koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Toomas Hendrik Ilves teenistusülesande täitmisel hukkunud maat Marko Knapsi leinatalitusel Pärnu Eliisabeti kirikus 25. augustil 2012

President Toomas Hendrik Ilves teenistusülesande täitmisel hukkunud maat Marko Knapsi leinatalitusel Pärnu Eliisabeti kirikus 25. augustil 2012
Teenistusülesande täitmisel hukkunud maat Marko Knapsi leinatalitus
© Kaitseväe Peastaap

25.08.2012

Kallid Marko Knapsi perekond, lähedased, sõbrad ja tuttavad.
Austatud maat Marko Knapsi teenistuskaaslased, mereväe tuukrigrupi liikmed, kaitseväelased.


Vabariigi Presidendina mälestan ma teenistusülesande täitmisel hukkunud maat Marko Knapsi. Eesti kodanikuna tunnen ma leinavalu, et traagiliselt lahkus noor vapper mees, poeg ja vend, hinnatud kamraad oma teenistuskaaslastele. Kaitseväelase hukkumine teenistuskohustuste täitmisel siinsamas kodus puudutab valusalt meid kõiki. Eesti on väike riik ja iga meie sõdur on meile tähtis, teenigu ta siinsamas Soome lahe kaldal või eemal Afganistanis.

Head Marko Knapsi elukaaslane Merilin, ema Anne-Ly ja isa Valdo, kõik lähedased: Eesti riik jagab teie leina. Eesti leinab ja mälestab oma sõdurit selle sõna kõige õilsamas tähenduses.

Marko Knaps oli järjekindel oma mõtetes ja tegudes. Tema õpetajad mäletavad, et juba kooliajal teadis ta, kelleks tahab tulevikus saada. Sama mälupilt saadab Marko kaaslasi ajateenistusest. Tuuker, Eestis teenivate kaitseväelaste üks ohtlikumaid ameteid – see oli tema valik. See oli noore mehe täiskasvanulik ja austust äratav otsus teenida oma riiki.

Maat Marko Knaps hukkus operatsioonil, mida saab nimetada ka lahinguülesandeks ja mille eesmärgiks on muuta Läänemeri meile kõigile turvalisemaks. Keegi ei tea täpselt, kui palju lõhkemata mürske ja meremiine on tiheda laevaliiklusega Soome lahe põhjas. Arvatakse, et maailmasõdades lasti Läänemerre üle 150 000 meremiini, neist 80 000 Soome lahte. Kahekümne aastaga on miinitõrjeoperatsioonide käigus leitud Eesti vetest ligi 700 lõhkekeha.

Marko Knaps jõudis lühikeseks jäänud teenistuse ajal teha rohkem head, kui meist enamikule on üldse võimalust antud. Ta aitas kaasa, et Läänemeri – meie meri – muutuks ohutumaks ja meie elamine oleks turvalisem.

Me ei tea veel, miks see traagiline sündmus juhtus. Aga ma loodan ja soovin, et saaksime sellele varsti vastuse.

Marko Knapsi kaastunderaamatusse kirjutas üks tema teenistuskaaslastest sõnad, mida mina saan vaid korrata: “Mõttes seisame maat Knapsi auks valvel ja anname au. Puhka rahus, võitleja.”

Ja siin, Eesti lipu värvidega kaetud sarga juures, mõelgem ning mälestagem kõiki neid vapraid mehi, kes on Eesti eest langenud. Igaüks neist on seisnud meie kõigi kindlama oleviku ja tuleviku eest.

Tänan Sind maat Marko Knaps, tänan Sind Eesti riigi teenimise eest.