-
Reset
+
20.08.2011
Head kaasmaalased siin lauluväljakul ja kodudes.
Kaks korda viimase sajandi jooksul on Eesti rahvas vaadanud saatusele silma ja öelnud: jah, me teame, mida me tahame.
Me tahame elada oma elu nii, nagu meie seda õigeks peame. Me tahame oma riiki, oma Eestit. Me tahame vabadust.
Nii selge tahe muudab maailma. Me saime oma Eesti. Täna kakskümmend aastat tagasi me võtsime oma Eesti tagasi.
Me oleme nende kahe aastakümnega läbinud tee, milleks paljudel teistel riikidel ja rahvastel on kulunud terve eluiga.
Olgem sellega täna päris rahul – üsna vähestele põlvkondadele on antud võimalus oma riiki täiesti uueks luua.
Olgem täna uhkedki, sest veelgi vähematel on see välja tulnud paremini kui meil. Olgem ometi uhked!
Me oleme jõudnud kaugele. Me oleme jõudnud samas ka uskumatult kaugele ära ja eemale sellest, kus vabadus kehastas loomuliku oleku asemel kas ammust aega või kättesaamatut tulevikku.
Täna on meie seas veel enamuses need, kes ise teavad ja mäletavad, mida see tunne tähendab. Järelikult teab ka enamus seda, mida me tagasi ei taha.
Kui päev vabana mõjub sekundina, siis päev vangis olekut igavikuna. Siis muutub iga helguse hetk, iga vabaduse üürike sähvatus nii tähtsaks ja jääb meelde.
Eesti rahvas mäletab seda. Mäletab öölaulupidude magusat joovastust, seda vabaduse koidikut siinsamas lauluväljakul, me rahva südame kodus.
Eesti rahvas mäletab ärevaid hetki, mil võõras vägi tegi viimase katse seda vabaduse kättejõudmist meilt võtta.
Ja rahvas mäletab rõõmu, kui vabadus sai lõpuks me vaba riigi kuju.
Hoidkem seda tunnet, mu kallid kaasmaalased, sest siis jääb me Eesti alati alles ja vabaks.
Mõtleme hetkeks tänulikult neile, kes aitasid kaasa meie vabaduse tagasitulekule.
Mõtleme tänulikult neile, kes me püüdlusi toetasid. Ja ka neile, kes pole täna veel vabad.
Mõtleme neile ja ütleme endamisi või päris valjusti: Elagu Eesti! Elagu vabadus!
