-
Reset
+
22.09.2011
Austatav härra eesistuja,
teie kõrgeausused,
mu daamid ja härrad!
Eesti tähistas sellel aastal oma riikliku iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva, teine aastakümme täitub meil ka ÜRO liikmena ning täpselt niisama kaua oleme osalenud ka ÜRO Peaassamblee töös. Arvestades olukorda, milles toona, 1991. aastal olime – vaene, poole sajandi vältel Nõukogude ja natside kuritegelikest okupatsioonidest muserdatud riik – kehastab meie muutumine ühe inimpõlve vältel kaasaegseks infotehnoloogia arengu eesliinile jõudnud Euroopa demokraatiaks käegakatsutavat tõestust selle kohta, mida pühendunud inimesed on võimelised korda saatma. Koos sellega on Eesti pelutav näide kõigile neile, kes jätkuvalt otsivad vabandusi demokraatia mahasurumiseks, korruptsiooni õigustamiseks ja oma kodanike kallal vägivallatsemiseks.
Täna, 20 aastat pärast totalitaar-riigi näidiseksemplari, Nõukogude Liidu, kokkuvarisemist, on vabaduse ja demokraatia hõng taas õhus, seekord Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Taas saavad rahvad kokku, et öelda “aitab!”. Aitab valedest, korruptsioonist ja tuimapilguliste julgeolekutöötajate öisest ukselekoputamisest. Inimesed tahavad vabalt oma arvamust avaldada, teha ise oma valikuid, tundmata hirmu võimu ähvarduste ja ahistamise pärast. Nad ihkavad demokraatiat, nad soovivad demokraatia aluseks olevaid õigusi: õigusriiki, sõnavabadust, õigust vabalt koguneda ja oma meelsust väljendada.
Jagades nii paljudesse südametesse koondunud lootusi sel aastal, mis muudes valdkondades toob maailmast pigem halbu uudiseid, tervitab ja toetab Eesti täielikult ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni otsust keskenduda oma teisel ametiajal demokraatia ja inimõiguste edendamisele. Eesti tervitab neid prioriteete ka põhjusel, et, ausalt öeldes, pole demokratiseerumisprotsess jõudnud kaugeltki veel nende sihtideni, millest inimpõlv tagasi ühiselt unistasime. Enamikule neist, kes kannatasid demokraatia puudumist kaks aastakümmet tagasi, pole vahepealne aeg toonud leevendust. Kunagi Nõukogude Liitu kuulunud rahvastest on vaid Eesti, Läti ja Leedu saavutanud Freedom House’i õigusriigi, põhivabaduste austamist ja valimiste õiglust mõõtvates aastaaruannetes täiesti vaba riigi staatuse. See tulemus, mööngem, on oodatust palju viletsam. Â
Kõik riigid ja olukorrad on erinevad ja ainulaadsed, ning seetõttu puuduvad üldtoimivad õpikureeglid demokraatia toimimise tagamiseks ja kestliku ühiskonna ülesehitamiseks. Sellele vaatamata tooksin välja mõned saadud õppetundidest, millest ehk teistelgi võiks kasu olla. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, dokument, mille sätteid kõik ÜRO liikmesriigid on kohustatud järgima, lähtub ju eeldusest, et me jagame ühiseid väärtusi.
Härra eesistuja,
demokraatia tuumaks pole ainult hääletamine ja vabad valimised, kuigi need on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna lahutamatud koostisosad. Avatud ühiskonna nurgakiviks on inimõigused ja õigusriik. Kui sa ei saa vabalt oma arvamust avaldada ning kui sul puudub õigus ausale kohtumõistmisele, siis ei muuda ka valimiskabiini minek suurt midagi. Õigused ja vabadused kuuluvad võrdselt kõigile, olemata üksikute võimukate, rikaste või relvastatute privileeg.
Mulle teeb heameelt tõsiasi, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida revolutsioonid esindasid rahva reaktsiooni inimõiguste pidevale rikkumisele, korruptsioonile ja ebaõiglusele. Seetõttu kinnitasid need revolutsioonid inimõiguste kõikehaaravust. Tuleb rõhutada – ja mitte pisendada – tõsiasja, et kõik inimesed ja rahvad jagavad ühist soovi elada vabana hirmust ja rõhumisest.
Ma tõesti pean silmas rahvast, see tähendab nii mehi kui naisi. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles märkis juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi, et naiste halb kohtlemine rikub ära poole meie elust. See tõdemus kehtib ka täna ja edaspidi. Hiljutised revolutsioonid poleks saanud puhkeda ega jõuda tulemusteni naiste toetuse ja panuseta. Eesti väljendab sügavat muret arengute üle, kus korrumpeerunud riigikorra vastu protesteerinud naisi soovitakse jätta hiljem poliitikast kõrvale.
Eesti loodab, et nii ÜRO naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse küsimustega tegelev agentuur UN Women kui ka ÜRO tervikuna annavad üleilmsel tasandil oma panuse naiste õiguste kaitsmisel. Eesti eeldab, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis nr 1325 “Naised, rahu ja julgeolek” sätestatud põhimõtted jõuavad lubadustest tegudeni.
Eesti on alati vaba riigina kaitsnud ja edendanud inimõigusi nii kodumaal kui teistes riikides. Meie kandideerimine ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks on selle tegevuse loogiline tulemus, kindlasti mitte aga kulminatsioon, kuivõrd me kavatseme jätkata nende eesmärkide saavutamist ning oma riiklike ja rahvusvaheliste kohustuste täitmist.
Hiljutised sündmused on taas kinnitanud vajadust keskenduda senisest enam tsiviilisikute ja kodanikkonna kaitsmisele vägivalla eest. Siinkohal oleks mõistlik meenutada, et ka Euroopa Liidu asutamiseni viinud poliitiline projekt oli reaktsioon massimõrvale ja sõjale. Euroopa enda ajalugu kehutab meid edaspidi vältima seesuguste kuritegude kordumist. Seetõttu tuleb meil lähtuda printsiibist “vastutus kaitsta” ning välja töötada otsusemehhanismid ja praktiline võimekus abivajajaid ka tegelikult toetada. Tsiviilelanikkonna kaitsmine vägivalla eest kätkeb endas samuti kohustust tagada nende kuritegude toimepanijate toomine kohtu ette. Rahvusvaheline õigus ning eeskätt Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja arusaam, et õigus seatakse igal juhul jalule, on need tööriistad, mis peavad viima kõige rängemate kuritegude tõkestamiseni. Õigusriigi põhimõtete ning rahvusvahelise õiguse austamine aitavad taastada allasurutud rahvaste eneseväärikust ning tagavad nende kogukondade ülesehitamise. Rahvusvahelise kogukonna, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ning selle osalisriikide ühispingutused neis küsimustes jäävad seetõttu Eestile prioriteetseks tegevusvaldkonnaks.
Härra eesistuja,
käimasolevatele dramaatilistele sündmustele keskendudes ei või me jätta tähelepanuta lähiminevikus lahenduseta jäänud olukordi.
Afganistan on üks nendest. Kestva julgeoleku tagamine seal on meie kõigi peamine eesmärk. Selleni jõudmiseks peame toetama Afganistani rahva jõupingutusi jätkata hea valitsemistava kujundamist ja õigusriigi ülesehitamist. Need võtmeküsimused koos inimõiguste edendamisega tagavad Afganistani riigi ja ühiskonna kestliku arengu. Eesti arvab, et me kõik peame aitama Afganistani nende sihtide saavutamisel täpselt nii kaua kui vaja. Eesti jätkab selleks afgaani rahva toetamist erinevate koostööprogrammide kaudu, kus üheks meie eesmärgiks on võimaldada naistel ja lastel osa saada nii haridusest kui ka tervishoiust.
Teiseks tuleb meil hoida oma tähelepanu fookuses Gruusiat. 2008. aasta sõja lõpptulemusena rikuti Gruusia territoriaalset terviklikkust, rikuti rahvusvahelise õiguse üht alusprintsiipi ning see rikkumine kestab tänaseni. Kõigil rahvusvahelise kogukonna liikmetel, mitte vaid väikeriikidel, lasub kohustus järgida rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Meil tuleb jätkuvalt toetada Genfis peetavaid läbirääkimisi. Pean ÜRO osalemist lahenduse saavutamisel äärmiselt oluliseks.
Siinsamas, ÜRO-s, on täna meie tähelepanu keskendunud ka Iisraelile ja Palestiinale. Elujõuline kahe-riigi-lahendus saab olla selline, mis võtab arvesse mõlema poole soovi turvalise ja eduka tuleviku järele.
Austatav eesistuja,
Tänapäeval on peaaegu võimatu mööda vaadata internetist kui julgeoleku ja inimõiguste allteemast, ent veelgi enam kui rahvaliikumiste algataja ja vaba mõttevahetuse foorumist. Interneti roll ühiskonna arengus on paari aastakümnega ületanud kõige julgemaidki ootusi. Selle globaalne piiriülene olemus tagab kõigile maailma inimestele juurdepääsu informatsioonile ja ideedele, selle kaudu ehitatakse suhtlusvõrgustikke ja õpitakse üksteise kogemustest. Eesti on veendunud, et kõik riigid peaksid tagama oma elanikele vaba juurdepääsu internetile ning koos sellega ka võimaluse otsida informatsiooni, uusi ja vabu mõtteid vahetada ja vahendada. Eesti on seisukohal, et praegusel infotehnoloogia buumiajastul tuleb juurdepääsu internetile pidada nüüdisajaga kaasnevaks inimõiguseks.
Eesti viimase kahe kümnendi edu võtmeiks on muu hulgas olnud meie läbipaistev riigikorraldus, liberaalne majanduskeskkond ning tugev haridussüsteem. Meie areng tõestab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teadlik kasutamine võib täita hüppelaua rolli kõigile riikidele, ning koos sellega väljendan Eesti valmisolekut jagada oma kogemusi teiste riikidega, eriti neis valdkondades, kus tehnoloogilised lahendused aitavad muuta riigivalitsemist avatumaks ja läbipaistvaks.
Samas oleme täiesti teadlikud ka neist ohtudest, mis interneti kasutamise ning sellele tuginemisega kaasnevad. Küberriskide ja -rünnakute olemus muutub üha ohtlikumaks, kahjustades riike ja kogukondi. 2007. aastal Eestit tabanud ulatuslikud küberrünnakud kasvatasid oluliselt meie riskiteadlikkust. Oleme astunud otsustavaid samme küberruumi turvalisuse tagamiseks, kuid seejuures pole piiranud internetikasutajate vabadusi. Freedom House’i raporti Freedom on the Net 2011 järgi on Eesti kõige suurema internetivabadusega riik maailmas. Meie näide tõestab ilmekalt, et tasakaal õiguste ja turvalisuse vahel on täiesti võimalik, järele anda ei tule kummagi põhimõtte osas.
Härra eesistuja,
pean siin vajalikuks rõhutada ka riikide ja rahvaste vastutust keskkonna eest. Polnud sugugi juhus, et Kesk- ja Ida-Euroopas aset leidnud demokraatlike revolutsioonidega kaasnes keskkonnakaitse rõhutamine. Inimesed protesteerisid kuritarvituste ja hoolimatuse vastu, selle vastu, kuidas totalitaarne režiim kohtles loodust ning ühtlasi inimeste elukeskkonda ja tervist. Nii sai selgeks võimumaia kliki tegelik olemus – püsida võimul iga hinna eest, inimeste tervist, heaolu ja loodust ohvriks tuues.
Täna seisame vastamisi üleilmse probleemiga. See on kliimamuutus. Eesti 2010. aasta riiklik julgeolekustrateegia sätestab ka, et kliimamuutus kätkeb eneses julgeolekumõõdet, kuivõrd see võib destabiliseerida üldist elukeskkonda. Meie usume, et kestlik areng ja keskkonnasõbralik majandus väärivad eesmärkidena globaalset käsitlust, sealhulgas ka tuleval aastal toimuva Rio+20 konverentsi ettevalmistustöödes.
Ühe kliimamuutuse tagajärjena kasvab nende inimeste hulk, kel napib eluks vajalikku puhast vett ja toitu. Eesti jätkab oma panuse suurendamist ÜRO toimeabisüsteemi. Kasvav vajadus toimeabi järele paneb meile kohustuse oma tegevust senisest paremini koordineerida ning samas ka jälgida abi andmise tõhusust. Doonorriikidena kanname kahetist vastutust. Esmajoones abi saajate ees. Ja samal ajal vastutame oma maksumaksjate ees, et iga eurosent leiaks võimalikult efektiivse kasutuse. Kui meie maksumaksjates tekib kahtlus, et toimeabiks eraldatud raha pole kasutatud efektiivselt või seda on raisatud, siis võivad nad valida ametisse sellise valitsuse, kes on hädalistele toimeabi eraldamisel vähem helde. Minu hinnangul ei tasu seda aspekti ignoreerida olukorras, kus paljud doonorriigid seisavad silmitsi väga keeruliste eelarveprobleemidega.
Mu daamid ja härrad,
neil kordadel, kui olen Peaassambleel sõna võtnud, olen ikka kasutanud võimalust arutleda ka ÜRO olemuse ja selle organisatsiooni reformimise teemadel. Kui kogu maailm me ümber muutub, peab muutuma ka ÜRO. ÜRO sisemise sidususe suurendamine, erinevate abiprogrammide ühendamine, Peaassamblee tegevuse elavdamine — need on sammud õiges suunas. Ent Eesti hinnangul peaks seesama reformimeelsus leidma väljundi ka ÜRO Julgeolekunõukogu uuendustes.
Kui me ei suuda viia Julgeolekunõukogu struktuuri ja tööpõhimõtteid vastavusse maailma riikide tänase panuse ja kaaluga, vaid arvestame selle asemel jätkuvalt 1945. aastal kehtinud poliitilise reaalsusega, võime olla kindlad, et Julgeolekunõukogu minetab aja jooksul oma tõsiseltvõetavuse. Seetõttu teengi ettepaneku avada end muutustele, arvestada nendega ja hakata vastavalt maailma muutunud tegelikkusele ka tegutsema. Kõik see aitab ÜRO-l tulemuslikumalt tegelda organisatsiooni vastutusalasse kuuluvate probleemidega.
Härra eesistuja,
kasutan lõpetuseks võimalust öelda, et ajalugu ei lõppenud 20 aastat tagasi koos Kesk- ja Ida-Euroopa demokraatlike riikide naasmisega maailma poliitikalavale. Ajalugu ei lõpe ka Araabia kevadega. Demokraatia, vabadus, inimõigused, õigusriik ja kestlik areng on valdkonnad, mis vajavad pidevat hoolt ja kaitset. Maailm seisab iga päev vastamisi nii uute kui ka vanade väljakutsetega. Kui me täna mälestame kümne aasta taguse terrorirünnaku ohvreid siinsamas New Yorgis, siis ühtaegu adume, kui palju on maailm muutunud ÜRO asutamisest möödunud 66 aastaga. Nende uuenduste, muutuste, uute probleemide ja väljakutsetega on vaja tegeleda, ning just meie, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmed, peame pidama arenguga sammu, et jätkuvalt toetada ja kindlustada universaalsete väärtuste rakendamist kogu maailmas.Â
Tänan tähelepanu eest.
