koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi Presidendi tervitus Kaitseväe 93. aastapäeva vastuvõtul Estonia kontserdisaalis 15. novembril 2011

15.11.2011

Austatud kaitseväe juhataja,
Head ohvitserid ja allohvitserid, külalised, daamid ja härrad!

 

Tervitan teid kõiki tänase tähtpäeva puhul, mil tähistame Eesti Vabariigi kaitseväe 93. aastapäeva. Peaaegu sama vana, kui meie riik, on ka meie kaitsevägi – ning just nii kaua, kui meil on kaitsevägi, on meil ka me oma riik. 93. sünnipäeva kõrval tähistame ka kahe aastakümne möödumist iseseisva riigikaitse taasloomisest ning just selles valguses tahan täna viivuks peatuda.

Me alustasime kaitseväe ülesehitamisega 1991. aastal nullist, omamoodi 1918. aastaga võrreldavas olukorras. Meil oli umbkaudne teadmine, mis on vajalik. Meil oli veendumus, et selle millegagi on kiire. Ja meil oli tahe ja rahva toetus.

Kuid puudus üldine kaitsepoliitiline ekspertiis, puudus seadusandlus, puudus relvastus, varustus ja raha. Ohvitserkonda oli suuresti vaja alles looma hakata, rääkimata kaitseväge tervikuks liitvatest arengukavadest ja struktuurist. Kohustuslik kaitseväeteenistus oli pikalt sümboliseerinud võõrvõimu repressiivaparaati, mis koos muuga pidi ajaloo prügikasti kuuluma. Jutt NATO-sse kuulumisest pani parimal juhul kulmu kergitama ja palju sellest, mis täna tundub iseenesestmõistetav, kuulus kakskümmend aastat tagasi ulme valdkonda.

Ma ei hakkaks üles lugema kõiki saavutusi, mis kaitseväe – ja tervikuna kaitsejõudude – arendamisel saavutatud on. Seda on rohkem, kui oleksime osanud unistada. Ma olen teile selle eest tänulik. Olen tänulik kõikidele kaitseväe juhatajatele ning eriti kindral Ants Laaneotsale. Laiapõhjaline riigikaitsemudel ja tänapäevased kaitsejõud, mida juhitakse süsteemselt ja mis omab ühiskonna toetust, ning suudab aktiivselt panustada meie liitlaste julgeolekusse, tagab meie iseolemise.

Kuid olgem ka kriitilised ja küsigem, kas me oleme alati langetanud parimaid otsuseid, kas alati parimat nõu kuulda võtnud ning oma võimalusi ja suutlikkust täielikult kasutanud. Küsigem, kas me omame parimaid relvastus- või kaitseplaneerimise eksperte ning kas me oleme kõiki võimekamaid väärtustanud ja enda hulgas hoidnud. Küsigem endalt ka, sest seda küsib teilt terve ühiskond, kas kulutame oma riigikaitseks mineva eelarveprotsendi kõige tõhusamal moel, kas saame iga kulutatud euro eest parimat võimalikku kaitset. Ja küsigem, kas võtame liikmelisust NATO-s ehk liiga iseenesestmõistetavalt või kujundame aktiivselt alliansi enda arengut. Seda peeglisse vaatamist vajame selleks, et veelgi edukamalt edasi minna.

Eesti kaitseväelased on täna protsentuaalselt enim lahingukogemusi omavaid vägesid maailmas. Täna mäletame ja mälestame neid esiisasid ja kolleege, kes on Eesti eest langenud – olgu see Võnnu all või Bagdadi lähedal või Helmandi jõe orus.

Kuid iga raskus ja tagasilöök on meid ühte hoidma pannud ja iga kaotus – kui valus tahes – meie tahet kasvatanud. Üheskoos peame tagama, et see tahe elaks.

Palju õnne sünnipäevaks! Aga mitte ainult õnne, vaid ka sihikindlust, vastupidamist ja uute sihtide seadmist.

 

Toomas Hendrik Ilves
Kadriorus, 15. novembril 2011