-
Reset
+
26.09.2011
Tere tulemast Eestisse, riiki, mis tähistas kuu aja eest oma iseseisvuse kahekümnendat aastapäeva.
Kui Eesti taastas oma suveräänsuse pärast pool sajandit kestnud ning üksteisele järgnenud okupeerimist nõukogude, natsi ning taas nõukogude röövellike okupantide poolt, teadsime täpselt, et soovime üles ehitada demokraatliku riigi, mida iseloomustab õigusriigile omaste põhimõtete järgimine ja inimõiguste austamine.
Selleks täidetavad reeglid olid enam-vähem selged. Meil polnud vaja teha muud, kui lugeda Charles-Louis Montesquieu', John Locke’i, Thomas Jeffersoni ja John Stuart Milli kirjatöid. Lisaks oli meil kahe eelmise sajandi näite varal võimalik leida rohkesti eeskujusid, mille poole püüelda, ning lisaks üksjagu õppetunde selle kohta, kuidas toimida ei tohiks.
Pärast Nõukogude aja lõppu olime me vaesed. Väga vaesed. Seega oli meil ka majanduslike reformide osas selge, mida tuleb teha: turumajandus on vaja taastada. Selles valdkonnas oli veelgi läbiproovitud ja kindlaid mudeleid, millest eeskuju võtta: liberaalne ehk tänapäeval neo-liberaalse turumajanduse nime kandev variant, sotsiaalsema närviga ehk Erhardti mudelil põhinev turumajandus või kogunisti Skandinaavia maadele iseloomulik sotsiaalse heaoluriigi mudel. Neil kõigil olid omad head ja halvad küljed. Sellal, kui valijaskond kaldus järjekindlalt liberaalsema lähenemise poole, oli selge, et me ei hakka kaardistama uut territooriumi, vaid rakendame pigem Hayeki või Keynes'i, Friedmani või Samuelsoni kirjatöödest õpitut.
Tegelik probleem, vähemasti minu jaoks, oli hoopis vastus küsimusele, kui kestlik saaks olla üks riik, milles elab vaid 1,4 miljonit inimest – ligilähedaselt niisama palju, kui Taani pealinnas Kopenhaagenis? Kopenhaageniga võrdlemine ei ole tegelikult päris õige, kuna linnavalitsus ei pea vastama nõuetele, mida me esitame riigile. Linn ei vaja diplomaatilist teenistust ega saatkondi, sellel ei ole vaja sõjaväge, mereväge või piirivalvet, tervishoiusüsteemi või maksuametit, parlamenti või ülemkohut. Linnal puudub vajadus saata oma sõjaväelased Afganistani, kehtestada oma raha või moodustada olümpiameeskonda.
Teisisõnu, riigile esitatavad nõuded on oluliselt suuremad, kui pelgalt rahvaarvu võrreldes alust arvata oleks. „Inimesed tunnevad uskumatult suurt soovi omada riigilippu, omaenda rahvuslikku valuutat, lennufirmat ja keelt,“ ütles Madeleine Albright 1995. aastal. Samas ei saanud me üle ega ümber küsimusest, kas selliste soovide täitmine nii väikse rahva seisukohast on ka kestlik. Teisisõnu, probleemiks polnud mitte Kopenhaageniks olemine, vaid pigem „Taanini jõudmine“ ehk muutumine edukalt toimivaks riigiks, nagu on öelnud Francis Fukuyama, ning
“kus Taani tähistab üldistavalt öeldes arenenud, hästi toimivate institutsioonidega riiki. Me teame, milline on Taani, ja veidi ka seda, kuidas praegune riik on kujunenud. Mil määral saab aga seda teadmist rakendada niisuguste riikide puhul nagu Somaalia ja Moldova, mis on nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt Taanist väga erinevad?”
Ja sellal, kui Taani on jõudnud
meieni, tungides 13. sajandil Eestisse ning saades 1219. aastal vaid kilomeetri kaugusel sellest kohast, Vanalinnas asuvalt Toompealt, meilt oma riigilipu
Danebrogi, tuleb meil Taanini jõudmiseks läbi käia pikk, pikk tee.
Just nii võib lühidalt kokku võtta probleemi, millega seisab silmitsi üks väike riik, mis näeb vaeva totalitaristliku režiimi varemetest, vaesusest ja üldisest tagurlusest väljarabelemise nimel. Meie jaoks oli põhiline ning eluliselt tähtis leida vastus küsimusele: kas meiesugune väike riik tuleb sellega toime?
Mina leidsin sellele küsimusele vastuse – vastuse, mida olen kõikjal kuulutanud ja teen seda tänini – äraspidisest äratundmismomendist, mis tabas mind üht raamatut lugedes. Selleks raamatuks oli The End of Work („Töö lõpp“), autoriks Ameerika majandusteadlane Jeremy Rifkind. Rifkind väitis oma raamatus, et arvutistumine ja automatiseerimine toovad endaga kaasa massilise tööhõive vähenemise ning vaesumise, sest inimestele lihtsalt ei jätku enam tööd. Arvutid ja masinad teevad kogu töö nende eest ära. Antud argument oli ühtaegu neo-ludiitlik ja neo-marksistlik. Üks raamatus kasutatud näide sisaldas minu jaoks ahhaa- ehk Heureka-momenti.
Rifkind kirjutab Kentucky terasevabrikust, kus kaheteistkümne tuhande töötaja osalusel toodeti x-tonni terast. Pärast seda, kui Jaapani ettevõte tehase ära ostis ja automatiseeris, osaleb sama terasekoguse tootmisel vaid 120 töötajat.
Just selle näite lugemine andis mulle kindla teadmise selle kohta, millise tee Eesti peaks valima. Eesti pidi arvutiseeruma. Täielikult. Just Rifkindi lugedes sain ma aru, et suurus kui selline pole oluline: oluline on funktsionaalne suurus. Kui tänu arvutiseerumisele ja automatiseerumisele saavad 120 töötajat hakkama eelnevalt kaheteistkümnele tuhandele töötajale mõeldud tootmismahuga, on Eestil hea võimalus üha globaliseeruvas maailmas toime tulla ainult ja ainult juhul, kui me saame funktsionaalselt suuremaks kui arvuliselt.
Just nii sai alguse mõte Tiigrihüppest; plaanist, mis nägi ette kõikide Eesti koolide arvutite ja Internetiühendusega varustamist – plaanist, mille rakenduskava töötasin ma 1995. aastal välja koos toonase (ja tänase) haridusministri Jaak Aaviksooga. Kokkuvõtteks võib öelda, et selle kõige olulisemaks punktiks polnud mitte arvutiseerumine, vaid inimestes osalemissoovi tekitamine. Me töötasime välja riikliku tegevuskava arvutikoolituse korraldamisest huvitatud omavalitsustele. Esialgu oli sooviavaldajaid napilt. Kadedus, üks inimkäitumise tugevamaid motivaatoreid, pani peagi ka teised esimeste julgete eeskuju järgima. See, kuidas üks vaene riik saavutas vaid nelja aastaga olukorra, kus kõikides koolides oli olemas Internetiühendus ja arvuti kasutamise võimalus, on juba omaette lugu; mina keskenduksin siin üldisele pildile. Koolisüsteemil on selles loos täita väike, kuid oluline roll, kuna protsessi edasiviivaks jõuks peavad olema noored ja noored kasvavad arvutigeeniused vajavad sobivat keskkonda, kui soovime, et nad jõuaksid ühel päeval Skype’i väljatöötamiseni – nagu juhtuski. Tänaseks on 98% alla 35 aasta vanustest eestlastest pidevad ja süstemaatilised Internetikasutajad. Nemad esindavad põlvkonnatagusega võrreldes täiesti teistsugust elanikkonda; elanikkonda, kes nõuab oma valitsuselt juba hoopis teistsugust lähenemist.
Samas on koolisüsteem vaid suure üldpildi – mille kohaselt on infotehnoloogia ning selle kasutamine riigi ja valitsuse poolt Eesti moderniseerumisprotsessi – ehk viimase veerandsajandi ühe kõige edukama moderniseerumisprotsessi südameks, väike osa. Mõistagi on IKT olnud viimase kolme kümnendi jooksul erasektori arengumootoriks ning Eesti Skype ei ole sellest suhtes mingi erand, kuid just IKT kasutamine avalikus sektoris on midagi sellist, mis tõstab eesti juhipositsioonile kogu maailmas. E-valitsus, e-tervis, e-hääletamine, elektroonilised eeltäidetud tuludeklaratsioonid, mobiilne parkimine – kõik need on head näited Eesti saavutustest innovatsiooni vallas, kuid mis veelgi olulisem, need on ühtlasi näited informatsioonitehnoloogia intensiivse ja ekstensiivse kasutamisega kaasnevatest ümberkujundusvõimalustest avalikus sektoris.
II
Mida me teinud oleme …
Enne seda, kui me hakkame rääkima sellest, milleni me aastate jooksul jõudnud oleme, tahaksin ma lühidalt peatuda veel ühel eeltingimusel, mis peab avalike e-teenuste tulemuslikuks osutamiseks täidetud olema: kaasatus. Sellal, kui noortele ei ole arvutioskuste õpetamine tänu arvutiühendusega koolidele eriti keeruline, vähemalt tagantjärele vaadates, on eakate ja maapiirkondade elanike arvutivõrku ühendamine puremiseks oluliselt kõvem pähkel. Siin tuli meile – ütleksin, et pooljuhuslikult – appi averused pankadega.
Pangad said võrdlemisi varakult aru, et elektrooniliste pangateenuste olemasolu korral muutub harukontorite pidamine eriti kalliks lõbuks. Aga kuidas inimesi elektroonilisi pangateenuseid kasutama veenda?
Ka valitsus oli huvitatud sellest, et Internetipõhiseid avalikke teenuseid kasutavate inimeste arv kasvaks. Kaks sektorit, avalik ja erasektor, panid seljad kokku ja kutsusid ellu koolitusprogrammi „Vaata maailma“ (Vaata@Maailma), mis keskendus arvuti- ja Internetikasutuskoolituse korraldamisele eakatele ning maal elavatele inimestele. Kohalikud koolid avasid oma arvutiklassid avalikkusele, omavalitsused võimaldasid juurdepääsu oma arvutitele ning tänu sellele saavutasime üsna lühikese aja jooksul olukorra, kus arvutikasutajateks said ka elanikkonna need rühmad, mis tehnoloogilistesse uuendustesse esialgu üsna tõrksalt suhtusid.
Muutuste peamiseks ajendiks on siiski olnud teenused ise koos muudatuste enestega, mis on loonud tugeva aluse oluliseks kvaliteedihüppeks paremuse poole.
Avalik haldus ja avalikud teenused
Kõigepealt tuleb mõista seda, et Internet ei ole sama mis paber. Lihtlabane üleminek paberimajanduselt põhinevalt haldusloogikalt HTML-rakendustele on juba ette kodeeritud läbi kukkuma. Kui me soovime luua kvaliteetseid veebipõhiseid e-teenuseid, tuleb läbi mõelda andmete kogumise ning haldamise sügavamad eesmärgid ning panna paika mehhanismid vajaliku teabe kiireks ja mugavaks viimiseks kasutaja/kodanikuni, tehes seda ühtaegu võimalikult turvaliselt ning pakkudes elektroonilisi valideerimisvõimalusi. Need nõuded kehtivad sisuliselt kõigi rakenduste puhul.
Teisisõnu, e-valitsuse eesmärgiks ei ole inimestele pabervariandiga analoogsete vormide ja küsimustike sidussüsteemide täitmise võimaluse andmine; pigem keskendutakse administratiivsete ja teenuste seotud eesmärkide kõige intelligentsema ja inimsõbralikuma saavutamise viisile, kasutades seejuures ära IT poolt pakutavaid võimalusi. Nii aitame elektroonilise tuludeklaratsiooni täitjal aega ja vaeva säästa, andes talle ülevaate riigile kättesaadavast informatsioonist, mis on kantud eeltäidetud deklaratsioonivormile – tegu on andmetega, mida tema tööandjad, pangad jpt. on juba maksuhaldurile edastanud. Kasutajal on võimalik andmeid kontrollida ning neid vajadusel täiendada; keskmise maksumaksja jaoks saab tuludeklaratsioon tänu sellele täidetud ja esitatud vaid viie minutiga. Nii on see olnud juba 1994. aastast alates. 95% tuludeklaratsioonidest esitatakse elektrooniliselt.
Ma ei hakka siinkohal esitama ülevaadet kõikidest Eestis viimaste aastate jooksul välja töötatud e-lahendustest, vaid toon välja nende kõige olulisemad nurgakivid, milleks on elektroonilise allkirja andmise võimalus ning detsentraliseeritud andmete haldamise süsteem, mis kannab X-tee nimetust.
Digiallkiri on universaalne ning õiguslikult siduv õigusdokumentide allkirjastamise viis ning nii antud allkiri on samaväärne notari poolt tõestatud ehk tunnistajate juuresolekul antud allkirjaga. Ilma digiallkirjata suhtutakse veebipõhistesse avalikesse või valitsusasutuste poolt pakutavatesse teenustesse nagu internetikommentaaridesse. See annab võimaluse usaldada pakutavaid teenuseid ning olla kindel, et tegu on ehtsate veebipõhiste teenustega. Digiallkirja seadus võeti vastu 2000. aastal ning tänaseks on tekkinud selle võimaluse kasutajate kriitiline mass. Alguses kasutati digiallkirja andmiseks kiipkaarte ning kaardilugejaid, hiljem lisandusid ja mobiiltelefonidel põhinevad süsteemid ja rakendused. Süsteemi avatud struktuur annab avaliku või erasektori rakendustele võimaluse kodanike ja riigi vahelist usaldust ära kasutada ning meid ümbritseval tehnoloogial ajaga kaasas käia, laskmata sel muutuda ühildumatuks süsteemiks, mille iga uus tehnoloogiline põlvkond peaks enda jaoks sobivaks kohaldama.
X-tee on e-Eesti selgroog, nähtamatu, ent samas ülioluline ühenduslüli erinevate riigis kasutatavate e-teenuste andmebaasi vahel nii avalikus kui ka erasektoris. Meie andmebaasid on detsentraliseeritud; puudub üks konkreetne omanik või kontrolli rakendaja; kõik valitsusasutused või ettevõtted saavad valida just neile sobiva toote ning lisada ükshaaval, vastavalt nende väljatöötamise kiirusele, uusi teenuseid. X-tee kasvas välja süsteemist, mida esialgu kasutati päringute tegemiseks erinevatest andmebaasidest; tänaseks on sellest kujunenud tööriist erinevatesse andmebaasidesse kirjutamiseks, suurte andmemassiivide edastamiseks ja otsingute korraldamiseks erinevatest andmebaasidest. Just see on meil lubanud nii edukalt kasutama hakata digitaalseid haiguslugusid ja digiretsepti. Katsed eraldi digiretsepti ja digitaalsete haiguslugude süsteemi loomiseks oleksid läbi kukkunud just seetõttu, et tegu oleks olnud eraldi süsteemidega. Tänaseks on X-tee rakendusega ühinenud enam kui 100 erinevat organisatsiooni.
Tänu universaalsele ja avatud platvormile on meil võimalik välja arendada uusi teenuseid ja tooteid, millest kõige olulisemad on:
Internetipõhine ehk e-hääletussüsteem on süsteem, mis annab valijatele võimaluse anda oma hääl suvalisest Internetiühendusega arvutist olenemata sellest, millises maailma paigas nad parasjagu viibivad.  Mujal kasutatavatest, kulukate ning probleemsete seadmetega seotud elektroonilistest hääletussüsteemidest sõltumatu Eesti lahendus on lihtne, elegantne ning turvaline. Hääletaja logib kindlaksmääratud eelvalimiste perioodil ID kaarti või mobiilset IDd kasutades süsteemi sisse ning annab oma hääle. Eelhääletusel oma hääle andnud valija andmed eemaldatakse valimisnimekirjast enne, kui hääled loendamiseks Riiklikku Valimiskomisjoni jõuavad ning anonüümsus on seega tagatud. 2005. aastal sai Eestist esimene riik maailmas, kus kirjeldatud meetodit kasutades oli võimalik valimistel osaleda ning 2007. aastal jõudis Eesti ajalehtede esikülgedele kui esimene riik maailmas, kus e-hääletust kasutati parlamendivalimistel. 2011. aastal andis 24,3 protsenti valijaskonnast oma hääle just kirjeldatud viisil.
E-politsei süsteemi väljatöötamisel võeti aluseks põhimõte, mille kohaselt on kõige tulemuslikumat politseitööd võimalik tagada parimaid võimalikke kommunikatsiooni- ja koordineerimissüsteeme kasutades. Süsteem koosneb kahest peamisest komponendist: igas patrullautos paiknevas mobiilsest tööjaamast ja positsioneerimissüsteemist, mis näitab peakorterile iga politseiametniku asukohta ja olekut. Mööduva auto numbrimärgile pilgu heitmisest piisab ning politseinikud saavad kohe juurdepääsu andmetekogule, milles on olemas informatsioon juhiloa, sõiduki omaniku/kasutaja ning tehnilise ülevaatuse, kindlustuse ning isiku põhiandmete – elukoht, foto ja telefoninumber jms. – kohta. Süsteem on integreeritud Schengeni tsooni infosüsteemiga ning tänu sellele on näha, kas sõiduk on varastatud või selle juht mõnes teises liikmesriigis tagaotsitavaks kuulutatud. Nimetatud päringuid edastati varem raadio teel ning andmete saamiseks kulus reeglina aega 15 kuni 20 minutit; praegu piisab kahest sekundist. Tänu sellele on politseinikel võimalus vastata enamatele väljakutsetele ja politseitöö on kokkuvõttes oluliselt tõhusam.
Riigiportaal, eesti.ee on koht, kuhu on kasutaja jaoks koondatud sadu erinevate valitsusasutuste pakutavaid e-teenuseid; selle asemel, et konkreetset teenust Internetist otsida, on kasutajatel (tavakodanikud, ettevõtjad, ametnikud) nüüd võimalik suunduda põhirakendusse ning leida sealt endale sobiv link. Kasutaja, kes on end elektroonilist identimist kasutades süsteemi sisse loginud, ei pea logimist erinevate teenuste kasutamiseks enam kordama.
Ka siin ei tohi unustada, et oluline on õigete põhielementide kasutamine. Vaja läheb paindlikku ja detsentraliseeritud süsteemi, lisaks läheb vaja kehtivat allkirja koos sobiva riist- ja tarkvaraga. Üks Eestit külastanud delegatsioon vaimustus e-valimistest ning soovis seda ka oma riigis kiiresti kasutusele võtta, kuid esitas küsimuse: „öelge palun, kuidas oleks seda võimalik teha ID-kaardita.“ Asi on selles, et ei saagi. Kui me soovime turvalist ja kindlat, kasutaja- ja kodanikusõbralikku e-riiki, siis ei ole võimalik kuskilt otse lõigata. Ilma korraliku vundamendita variseb kõik kokku.
Meie avastatud täiendavaks ja samas ülioluliseks elemendiks on Kodanikukoolitus. Infoühiskond vajab lisaks intelligentsele e-haldusele ka teadlikku kasutajat, kes oskab teha valikuid. Nii näiteks lasub tavakodanikul vastutus privaatsuse tagamise eest rohkem kui kunagi varem. Kui varem, paberkandjatel põhineva haldus- ja teenindussüsteemi puhul saime minna ja rääkida ametnikuga, kelle ülesandeks oli meie nõustamine, ohtude eest hoiatamine, isikut tõendava dokumendi küsimine ja selle kontrollimine, siis e-haldussüsteemi ja e-valitsuse puhul vastutab kodanik ise oma e-ID-kaardi kasutamise eest, ta vastutab e-valikute sisuga tutvumise ja nende tegemise tagajärgede eest. E-tervise portaalis otsustab kodanik ise, kes saab tema haiguslooga tutvuda, jne. Tegemist on täiesti uut laadi suhtega, kus Interneti abil saadud õigused ja volitused toovad endaga kaasa uut laadi vastutuse.
III
IKT avalikus sektoris ja tulevik
Kommunistliku režiimi alt vabanenud riikide arengust rääkides parafraseeriksin meelsasti Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalauset: kõik edukad riigid on reformid läbi teinud ühtemoodi; kõik läbikukkunud riigid otsivad erinevaid vabandusi.
Mina isiklikult usun, et IKTst ja avalikust sektorist rääkides peame „postkommunistlikest“ piirangutest kaugemale vaatama: edukad valitsused on rakendanud palju erinevaid e-teenuste lahendusi, ebaõnnestunud valitsused ei ole sellega toime tulnud.
Selle asemel, et keskenduda oma ettekande viimases osas konkreetsetele avaliku sektori IKT lahendustele, räägiksin ma parema meelega üldisematest probleemidest, millega me kõik silmitsi seisame, olgu siis Taanis või arenevates riikides.
Avatus ja demokraatia
Läbipaistvuse puudumine on korruptsiooni kasvulava. E-hanked, kulutuste avalikustamine, avaliku sektori tulude avalikustamine Internetis – kõik see aitab valitsemisprotsessi paremini kontrollile avada. Seda võib elementaarseks lugeda. Tõenäoliselt vähem märgatav, kuid vähemalt niisama oluline on asjaolu, et e-valitsus annab meile võimaluse vabaneda otsustaja suval põhinevatest ning meelevaldselt tehtud otsustest. Arusaadavamas keelses väljendudes tähendab see, et haldusotsuseid, mida tegelikkuses ei langetata suvaliselt – näiteks erinevate rakendustega seotud – on nüüd võimalik juhusliku sekkumise elementi välistades vastu võtta online-kanalites. Ütlen otse välja – arvutile ei ole võimalik altkäemaksu anda, mitte ükski sidussüsteem ei saa öelda – teen selle väikese tasu eest ära. Tegelikkuses on puhastav toime parim argument, mis toetab IKT senisest laialdasemat kasutamist valitsus- ja avalikus sektoris. Tänapäeva Eestis esineb korruptsiooni kõige enam nendes, eeskätt kohalike omavalitsustega seotud valdkondades, kus on avaldatud vastupanu IKT-põhiste läbipaistvate reeglite rakendamisel lubade väljastamisel ja hangete korraldamisel. Mina isiklikult usun, et Eesti suhteliselt kõrge koht endiste kommunistlike riikide korruptsioonivabaduse tabelis on esmajärjekorras seotud just läbipaistvusega.
Rahvaarvu vähenemine, vananemine ja tervishoid: E-tervis:
IKT ei tähenda mitte üksnes paremaid tervishoiuteenuseid, vaid annab arsti-patsiendi suhtele Hippokratese ajastuga võrreldes hoopis uue näo. Meil ei ole enam tegemist preestri ja paluja rollidega. IKT annab selle asemel võimaluse suhte täielikuks ümberkorraldamiseks; patsiendis on lõpuks saanud oma haigusloo omanik ning tal on võimalik omal äranägemisel otsustada, kellega ta seda jagab – see puudutab ka teisi arste – mis annab läbipaistvusele täiesti uue mõõtme ja võimaldab küsida teise, kolmanda ja neljandagi arsti meditsiinilist seisukohta, tekitades konkurentsikeskkonna, mis saab tervishoiuteenuste kvaliteeti üksnes parandada.
Üheks Euroopa järjest enam süvenevaks probleemiks, mis valmistab tänu väiksuse ja suuruse aspektidele muret ka Eestile, on rahvaarvu vähenemine ning demograafiline püramiid, mille raskuspunkt on nihkunud tippu. Lapsi sünnib üha vähem, ning seetõttu on tulevikus üha vähem ka maksumaksjaid, kes suudaksid katta üha kasvava vananeva elanikkonna ülalpidamisega seotud kulutusi. Tööealise elanikkonna kahanemine ning pensioniealise elanikkonna grupi suurenemine ei sunni eurooplasi peale mitte üksnes e-lahenduste senisest laialdasemat kasutamist, vaid nõuab ka uute lähenemisviiside kasutuselevõtmist tervishoiu vallas.
Hetkel on minu ülesandeks Euroopa Komisjoni e-tervishoiu töörühma juhtimine; töörühma kuuluvad tervishoiuspetsialistid ning patsientide, meditsiini-, ravimi- ja IKT-tööstuse esindajad, õiguseksperdid ja poliitikud paljudest Euroopa Liidu riikidest, kellele on tehtud ülesandeks IKT-võimalustel põhineva tulevase Euroopa tervishoiupoliitika väljatöötamine. Mõned töörühma pakutavatest lahendustest kujutavad endast Eestis täna juba toimivate lahenduste loogilist laiendamist Euroopa tasemele: haiguslugude kättesaadavaks muutmine kogu Euroopas koos automaatse tõlkimise funktsiooniga, mis annab Maltal haigestunud soomlast ravivale Valetta haiglale juurdepääsu patsiendi südamearsti poolt Helsingis hangitud terviseandmetele. Niisama on hispaanlasel võimalik lasta oma digiretsepti Toledos paikneval perearstil uuendada. Kõik see, nagu juba öeldud, on tehtav riiklikul tasandil toimivaid programme Euroopa Liidu tasemele laiendades.
Rahvastiku kahanemise/pensioniealiste arvu suurenemise/kvaliteetse vananemisega seotud probleemide lahendamine tähendab seevastu suuremat väljakutset. On selge, et praegune lähenemine tervishoiule ei ole kestlik – nii kulutusi kui ka tööjõuvajadust silmas pidades. E-tervis hõlmab lahendusi, mis annavad võimaluse inimese tervisliku seisukorra jälgimiseks kodustes tingimustes, haiglat külastamata; andurid fikseerivad ohtlikud muudatused vererõhu, südametegevuse, isegi insuliinitaseme osas ammu enne, kui patsient ise midagi tundma hakkab. Kõik see aitab parandada elukvaliteeti ning samal ajal pikendada ka eluiga.
See on e-tervisega seotud arenduste positiivne aspekt. Me saame elada kauem ja paremini, vähendades samal ajal kulutusi. Negatiivseks tuleb pidada asjaolu, et e-tervishoiuteenuste arendamise vajaduse eiramisel kujuneb vananeva elanikkonna osakaalu suurenemine kahaneva ning väheneva maksulaekumise tingimustes toimiva tööealise elanikkonna jaoks järjest suuremaks koormaks, nii rahalises kui ka tööjõuvajaduse mõttes.
Suur Vend (x-tee/registreerimine)
Reeglina on inimeste arvutiseerumisega seotud hirmud ja kõhklused seotud George Orwelli raamatul „1984“ põhineva metafooriga, mille kohaselt eksisteerib üks arvuti ehk andmebaas, kuhu on salvestatud kogu meid puudutav teave, mis teab meist kõike ning kasutab seda teavet omal äranägemisel. Sellised hirmud on igati mõistetavad ning levivad suhtlusvõrgustikes – näiteks Facebook – peetavate vestluste kaudu, on seotud ’küpsiste’ kasutamisega veebilehtedel, jne. … seega ei tahaks ma neid kuidagi alavääristada. Tõepoolest, suhtlusvõrgustikud, kus läbimõtlematu postituse vahendusel saadud konfidentsiaalseid isikuandmeid ära kasutatakse ja müüakse, kujunevad minu prognooside kohaselt järjest suuremaks probleemiks ning tõenäoliselt tuleb tulevikus tõsiselt mõelda nende tegevuse reguleerimisele.
Tsentraliseeritud ja kodanikele kuuluvad, Eestis välja töötatud x-tee andmebaasid ning hetkel uuritavad sarnased analoogsüsteemid mujal maailmas on seevastu Orwelli mudeli konkreetseks vastandiks, kuid vaatamata sellele tunduvad valitsuse andmebaasidega seotud hirmud olevat universaalset laadi. Me oleme välja töötanud turvamehhanismid, mis aitavad tabada inimesi, kes teevad katset andmetele vastavate volitusteta ligi pääseda. Kõik isiku andmete vaatamise korrad registreeritakse automaatselt. Volitusteta isikute tegevus märgistatakse automaatselt. Oleme ausad, inimesed püüavad kindlasti teiste järele nuhkida, kuid elektroonilised andmed on oluliselt paremini kaitstud. Oma kavaleri andmetes nuhkiv politseitöötaja jääb elektroonilises andmebaasis sellise tegevuse korral kindlasti vahele; paberil andmekandjate puhul sellisest tegevusest märki maha ei jäänud. Detsentraliseerimine ning tugev järelevalve, päringute registreerimine jms. on minu arvates valitsuse või avaliku sektori teenuste aktsepteerimise ja usaldamise seisukohast ääretult olulised.
Lühidalt, konkurentsis püsimiseks peab ühiskondadel ja riikidel olema võimalik IKT poolt pakutavatele võimalustele toetuda. Samas peavad demokraatlikes ühiskondades kasutatavad IKT lahendused selleks, et inimesed nendega lepiksid ja neid kasutama soostuksid, A) olema detsentraliseeritud; B) kõikide kodanike andmed peavad olema nende isiklik omand ning neile peab olema tagatud täielik juurdepääs sine qua non põhimõtte kohaselt, ja C) juurdepääs teiste inimeste andmetele peab olema rangelt reguleeritud, st. juurdepääsuõigus võib olla üksnes nendel, kelle vastavad volitused tulenevad seadusest; juurdepääsu omavate isikute üle tuleb teostada ranget kontrolli ning isikuandmete privaatsust kuritarvitavate isikute suhtes tuleb kohaldada karme karistusi.
Turvalisus
Lubage mul lõpetuseks rääkida millestki, millest ei saa e-teenuseid ning IKT kasutamist valitsus- ja avalikus sektoris puudutavate arutelude puhul ei üle ega ümber: turvalisus, küberrünnakud, pahavara, häkkimine jms. See on eriti oluline tänu asjaolule, et mida enam me oma igapäevaelus ja riikide juhtimisel infotehnoloogiale toetume, seda haavatavamaks me muutume, nagu Eesti 2007. aastal, mil toimusid ulatuslikud DDOS ründed meie avaliku ja erasektori IKT-taristu vastu, ka isiklikult koges.
Küberkaitse on tänapäeval üha enam tähelepanu nõudev valdkond; miski ei tõesta seda paremini kui tõsiasi, et nii NATO Kollektiivse Küberkaitse Kompetentsikeskus kui ka Euroopa Liidu Justiits- ja Siseküsimuste Andmekeskus asuvad just siin, Tallinnas.
Samas väidaksin ka seda, et tegu on valdkonnaga, kus valitsuse täielik isoleerimine erasektorist ei ole võimalik. Selle asemel peame endale selgeks tegema, et meie nõrgad kohad valitsuse ja avaliku sektori tasandil on lahutamatult seotud erasektori nõrkade kohtadega. Seda enam, et ründed meie valitsuse ja erasektori süsteemide vastu on korraldatud uute, omalaadsete „averuste“ poolt, kus maffia või muud kuritegelikud rühmitused teevad koostööd valitsustega, rünnates, sisse tungides ja lõhkudes.
Aegamööda hakkab meile järjest paremini selgeks saama, et kübersõda ei anna lööki mitte niivõrd riiklike või tsiviiltaristute, kui meie majanduste pihta, kasutades sellal, kui me oleme liialt keskendunud küberrünnetes militaarsete aspektide, mitte riikide poolt sponsoreeritud varguste nägemisele, relvana ära hoopis piraatlust.
Tehnoloogiliselt arenenud riikides, kaasa arvatud minu oma riik, mille Tallinnas asuvaks T&A keskpunktiks on meie lipulaev Skype, võib meie majandusi halvata või vähemalt mõneks ajaks rivist välja lüüa just intellektuaalse omandi vargusega. Üks on kindel: kaasaegsete majanduste toimimise ja edu pandiks on just tohutud investeeringud T&A tegevusse, olenemata sellest, kas tegu on avaliku või erasektoriga. EL on püstitanud oma liikmesriikidele eesmärgi jõuda tasemeni, kus T&A investeeringute maht moodustab 3% SKPst; selle eesmärgini on tänaseks jõudnud vähesed. Samas on vähestele olnud kättesaadav ka NATO püstitatud eesmärk, mille kohaselt kaitsekulutuste maht peab moodustama 2% konkreetse riigi SKPst. Demokraatliku läänemaailma juhtpositsioon sõltub suuresti innovatsioonist, uutest lahendustest, farmaatsiatoodetest, tarkvaralahendustest jms.
Ettevõte, mis investeerib miljoneid või isegi miljardeid dollareid või eurosid uutesse toodetesse, on sunnitud pealt vaatama, kuidas see kõik haihtub, kui nende uurimistulemused varastatakse: toodete väärtus on saavutatud aastatepikkuse loometöö ning arendusse investeeritud dollaritega. Samas on seda kõike võimalik varastada. Ning tänu sellele on kellelgi teisel võimalik tasuta kasutada seda, mille loomiseks on meie riigi helgeimad pead aastaid vaeva näinud. Me jääme ilma maksulaekumistest, keegi teine riisub koore ja saab endale kasumi.
See on piraatlus. Selgelt ja konkreetselt. Tänapäevaste riikide jaoks on see niisama ohtlik ja ähvardav, nagu piraatlus oma esialgses primitiivsemas vormis, mis oli 19. sajandi alguses levinud Berberi rannikualadel või tänapäeval Somaalia vetes.
Sarnaselt klassikalise merepiraatlusega ei ole intellektuaalse omandi piraatlus samuti ohuks mitte üksnes meie majandustele, vaid ohustab ka avaliku ja erasektori partnerlusi ehk averusi, kuna riigi esindajad lihtsalt pigistavad selles osas silma kinni, kuna nende enda majandusele on see kasulik või koguni kasutavad seda ära, nagu see toimus Berberi riikides Ottomani valitsemisajal. Ja sarnaselt berberi piraatidega on ka meie ettevõtetel võimalik küberründeid tõrjuda üksnes koostöös ning oma meetmeid riigisektoriga kooskõlastades.
Tänapäevaste averuste paradigma, mida me täheldame nii Botnet-tüüpi militaarse küberrelvastuse kui ka ettevõtete intellektuaalse omandi süstemaatilise varguste osas, peaks meid sundima oma suhteid erasektoriga uuesti läbi kaaluma ja ümber hindama. Ma osalesin hiljuti koos Rootsi välisministri Carl Bildtiga Stockholmis toimunud Rootsi Kaitsekolledži küberkaitse alasel seminaril, kus Sony Ericssoni küberkaitseosakonna juhataja tõusis küsimustele vastamise ajal püsti ja küsis konkreetselt: „Miks te (valitsuse esindajad) seda kõike meiega ei jaga? Meid rünnatakse täpselt niisama palju ja tõenäoliselt rohkemgi veel.“
Mina ei oska öelda, keda teistest enam rünnatakse, kuid igatahes oli tal õigus ja tegelikult olin ma sunnitud oma seisukohti küberkaitse küsimustes revideerima. Mõned nädalad hiljem küsisin Briti kaitseministeeriumi küberkaitseosakonna toonaselt juhatajalt Dame Pauline Neville-Jonesilt, miks on Ühendkuningriigid nüüd äkki, mitu aastat teistest hiljem, nii otseselt asunud rõhutama vajadust küberkaitse vallas koostööd teha. Tema vastuse sisu oli enam-vähem sama: meie ettevõtted on sattunud ulatuslike rünnete ohvriks.
Mul on tunne, et tulevikus tuleb meil valitsuse ja erasektori suhteid revideerida, kuigi hetkel ei oska ma veel öelda, kuidas see toimuma hakkab. Liberaalses ja demokraatlikus Läänes, riikides, millele on iseloomulik madal läbipaistvuse ja rahvusvahelise korruptsiooniindeks, on era- ja avaliku sektori vahele ehitatud tugev tulemüür. Isegi väljend ’averus’ viitab kahe normaalse süsteemi osaks oleva elemendi suhtelisele eraldatusele. Merkantilistlikes või autoritaarsetes kleptokraatlikes režiimides sedalaadi eraldatust ei tunta. Üks teenib teist.
Samas, kui meie suhtelise majandusliku edu alus – meie erasektor – saab riiklike toimijate rünnete objektiks, peame leidma uued võimalused erasektoriga suhtlemiseks ning nendega informatsiooni jagamiseks. Mõistagi satub see vastuollu sellega, kuidas on seni asju aetud. Sellegipoolest tuleb probleemiga tegeleda.
Minu seisukohast on meil tegemist kahe teemaga. Kõigepealt peame leidma uusi võimalusi erasektoriga suhtlemiseks. Juurdepääsuload, tundliku informatsiooni jagamine – mõlemas suunas, valitsuselt erasektorile ja vastupidi, peab toimima senisest vähem ad hoc põhimõtetel, toetudes senisest enam reeglitele, mis tagaksid meile oluliselt suurema paindlikkuse uute ohtudega toimetulemiseks, laskmata samal ajal semukapitalismil demokraatiat hävitada.
Teiseks on riigi poolel vaja ajusid, mis oleksid võrdväärsed ajudega, mida on võimalik kübervaldkonnas kasutada erasektoril. Vaatame tõele näkku, Eestil ei ole võimalik maksta geeniustest tarkvaraasendajatele, keda saab endale lubada Skype. Aga ega ka USA kaitseministeeriumil ei ole ka suure tõenäosusega võimalik palgata tipptegijaid, kes töötavad Apple’is, Microsoftis või Google’is. Erasektoril on see võimalus olemas. Manhattani projekti päevil oli USA-l võimalik Edward Teller või Robert Oppenheimer tööle võtta, makstes neile professori palka. Samas polnud tuumafüüsikutel tollal muud valikut, kui töötada ülikoolide või valitsuse heaks. Tänapäeval ei saa ei ülikool ega valitsus endale enam Edward Telleri kaasaegseid küberekvivalente lubada.
Kõik see paneb valitsused küberkaitse arendamise seisukohast kehvemasse olukorda. Meil ei ole võimalik endale kõige targemaid ja paremaid lubada. Eestis oleme antud probleemile siiski ühe lahenduse leidnud; selleks on Küberkaitseliit, mida võib käsitleda meie küberkodukaitse või küberrahvuskaardina – kuidas kuskil kombeks on. Tegemist on nädalalõpusõdalaste, patsiga poiste, arvutifriikidega, kel on kõrgepalgalised töökohad IT osakondades, kes töötavad tarkvarafirmades, pankades jne., kuid kelle arvates on lahe oma kodumaa heaks vabatahtlikku tööd teha. Nad ei jookse maskeerimisriietust kandes metsas ringi, vaid arendavad meie küberkaitsevõimekust.
Täna koondab Küberkaitseliit 150 vabatahtlikku arvutieksperti – 4000 mehest koosneva armeega riigi jaoks pole see sugugi kehv tulemus. Nad on motiveeritud ja patriootlikud ja olgem ausad, selliste asjadega tegelemine on igati seksikas.
Me oleme alles algajad, kuid minu eesmärk kirjeldatud algatusele viitamisel on näidata teile ühte võimalikku loomingulist lahendust, mida läheb vaja, kui soovime tagada kõrgetasemelisi e-teenuseid ja propageerida ettevõtete panustamist teadus- ja arendustegevusse, millele kogu kaasaegne ühiskond on üles ehitatud. Ajal, mil ohtude näol ei ole enam tegemist klassikaliste ohtudega, peame ka nende tõrjumiseks leidma viise, mis ei ole klassikalised. Vähemalt juhul, kui me soovime juhtpositsiooni säilitada.
Daamid ja härrad,
Lõpetuseks pean tunnistama, et kahtlemata olen ma rohkem küsimusi esitanud, kui neile vastuseid leidnud. Minu eesmärgiks oli teile mõne pintslitõmbega näidata, kui suured on kogu maailmas erinevused avaliku ja valitsussektori vahel, kui asi puudutab IKTd. Meil on imelised uued vahendid vanade probleemide lahendamiseks. Meil on võimalik välja töötada uuenduslikke lahendusi, mis miljonite elu paremaks muudavad. Ja mõistagi oleme avastanud mitmeid uusi probleeme ja ohtusid, milles ei ole mitte midagi toredat.
Kogemused, mida Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul omandanud, kinnitavad järgmist: meist on saanud valitsuse tasemel teerajajad IKT valdkonnas tänu sellele, et meie jaoks oli see parim – kui mitte ainus – võimalus jätta ainsa hüppega selja taha meid aastakümneid rusunud tagurlik nõukogulik mõtteviis; infotehnoloogia ning selle kasutamine avalikus ja erasektoris sai meie kire arengu mootoriks, andes meile võimaluse kujuneda esinumbriks innovatiivsete lahenduste pakkumisel, mida oleme rõõmuga nõus jagama teistelegi. Ja justnagu eeltoodu tasakaalustamiseks said meist esimesed sihikindlate, suunatud, laiaulatuslike, riiklike IKT taristute vastu suunatud rünnete ohvrid kogu maailmas. Ning sellest tingitult üks maailma esimestest küberkaitse ja –turbe keskustest.
Me oleme kõigele sellele vaatamata e-usku. Me oleme uhked oma teerajaja positsiooni üle e-riigina. Ühtlasi oleme veendunud, et kodanikukeskne, turvaline ja läbipaistev avaliku sektori IKT metoodika on 21. sajandi hea valitsemistava tulevik.
