus suureneb kui kodanikud järjest rohkem pettuvad, või siis pakutakse neile etendusi. Kas on selles midagi imelikku, et leib ja tsirkus - panem et circensis – iseloomustasid kõige despootlikemate Rooma keisrite valitsusaega... kõik selleks, et säilitada oma privileege ja neid seaduslikeks muuta.
Seega on despootlikud režiimid oma olemuselt neurootilised, paranoilised ja sõltuvad niinimetatud võimuministeeriumitest, kes jälgivad, juhivad ja manipuleerivad või isegi aheldavad ja mõrvavad konkurentsi. Läbi ajaloo, olgu siis tegemist keisri ihukaitsega, opritšnikega, Savaki, KGB, Gestapo, Stasi, Securitate või Mukhabaratiga, on toores jõud säärase valitsuskorra kaasasündinud osa.
Mis on ka nende kindla ebaõnnestumise põhjuseks. Sa ei saa igavesti karja juhtoinas olla. Sa jääd vanaks, su instinktid ja reageerimiskiirus ei ole enam endised ning ühel päeval võtab sinu koha üle uus juhtoinas – või karja kõige kõvem koer. Või tõusevad nad kõik sinu vastu üles.
Nii on see kõik aga pikemas perspektiivis. Lühiajalises perspektiivis, s.t. meie eluajal, mille all pean ma silmas 50 aastat, mille mu kaasmaalased elasid despootliku Nõukogude okupatsiooni all, pakkus see vähe tröösti. Veelgi hullemaks muutis selle liigagi paljude vabana elavate inimeste soovitus Solidarnoćś'ile ja hiljem Balti riikidele "mitte kõigutada paati", mida jagasid ka mõned inimesed siin Ühendriikides.
Lühidalt öeldes, kui despootiad keelduvad tunnistamast inimeste universaalset püüdlust vabaduse ja demokraatia poole, on nad ise märkimisväärselt sarnased; rõhuvate režiimide multikultuursed ühisjooned ei tunne Huntigtoni tsivilisatsioonilisi või ideoloogilisi jooni.
Seetõttu on Freedom House nii oluline. Ta hoiab meid valvsatena, et seisaksime vastu enesega rahulolule, inimeste ja sageli ka valitsuste soovile vahetada rahvusvahelised suhted tuntud kimääri, "stabiilsuse", vastu, kõigi nende Mussolinide vastu, kelle rongid liikusid plaanikohaselt, kõigi Brežnevite vastu, kes alati maagaasi tarnisid, nende vastu, kes ütlesid, et eestlaste püüdlused oma vabaduse taastamisel ei teeninud nende mugavaid riiklikke huve.
Mis toob mind Põhja-Aafrikas viimase pooleteise aasta jooksul toimunud sündmuste juurde. Nagu me juba Ida-Euroopa, Lõuna-Aafrika, Taiwani ja Lõuna-Korea kogemustest peaksime teadma, ei võrsu vabadus nagu Athena Zeusi peast pärast vallutajate lahkumist ja keskväljaku vabastamist. Kaos on see, mille me tavaliselt saame. Manööverdamine võimu pärast paljude võistlevate fraktsioonide vahel, kellest kõik ei pruugi olla vabaduse sõbrad. Tugev kättemaksuiha. Avaliku korra kaotuse kriminaalne ärakasutamine. Nagu kirjutas Pete Townsend ansamblist Who, meenutades Orwelli "Loomade farmi": "Siit tuleb uus boss, täpselt sama nagu vana boss."
Teisisõnu – vabadust tuleb ehitada. See ei ole vaikimisi etteantud valik. Ja uskuge eestlasi – see on raske töö.
Post-kommunistliku maailma demokratiseerimise kogemuse võime kokku võtta parafraseerides Lev Tolstoi Anna Kareninat: "Kõik post-despootlikud riigid reformeeruvad ühtemoodi. Kõik need, kellel see ei õnnestu, leiavad igaüks oma vabanduse."
Ei piisa vaid "režiimi muutmisest". See on kiire ja petlikult tihti ka kerge töö. Demokraatia loomise põhiolemus on: institutsioonide väljaarendamine, õigusriigi loomine, kodanikuühiskonna areng, põhiõiguste ja vabaduste väljatöötamine, majanduskasv ja madal korruptsioon. Kõik see võtab aastaid, pingutusi, poliitilist jõudu ja tahet. Edukuse määr ei ole liiga hea: hindele viis on sooritusi vähe, hindele neli on sooritusi rohkem, liiga palju on aga kolmesid ja palju kahtesid.
Täna, kui maailm vaatas lummatult – ja nüüd juba kasvava murega – Põhja-Aafrikas ja araabiamaades toimuvaid ülestõuse autoritaarse valitsuse vastu, kogeme meie oma post-kommunistlikus maailmas ennekõike deja vu tunnet. Me teadvustasime iseennast vaid inimpõlv tagasi. Tundsime, et kas nüüd või ei iial, teadsime, et lõpuks ometi on meil võimalus heita endalt tagurlik ja röövellik valitsus, mis oli meid tagasi hoidnud või meil seljas elanud aastakümneid. Elevus edu üle, hämming selle üle kui nõrgaks osutus türannia ja kui kiiresti meie kallal aastakümneid jõuvõtteid tarvitanud despootlik klikk kokku kukkus, alla andis või põgenes.
Siis aga jõuab kohale šokk, et tuleb hakata vastutama riigi juhtimise eest. Post tuleb laiali saata, tervishoiuküsimustega tegeleda, palkasid maksta. Sarnase mõtteviisiga kolleegide ja seltsimeeste liidud purunevad, fraktsioonid kerkivad esile, poliitika tuleb välja salajaste, sub rosa, teisitimõtlejate kohtumiste maailmast. Keegi ei kuula enam teie telefone pealt, te ise vastutate ja nüüd mõtlete te, et kas need kauaaegsed töötajad ministeeriumist, mida te juhite, on ikka usaldusväärsed. Te näpistate iseennast ja mõtlete, et kas on see peale nii pikka aega võimalik. Jah, nii on. Nüüd tuleb lapsikud mänguasjad käest panna, hämmingute aeg on otsas. Tuleb tööle hakata.
See on koht, kus vabadus sageli ebaõnnestub. Sest vabadus iseenesest on suhteliselt igav, mõnes mõttes isegi psühholoogiliselt väsitav. Tegemist on tööga, ise ära tegemisega ilma, et sul oleks mingit despooti võimalik asjade käigu või halva ilma pärast süüdistada. Seda on raske teha. Oleme ju näinud, kuidas nii mitmes riigis on viimase kuu jooksul leitud, et Ühendriigid on maailmas vaikimisi valitud kurikaelaks.
See, ma julgeksin öelda, on nii paljude revolutsioonide äpardumise põhjuseks: hirm vastutuse ees. Suutmatus tunnistada, et nüüdsest edasi olen mina süüdi, mitte Mukhabarat, mitte suur saatan, mitte Ameerika Ühendriikide puuviljafirma või KGB. Ka see on, ma kardan, üldine, universaalne kõigile nurjunud revolutsioonidele.
Misiganes ka oleks individuaalse läbikukkumise põhjuseks, on alati võimalik leida vabandusi. Iga nurjunud demokraatia leiab endale oma vabanduse. Ja iga riik, kus represseeriva režiimi kukutamisele ei järgne demokraatia, on läbikukkunud.
IV
Daamid ja härrad, soovin lõpetuseks pöörduda meie kõigi poole, kes me oleme demokraatliku "world wide webi" kodanikud, ühendatud optiliste kaablite, arvutite, kuid veelgi olulisemalt väärtushinnangute ja üksikindiviidi vaimu ja vabaduse pühadusse uskumise läbi.
Oleme jõudnud selleni, et vabaduse edendamisele maailmas seatakse vastu autoritaarlaste usurpeeritud Vestfaali argument riikide siseasjadesse mittesekkumise kohta. 1648. aasta Vestfaali rahulepingu aluseks oli Cuius regio, eius religio, kus valitseja määras oma valdusalas oleva religiooni või ideoloogia.
Kuni internetiajastuni kaitses režiime Vestfaali süsteem, cuius regio, eius religio, ja mittesekkumise põhimõte. Valitseja võis toimetada oma suva järgi seni kuni ta jäi oma valdusala piiridesse.
Küberruumis seisavad need riigid silmitsi avatud ühiskondade võimalike häirivate liberaalsete aspektidega. Google search'i, YouTube video või Twitteri poolt loodud läbipaistvad ja vastutama sundivad võimalused on otseseks ähvarduseks piiratud poliitilisele süsteemile; internet muudab need valitsuse jaoks ohtlikeks siseasjadeks. Niisiis peavad antud režiimid toetuma filtreerimisele ja blokeerimisele, kasutades keerukat seire- ja filtreerimistarkvara, sundides internetifirmasid identifitseerima ja jälgima dissidente, kes kasutavad Twitterit või Facebooki. Kui need võtted alt veavad, katkestavad nad interneti edasimüügi, nagu tegi Mubaraki valitsus Egiptuses.
Peame valima kahe tee vahel – kas suudame muuta interneti olemust, kaasates Vestfaali reguleerivasse ehitusse ka interneti valitsemise, või suudame me muuta maailma.
Avatud ühiskonna vaenlased eelistavad esimest varianti, reguleeriva süsteemi rakendamist. Autoritaarsed valitsused kardavad, et Lääs üritab kavandada Araabia kevadet, või Oranži revolutsiooni. See on põhjuseks, miks kitsarinnalistes riikides soovitakse interneti jaoks uusi regulatsioone välja arendada, et lisada veel üks kivi seina "another brick in the wall" (või on see uus lisatud sein BRICis?), laiendades nende enda Vestfaali ala meie ühisesse veebi. See oleks suveräänsus nende tingimustel, kahjustades meie kodanike vabadust ja suveräänsust.
Selle aasta detsembris korraldab Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit Dubais pärast 1988. aastat oma esimese ülemaailmse konverentsi. Konverentsi tulemused ja sellega seotud protsessid aitavad määrata interneti topograafiat järgmisele põlvkonnale. Kuigi see konverents on side- ja kommunikatsiooniministrite haldusalas, võite olla kindlad, et selle tagajärjel tullakse esitama üleskutseid meile tuttava sõnavabaduse piiramiseks veebis.
Autoritaarsed režiimid teevad jälle ettepanekuid, mis kahjustaksid interneti praegust paljusid sidusrühmi hõlmavat mudelit, asendades selle skeemiga, mis lubaks neil kontrollida oma rahvastikku ja majandust, laiendades oma kontrolli meie poolt hinnatud vabaduse ja avatuse õõnestamiseks. Nende väitel on suveräänsus küberruumis vajalik küberkuritegevuse ja küberterrorismi tõkestamiseks.
RTL tuleb välja uute regulatsioonidega. Freedom Online koalitsioon, kuhu kuulub ka minu riik, mis on vastavalt Freedom House'i reitingule internetivabaduselt esikohal, seisab vastu kõigile katsetele piirata sõnavabadust ükskõik millisel, kuid eriti digitaalsel kujul.
Meie ja teised internetivabaduse kaitsjad võtame RTL kohtumisest osa, kuid ka kõik autoritaarsed jõud on seal tugevalt esindatud. Nad tahavad tungida vabale territooriumile. Nad tahavad oma väärtusi tõeliselt ülemaailmseks muuta. Nad tahavad oma autoritaarsust meile peale suruda. Ärgem laskem neil seda teha.
