-
Reset
+
03.11.2011
Mu daamid ja härrad,
head sõbrad.
Mul on hea meel öelda omalt poolt “tere” teile kõigile, kes Eesti mehe heaolu ja käekäiku oluliseks peavad.
Võtan omaks, et tunnen end siin veidi ebakindlalt. Esmalt sellepärast, et ma ise just hetkel tervisest ei pakata – lennusõit, mis lõppes täna öösel kell pool kaksteist ja muutlik sügisilm on teinud oma töö, mida te ka mu häälest ära kuulete. Teisalt aga pean endale meelde tuletama, et siin teie hulgas on väga palju tervishoiutaustaga inimesi. Ja kuigi just haiguste ravimise ja arstide teemal pidavat igaüks olema parim ekspert, üritan siiski jääda oma kompetentsi, see tähendab antud juhul mehe ja tavakodaniku piiresse. Teie teate neist asjust palju rohkem kui mina.
Head sõbrad,
tervis ja üldiselt enesetunne on mu meelest igaühe sügavalt isikliku sisetunde küsimus. Mõni säilitab rõõmsa meele ka parandamatu haiguse ajal, mõni teine seevastu muretseb või viriseb ka siis, kui midagi häda ei ole.
Sellise abstraktse mõõdupuu kõrvale saame seada objektiivsed näitajad, milleks on keskmine oodatav eluiga ja üha enam ka tervelt elatud aastate hulk.
Eestil ja eriti Eesti meestel ei ole vähemalt siiani olnud neis valdkondades põhjust ei rõõmu ega uhkust tunda. Viimaste andmete järgi on olukord siiski paranenud ja keskmine Eesti poisslaps peaks praeguse seisuga elama keskmiselt veidi üle 70 aasta. Mis, olgem ausad, on oluline edasiminek võrreldes mõne aasta taguse ajaga.
Kuigi keskmisi eluaastaid on viimasel ajal jõudsalt juurde tulnud, oleme veel päris kaugel neist näitajaist, mida arenenud maailmas, ja meie puhul siis eeskätt Euroopa Liidus normaalseks peetakse. Vähemalt viis aastat on veel puudu, ma julgen väita, et isegi rohkem.
Eesti mehe pikema keskmise eluea taga on vähenenud suremus, eriti aga õnnetusjuhtumitest tingitud surmade arvu kahanemine. Noori mehi saab vähem hukka. Ja selle üle saab vaid rõõmu tunda. See näitab, et koos riigiga hakkavad täiskasvanuks saama ka meie inimesed, viimaste hulgas ka Eesti mehed.
Ma käisin just Mihkel Raua kontserdil ja tema meenutas aegu 15-20 aastat tagasi, kuidas ta kirjutas ühe või teise laulu ajal, mil bensiinijaamad lendasid õhku ja kuulid vilisesid. Tahaksin siia lisada, et 15 aastat tagasi oli justkui auasi vindise peaga autorooli istuda. Praegu on seesugune käitumine üheselt taunitav. Ka meie bensiinijaamad on toonasega võrreldes palju paremas seisus.
Seevastu tervelt elatud aastate hulk pole minu teada oluliselt kasvanud. Millest võime järeldada, et need, kes end surnuks ei kuku, ei sõida või surnuks ei joo, siis nende meeste tervis püsib stabiilsena ja võiks olla parem. Eesti meest vaevavad jätkuvalt elustiilihädad ja –tõved, millest paljudel on paratamatu omadus liiga vara halvendada elukvaliteeti ja – mis traagiline – ka elupäevi lubamatult vara lõpetada.
Meedikud ja sotsiaalteadlased on neid teemasid palju arutanud ning toonud välja meeste tervist kõige rohkem ohustavad riskitegurid. Nendeks on stress ja vähene liikumine ja liigne kehakaal. Kui kombineerime selle meie põhjamaisele meelelaadile omase endassepööratuse ja vähese emotsionaalsusega, siis saamegi teada, mida tähendab ütlus, et Eesti mees töötab, muretseb ja pahatihti ka joob end noorena surnuks. Aga elustiilihädad ongi tegelikult just arenenud maailma suur probleem.
Samal ajal, kui Eesti on oluliselt edasi jõudnud nii majanduses kui ka teistes valdkondades, täheldame siin ka muude näitajate suurenemist. Näiteks haigestumus tüüp-2 diabeeti on kasvanud. See haigus, mis vanasti puudutas eelkõige eakaid, on praegu levimas ka laste hulgas, olles korrelatsioonis riigi arengutasemega. Käisin paar aastat tagasi Iirimaal ja seal olid nad tuvastanud, et tüüp-2 diabeedi kasvu seoses majanduskasvu näitajatega. See tuleneb elustiilist, sealhulgas sellest, mida me sööme.
Ma väga soovitan teil lugeda, kui olete biokeemiaga kursis, USA teadusajakirjaniku Gary Taubesi kirjutatud raamatut “Good Calories, Bad Calories”. Keerulise teadusliku jutu kõrval vaatleb autor lihtsat asja: kuidas inimesed nägid välja sada aastat tagasi. Nad nägid välja palju saledamad, nii vanad kui noored.
Meie võiksime meenutada neid fotosid, mis on tehtud eestlastest, eriti Eesti meestest, näiteks enne Vabadussõda. Nende fotode põhjal võime tinglikult kalkuleerida nende toonaste meeste kehamassiindeksi ning võrreldes seda meie meeste tänaste näitajatega. Me umbes teame, kui pikad nad olid, kui pikad me oleme täna ja kui palju nad kaalusid.
Tulemus on eelmise sajandi meeste kasuks. Usutavasti leiame täna päris vähe selliseid 50-60 aastaseid mehi, kelle kehamassiindeks on vähem kui 25. Ja 25 on tervisliku eluviisi ülempiir.
Kehamassiindeksit arvutatakse järgmiselt, igaüks võib proovida: võtke oma kaal kilogrammides, seejärel võtke oma pikkus meetrites teise astmesse. Jagage kilod meetritega. Kui indeks on üle 25, siis te peaksite midagi tegema. Kui see on üle 30, siis te peate kindlasti midagi ette võtma. Ja kui indeks on suurem kui 35, siis minge palun hästi kiiresti arsti juurde. Seda ütlen inimesena, kelle indeks oli omal ajal üle 35. See ei ole naljaasi.
Me võime siin aegajalt nalja visata ja suhtuda meeste tervisesse kui kollase ajakirjanduse teemasse ning tekitada kellegi sõnu väänates lugejate emotsionaalset vastukaja. Ent siis riskime mööda vaadata probleemidest, mis on väga tõsised ja mis puudutavad meie isasid, meie vendi, mõne puhul ka poegi. Sellega paraku kollase lehe esikaanele ei pääse, välja mõeldud tsitaat paksude arstide kohta müüb paremini.
Kui nii teenitakse klikke ja raha, siis ei teeni see Eesti rahvast ega Eesti meeste tervist.
Ma soovin, et meie suhtumine nendesse asjadesse muutuks, et me võtaksime neid asju tõsisemalt, sest see on meie rahvas ja me ei taha, et meie isad ja vennad ja mehed võtaksid neid asju liiga kergelt. See ei ole kollase ajakirjanduse teema, see on meie isade, vendade ja meeste teema.
Ma olen juba mitu aastat rääkinud meie ühiskonnas valitsevast meeleolust. Õhustikust, kus on kahjuks liiga palju tigedust, sallimatust, halvasti ütlemist ja kadedust. Ja see mõjub erinevates valdkondades väga erinevalt. Tigedus närib vähemaks meist igaühe elupäevi. Kui hing on haige ja meel rahulolematu, siis hakkab see varem või hiljem stressi kaudu tunda andma. Ja stressis inimene võib hakata tegema asju, mis pole tervisele head. Teame, et eestlane kukub stressi tõttu jooma ning selle mõju tervisele on teada.
Ma võin soovitada selle kuu Foreign Affairs’is ilmunud pikka artiklit Nicholas Eberstadti sulest, kes kirjeldab Venemaa demokraatia olukorda. Meie võime kindlalt öelda, et oleme 20 aastaga käinud teistsugust teed. Venemaal rahvastik kahaneb meeletu kiirusega ja just tänu sellele, et mehed surevad seal nii noorelt. Me näeme, et varajase suremuse põhiline põhjus on alkohol. See peaks olema meile negatiivne ja hoiatav eeskuju. Me peame suhtuma nendesse probleemidesse palju tõsisemalt ja mõistma, et liigsel alkoholitarbimisel on rängad tagajärjed. Kaasaegsel Venemaal surevad mehed väljaspool Moskvat ja teisi suurlinnu umbes noorelt kui Mosambiigis või isegi Botswanas.
Minul kui presidendil oleks kohane öelda, mida riik saaks selles valdkonnas ära teha, ja tunnistan, et kui me räägime nendest asjadest, siis eriti palju ei saa. Käitumisõpetaja või hingeheaduse koolitaja rolli pole riigile ette nähtud. Võime küll üritada, aga inimeste käitumise muutmine pole kerge. Küll aga saab riik soodustada olukorda, kus igaüks, ka iga mees, iga pereliige ja isa saab end vajalikuna, järelikult hästi tunda.
Kui siiani peetakse justkui väljakujunenud tavaks, et lastega tegeleb eelkõige laste ema, kes käib lasteaiaüritustel ja lapsevanemate koosolekutel ning et just ema jääb koos haige lapsega töölt koju, siis minu meelest saab iga isa nende asjadega niisama hästi hakkama. Mehe töö ei ole tähtsam kui naiste töö. Eesti mees võiks võtta kuidagi loomulikult, et ka temal on õigus vajadusel töistest tegemistest aeg maha võtta ja end teistele pereliikmetele pühendada. See rikastab, see on vaheldus. See paneb muu hulgas ka mõtlema, et mis on elus peamine. Kas raha, või sulle lähedaste inimestega koos olemise rõõm.
Mu daamid ja härrad.
Mehe tervis on paljuski tema enda teha. Ta peab ise olema tähelepanelik ja seda teadmist võiksid mehesse süstida nii riiklikud ametkonnad kui üldlevinud hoiakud, ka abikaasa ja lapsed.
Keskealine, see tähendab minuealine mees, on üldjuhul veel päris hea tervise juures. Küll aga teame, et paljud hädad annavad end tunda hiljem. Mõni koguni nii hilja, et siis on juba lootusetu midagi ette võtta. Mistõttu olen veendunud, ja ma isegi palun, et iga mees peaks alates 40ndast eluaastast vähemalt kord aastas käima perearsti juures, laskma teha analüüsid, mille järgi on ehk laias plaanis võimalik järeldada, kas kõik on hästi või tuleb hakata oma paratamatult kuluvale masinavärgile tähelepanu pöörama.
Ma möönan, et meil valitseb hoiak, et õige mees ei muretsema, tal ei ole aega. Ma tean seda, olen seda kõike ise ütelnud, ise teinud ja selles väljendub me põhjamaine macho. Ega see arsti juures käimine, ja need asjad, mida seal tehakse ja kuidas uuritakse, ei pruugi olla just kõige meeldivamad. Meil tavatsetakse ka nende, näiteks meestearsti juures toimuvate protseduuride üle nalja visata. Aga need asjad, kordan, ei ole nali. Vähemasti siis, kui asjad ei ole enam korras.
Otse loomulikult tuleb iga paari-kolme aasta järel läbida põhjalikum tervisekontroll. Iga mees teab, millal on tema auto järgmine korraline tehnoülevaatus ja mis seisus on tema auto rehvid. Kui samasugust hoolt ja tähelepanu jaguks ka tema enda tervislikule seisundile, siis oleksime astunud juba pika sammu edasi pikema eluea suunas. Mõelgem, et me ise oleme siiski ise tähtsamad kui meie auto.
Kehamassiindeksi, vere kolesteroolitaseme ja vererõhu mõõtmine on ju imelihtsad asjad. Need on signaalid, mida eirata pole lihtsalt mõistlik. Füüsiline koormus ja toidusedeli jälgimine näivad ebamugavad ja tülikad vaid alguses. Kõik, kes sellega kord, kas vabatahtlikult või arsti või abikaasa sunnil kord on tegelema hakanud, harjuvad sellega ära ning kingivad koos sellega nii iseendale kui oma lähedastele pikema elu.
Ja pole vaja väita, et aega ei jätku. See lihtsalt ei vasta lihtsalt tõele. Mu vend saatis mulle kolm aastat tagasi ühe lingi Washington Post’i artiklile, kus lahati just presidendiks valitud Barack Obama hea füüsilise vormi tagamaid. Mina olin just väitnud oma vennale, kes oli hakanud mu kehakaalu pärast muret tundma ja soovitanud mul hakata trenni tegema, et mul pole selleks aega, mul on kõik need esinemised meeste tervise konverentsil ja mujal. Siis ta saatis mulle mainitud artikli ja sealt selgus, et Obama teeb kuus korda nädalas kuuskümmend kuni üheksakümmend minutit trenni. Kolm korda nädalas jõutrenn, kolm korda nädalas kestvustrenn.
Usutavasti kuulub USA presidendi amet maailma stressirohkete töökohtade tippu. Kindlasti ei ole seal midagi kerget. Sellele vaatamata leiab ta, et regulaarne füüsiline koormus on vajalik. Ma ei tea, kas just sellest innustust saanuna, ent kindlasti sellest ajendatuna hakkasin ka ise trenni tegema. Võin kõigile meestele siin öelda, et kuigi mul ei ole just palju aega ning ka stressi on teinekord palju, siis pärast trenniga alustamist tekkis mulle rohkem aega ja stressi jäi vähemaks. Kui USA president leiab oma ajagraafikus aega tegeleda trenniga, siis ma usun, et igaüks meist leiab aega. Ja lõppkokkuvõttes võib ju igaüks otsustada, et mis on siis tähtsam – kas see aeg, mil sa teed trenni või siis see aeg, millal sa oled stressis.
Nii et ma soovin teile head arutelu. Meeste tervis on minu meelest üks tõsisemaid küsimusi, millega me peaksime ühiselt Eestis tegelema. Oleme liikunud lääneliku heaoluriigi poole ja saanud oma õigusruumi päris hästi toimima, nüüd on aeg hakata mõtlema selle üle, mida me ise saame teha, et meie tervis oleks parem, enesetunne oleks parem ja võtma endale seda vastutust, mida keegi teine peale su enda endale võtta ei saa.
Ma soovin kõikidele, eriti meestele, jõudu ja jaksu ja trenni.
