koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil „Kas e-riik või e-sõltuvus?“ Tallinnas Swissôtelis 14. märtsil 2012

14.03.2012

Lugupeetavad daamid ja härrad, head sõbrad.


Mul on hea meel, et just sellised koosviibimised ja mõttevahetused viivad Eestit edasi – panevad kaasa mõtlema, osutavad asjadele, mis meile muret teevad, ja teevad meid üksteisega tuttavaks. Meenutagem, et just riigi- ja erasektori koostöö, õlg-õla tunnetus ning isiklik läbikäimine võimaldasid meil viis aastat tagasi kiiresti Eestit kaitsma hakata. See sõjas, kübersõjas, sündinud liitlassuhe, kui lubate, tegi Eesti maailmakaardil veelgi nähtavamaks.

Meie nii-öelda küberlugu – miski, mis muu hulgas vääriks ühel hetkel ka päriselt kirjutatud lugu raamatu kujul – on Eesti kaheldamatult nähtavamaks ja suuremaks teinud. 1990-ndatel paljuski "nullist" alustanud ja rahvusvaheliselt konkurentsi mitte pakkuva majandusega tuli meil mõelda julgelt. On meie õnn, et interneti kiirema leviku alguseks – nii umbes 15 aastat tagasi – olime oma valikutes vabad.

Ja need valikud olid teadlikud. Tõepoolest, ei "tiigrihüppe" programmis ega avalike teenuste sihipärases digitaliseerimises polnud midagi iseenesestmõistetavat. Meid aitas valikute tegemisel arusaamine, et okupatsioonist tingit mahajäämust on võimalik ületada eeskätt innovatiivselt tegutsedes, arusaamine, et Eesti jaoks pole infotehnoloogia mitte võimalus, vaid hädavajadus, et suudaksime oma rahvaarvuga riiki üleval pidada ja maailmas nähtavad olla.

Täna on meie hulgas mõistagi ka küünikuid, kes peavad meie küberlugu oskuslikult punutud müüdiks või riiklikuks propagandaks, kes rõhutavad tugevuste asemel ainult nõrkusi ja soovivad meid ennast – mulle tundub, ikka veel visalt eksisteerivale orjamentaliteedile omaselt – teistega kõrvutades alatihti alaväärsena näha.

Neile soovitan ma maailmas – ja alustada võiks Euroopast – avara pilguga ringi käia ja Eesti e-elulaadi eemalt hinnata. Hinnata ja püüda mõista, miks enamikule eurooplastest on näiteks digiretsept ulme valdkonda kuuluv avalik teenus. See on lihtne ja praktiline näide, mida olen kogenud oma töös Euroopa Komisjoni e-tervise töögrupi esimehena.

Me kõik tänases Eestis oleme riiklikest ja erasektori e-teenustest sõltuvad, olgu selleks e-maksuamet, e-kool või internetipangandus. Ma olen veendunud, et seda sõltuvust tuleb maksimaalselt ära kasutada ning kus võimalik ja mõistlik, ka süvendada. Mitte end seejuures inimestevahelisest ehk sotsiaalsest maailmast ära lõigates, vaid ratsionaalsust ja tõhusust silmas pidades.

Kuid tõhusus ei saa olla ainus eesmärk. Meie riigi ja ühiskonna areng eeldab ka demokraatiat ja õigusriiklust. Osaliselt tänu Eesti kõrgele internetiseeritusele oleme korruptsioonivabam ja läbipaistvama avaliku haldusega riik kui enamik meie saatusekaaslasi Euroopas. Seda piltlikult öeldes seetõttu, et arvutile ei saa anda altkäemaksu.

Küberkaitses, nagu paljud teist paremini teavad, on viimased 5 aastat rahvusvahelisel areenil toonud kaasa tõelise paradigmamuutuse. Kuigi 2007. aasta rünnak polnud esimene omataoline äratuskell, on see ometi olnud rahvusvaheliselt üks kõlavamaid. Kasu kõrval, mida see primitiivne rünnak meie kuvandile andis, rõhutaksin peamist õppetundi meile endile: era- ja riigisektori koostöö tähtsust.

Nii nagu vajab toimivat IT-komponenti mistahes tänapäevane suurettevõte, vajab seda ka tänapäevane riik. Riigi kriitilise informatsiooni taristu vastupidavus sõltub aga suurel määral erasektori suutlikkusest end kaitsta. Ja kui ettevõte pakub ühiskonnale mõnd elutähtsat teenust, siis on ta kohustatud tagama ka selle kestmise olukorras, mil seda rünnatakse.

Eestis pole – ülekantud tähenduses – "tulemüürid" avaliku- ja erasektori vahel sedavõrd ületamatud kui suuremates riikides, kuid harjumus koostöö asemel autonoomsust rõhutada pole võõras ka meil. Eeskujulik näide riigi- ja erahuvide põimumisest on Küberkaitseliit, mis riigikaitseliste ülesannete kõrval edendab inimestevahelist läbikäimist, erialast harimist ja teadlikkuse tõstmist.

Rõhutaksin ka erasektori sisest koostööd. Pangad alustasid juba kümme aastat tagasi omavahelist küberintsidentide infovahetust, adudes, et ühe panga haavatavus polnud teise panga eelis. Ühelgi Eesti ettevõttel ei teki olulist konkurentsieelist, kui ta on mõnest teisest Eesti ettevõttest turvalisem on. Kõikidel Eesti firmadel tekib aga konkurentsieelis, kui nad maailma firmadest turvalisemad on. Ning riik, mis suudab tagada eduka küberkaitse ja infoühiskonna kuvandi püsimise, aitab meie IT-teenuste ekspordile omakorda kaasa.

Konverentsi teema – "kas e-riik või e-sõltuvus?" – kätkeb endas paradoksi, sest e-elulaad hõlmab endas ka teatavat ja aktsepteeritud sõltuvust. Nii kaua, kui me oma sõltuvuse määrast ja võimalikest ohtudest teadlikud oleme, küberhügieeni hoiame ja end viiruste vastu vaktsineerime, ei ole e-sõltuvus iseenesest kuidagi probleemiks. Inimkond on iga tehnoloogilise uuenduse puhul tajunud uusi seni tundmata ohtusid. See on loomulik – just teadmised uuendustest võimaldavad riske ohjata ning ennetada.

Vabariigi aastapäeva kõnes 24. veebruaril kutsusin Eestit üles rahvusvaheliselt häälekamalt kaasa rääkima valdkondades, kus meil on lisaväärtust anda. IT on üheks selliseks valdkonnaks. Selleks aga, et meie asjatundjate häält mujal võimendada, tuleb neid ka kodus enne ise hoolikamalt kuulata. Seetõttu hoidkem oma asjatundjaid ja arendagem oma teadmisi.

Viljakat mõttevahetust!