-
Reset
+
26.04.2012
Mu daamid ja härrad,
head sõbrad,
Me kokkusaamise põhjuseks on taaskord Carolin Illenzeeri Fond, aasta eest loodud heategevuslik sihtasutus, mille eesmärgiks on toetada teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste lapsi. Fondile laekuvatest annetustest tasutakse nende sõdurite laste koolituskulusid ja toetatakse nende huvitegevust. Ma tänan teid parimas tähenduses kaasatundlikuks kodanikuks olemise ja sellega koos käiva toetuse eest.
Kui ma käin meie sõdureid Afganistani missioonile saatmas, tänan ma neid nende elukutsevaliku eest. Ma tänan neid, et nad on valmis teenima Eesti riiki sõna otseses tähenduses eesliinil, lahinguväljal. Ma tänan ka nende lähedasi ja sõpru, kes neid selles valikus toetavad.
Et see tänu ei jääks vaid sõnadesse ja et sellega kaasuks kogu ühiskond, on Eestil vaja veteranidepoliitikat. Tean, et Kaitseministeeriumi juhtimisel on selle valmimine lõppjärgus ning selle tulemusena hakkame peatselt, loodetavasti juba sel aastal, rohkem märkama ja enam tunnustama neid mehi ja naisi, kes sõdurikutse valinud ja kel isiklik missioonikogemus.
Kui Eesti parlament ja valitsus langetavad kaalutletud otsuse lähetada oma kaitseväelased lahingusse, siis võtab riik koos sellega ka suure vastutuse. Vastutuse nii kaitseväelaste endi kui ka nende lähedaste eest. Riik võtab vastutuse ka lahingust naasvate üksuste eest, ta peab tähelepanu ja mõistvusega suhtuma sellesse, et nii mõnigi lahing või vahejuhtum võib kaitseväelase peas ja hinges kesta igavesti.
Aga riik võtab vastutuse ka neil traagilistel juhtudel, kui sõda peaks pöörama võitlejate poole oma karmima palge. Võtab vastutuse siis, kui meieni jõuab uudis kauges lahingus langenute ja raskesti haavatute kohta. Siis, kui mõnd Eesti kodu tabab kurb teade, et mees, isa, poeg ja vend on sõjaväljal hukkunud.
On riigi ja ühiskonna moraalne kohus tagada, et veterani ja tema peret toetatakse operatsiooni eel-, ajal ja järel; et võimalikult suures ulatuses toetatakse vigastatud kaitseväelaste teenistuse jätkamist kaitseväes; ja et toetussüsteem missioonide järel põhineks ennekõike vabakondluse pinnalt. Kutsun kõiki ettevõtjaid ja aktiivseid kodanikke üles kaasa mõtlema, kuidas seda parimal moel ellu viia.
Since we have many Allies and partners here, let me say a few words also in English.
Two weeks ago, on a working visit to the United States I visited the Walter Reed Military Hospital near Washington DC. I had a chance to meet and talk with many warriors who had lost their limbs but who had not lost their spirit. About one third of those wounded men and women continue in military service. I was also amazed by not only the quality of medical support but the level of psychological support and personal attention that is given to them. The support system has improved in Estonia but I am sure we still have a lot to learn from those who have more experience.
Let me conclude with some good news. On that same visit to Washington DC, my adviser was approached by an Estonian gentleman, representing the Estonian American Fund. He asked him what could be a well-worthy cause for some donation in Estonia – and my adviser replied, "Why don't you donate some money to Carolin Illenzeer Foundation?" A few days later we received a cheque for 15 000 USD to be donated to the foundation. It is my pleasure to now give you this cheque.
Thank you.
