koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President parimatele gümnaasiumi-, kutsekooli- ja kõrgkoolilõpetajatele Kadrioru roosiaias 21. juunil 2011

Vabariigi President parimatele gümnaasiumi-, kutsekooli- ja kõrgkoolilõpetajatele Kadrioru roosiaias 21. juunil 2011 © Toomas Volmer

21.06.2011

Austatavad parimad,

 

mu head noored daamid ja härrad, head sõbrad.

Eelmisel reedel põikasin koos oma Leedu kolleegiga täiesti plaaniväliselt sisse Tartu Ülikooli lõpuaktusele.

Olen oma ametiajal ülikooli aulas erinevatel üritustel käinud kokku umbes paarkümmend korda.

Aga see oli eriline käik. Mitte põhjusel, et olin seal koos Leedu külalisega. Eesti riigi kõrgeid külalisi on ülikooli aula vanad seinad varem näinud, ka koos minuga.

Seekord oli tunda erilist energiat. Oli võimalik aduda teadet nii iseendale, kõigile saalisolijatele kui kogu maailmale:

“Siin me oleme, siit me tuleme, nüüd! Nooruse jõu ja idealismiga.”

Loodan, et sel idealismil ja ootusel, mida tajun ka täna siin, et sellel optimismil pole määratud nüristuda vastu tuimuse, lootusetuse või künismi halli müüri.

Loodan, et see nooruslik uljus ei heitu kõikjalt justkui vastu vaatavatest siltidest kirjaga “valmis!”, “vabu kohti ei ole”, ”läbipääs suletud”.

Head sõbrad,

iga põlvkond loob ise endale elukeskkonna, oma Eesti.

Teist kaks põlve vanemad valmistasid vabaduse tagasituleku ette.

Eelmine põlvkond ehitas Eesti riigi uuesti üles.

Teie tööks on anda Eestile avatud ja salliv nägu, millele ei jää võõraks uudishimu ja otsimise rõõm.

Teie kohuseks on ka mõista oma eelkäijate väsimust ja mõningast tüdimust.

Sest nad on pidanud paarikümne aastaga ühtaegu ehitama riiki ja avastama maailma. Täitma sageli püksirihma pingutamise hinnaga sadu Eestile seatud kriteeriume. Põdema läbi kõik noore ühiskonna paratamatud lastehaigused ja õppima iseenda, mitte teiste vigadest.

Nad on ühtaegu rajanud kodusid, kasvatanud lapsi ja hooldanud oma vanemaid. Seejuures pidevalt plaane muutes ja kohanedes kümnete kohati väga radikaalsete muutustega pea kõigis elu valdkondades.

Ja neid, nagu te teate, nimetavad sotsiaalteadlased võitjate põlvkonnaks.

Põhjusel, et nemad jõudsid täisikka, lõpetasid keskkoole ja ülikoole just siis, kui üks riigikord vahetus teisega. Kui väga paljusid asju tuli alustada algusest ja täiesti uute inimestega. Kui pandi alus edukatele ettevõtetele.

Võiduks peetakse seda, et see paarkümmend aastat tagasi iseseisvat elu alustanud põlvkond on vallutanud ühiskondliku püramiidi tipu ega kavatse sealt paljude meelest vähemalt järgmise inimpõlve vältel veel ka kuhugi minna.

Ma ei eita, et seesuguses arutluskäigus peitub oma loogika ja teeb uute tulijate, see tähendab ka teie olukorra tõesti keerulisemaks.

Aga – mu daamid ja härrad – kui hoolikalt järele mõelda või asja veidi teise kandi pealt vaadata, siis olete tegelikult võitjad just teie.

Teie olete inimeste ja homsete tippudena vabad selle mõiste kõige õigemas ja täielikumas tähenduses.

Te olete vabad ise otsustama oma edasiste valikute üle. Olete vabad jääma, aga ka minema ja hiljem tagasi tulema.

Ja te olete vabad imestama kõige üle, et miks on Eestis nii, aga mitte kuidagi teisiti.

Te peate esitama küsimusi ja olema rahulolematud, kui teile pakutakse lihtsaid vastuseid või primitiivseid ja pigem aegunud lahendusi.

Teid ei saa ega tohigi rahuldada vastus, et asjad on nii, sest nad on alati olnud nii ja et on keegi, kes teab tõde ja lahendust.

Teie kohuseks on sõnastada alternatiivi, mõtestada oma Eestit ja oma maailma. Te peate näitama värskeid ja teistsuguseid lahendusi neile, kellele Eesti on muutunud ülejõukäivaks koormaks, kes on väsinud, tuimad või küünilised.

Teie ülesanne on tekitada suuremaid ootusi nii iseenda kui ka teiste suhtes. Just seda ongi Eestile hädasti vaja.

Just teie teha on seesugune Eesti, mis on ahvatlev, salliv ja sõbralik, kus elamist ja töötamist peetakse õnneloosi peavõiduks.

Jõudu teile, jõudu meile kõigile selle eesmärgi nimel töötamiseks. Aitäh teile seni tehtu ja saavutatu eest. Ja teadke, et see kõik on alles algus.

Ma tänan.