-
Reset
+
18.02.2011
Mu daamid ja härrad, head sõbrad.
Lubage mul oma avakõnet tänavusel tuulelohe lennutamisel alustada isikliku kogemusega.
Umbes kuu aega tagasi külastasin koos esindusliku äridelegatsiooniga Rootsi Kuningriiki. Selle visiidi käigus tehti palju juttu nii riikidevahelistest suhetest kui Läänemere strateegiast, nii küberist kui kübarast.
Aga väga palju räägiti ka majandusest, ja hoopiski teises võtmes kui varem. Usutavasti on minuga nõus kõik visiidil käinud ettevõtjad, et tajusime Rootsis põhimõttelist suhtumise muutust.
Euro kasutuselevõtt 1. jaanuaril ja vähimagi tõrketa üleminek ühisrahale on tõstnud Eesti Vabariigi järeleaitamisklassist tõsiste tegijate hulka. Varasema heatahtliku mõistmise kõrvale on tulnud hoolikas tähelepanu. Meiega suheldakse kui võrdne võrdsega. Kui partneriga, kui konkurendiga.
Uskuge mind, see on väga hea tunne. Sellist Eestit me vist tahtsimegi.
Oleme rängast majanduskriisist välja tulemas. Oleme tagasilöökide kiuste ellu jäänud. Eesti, nii riik, omavalitsused kui ettevõtjad, suutsid väga paindlikult muutunud oludega kohaneda. Seetõttu räägitakse välispressis Eestist üha enam kui erksamast laigust muidu üsnagi tumedates toonides üldpildil.
Kas see, mida teised meist arvavad, peab olema alati väga oluline, on eraldi küsimus. Ent eksportivale ettevõttele ja investeeringuid vajavale firmale on see kindlasti lisakapital, äärmiselt vajalik mitterahaline kapital. Asi, mida nimetame maineks.
Mu daamid ja härrad.
Kahe nädala pärast on Riigikogu valimised. Valimisdebatti meenutab ka tänase konverentsi ülesehitus. Seetõttu on täna oluline omavaheline diskussioon, mitte pikad ettekanded. Nii üritan ka ise teha lühemalt.
Olukord maailma majanduses muutub jätkuvalt väga kiiresti. Eelmise aasta lõpuks saime valdava osa Euroopa Liidu riikide puhul taas rääkida majanduskasvust.
Vaadates Euroopa ja ka meie enda majanduse arengule, võime öelda, et kuigi majanduskriis on oma põhiosas läbi, on rahulikest aegadest veel ennatlik rääkida. Majanduskriis muutis mitmeid arusaamu, mida peeti veel hiljuti vääramatuteks, sealhulgas ka Euroopas. Kui juba enne kriisi oli selge Aasia ja Hiina esiletõus, siis Euroopa võlakriis tundus olevat vähetõenäoline, et mitte öelda võimatu.
Koos sellega on muutumas ka Euroopa majanduse geograafiline enesemääratlus. Hiljuti veel igavesteks peetud eraldusjooned on kustumas ja asemele tulemas uued.
Kui varem tõmmati jooni Ida ja Lääne ehk niinimetet vana ja uue Euroopa vahele, siis nüüd näeme uusi eristumisi enam-vähem Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel.
Küsimus pole vaid kestlikus eelarvepoliitikas ja vastutustundlikus majanduspoliitikas. Jutt käib laiemalt majanduste konkurentsivõime üle, aga ka erinevast suhtumisest majanduse läbipaistvusse ja turumajandusse kui sellisesse.
Kriisijärgne Euroopa on teistsugune. Ta on kindlasti varasemast dünaamilisem. Osana eurotsoonist tajub ka Eesti seda üha selgemini. See pole vaid kitsas küsimus majanduste integratsioonist, konvergentsist ja ühisrahast. Küsimus on ka inimeste suhtumistes.
Mitte kunagi varem pole me tundnud nii palju huvi Iirimaa, Kreeka või Portugali käekäigu vastu. Põhjus on arusaadav, sest nüüd puudutab meid vahetult ka see, mis toimub eurotsooni teistes riikides. Seetõttu saab täna ka öelda, et liitumine euroalaga tähendas palju enam kui ainult muutust rahaühikus. Nüüd peame nägema oma majanduse tulevikku kiiresti muutuvas keskkonnas ja kujundama lahendused oma probleemidele sellest lähtuvalt.
Head kuulajad,
Eesti majanduse kiire kasvu viimastes kvartalites võlgneme ekspordi kiirele taastumisele. Head kasvunumbrid on tulnud vaatamata euro ja sellega seotud valuutade suhtelisele kallidusele, toormehindade kasvule ning suurele sisemaisele tööpuudusele.
Kui välistegurid on Euroopa ja euroala jaoks kõigile laias laastus samad, siis siseriiklike küsimustega peame ise hakkama saama. Esmajoones pean silmas tööpuudust ja ka tööjõupuudust, mis kokku moodustavadki Eestis kestliku majandusarengu suurima siseriikliku riski.
Samas pole kuhugi kadunud vajadus parema tootlikkuse järele. Kuidas tõsta korraga nii majanduse efektiivsust kui tööhõivet, jääb keskseks küsimuseks, millele lihtsat vastust pole mitte kellelgi.
Kõrgema lisandväärtusega majandus peab välja kasvama majanduse enda, aga üldisemalt kogu ühiskonna korraldusest. Selleks pole keegi kusagil kehtestanud ühtki kriteeriumi, mida Eesti saaks järgmise rahvusliku projektina innukalt täitma hakata. See on meie enda, ainult meie enda ülesanne. Väliskeskkond saab siin meid vaid toetada. Seepärast pidasingi vajalikuks oma jutu alguses tuua näite Rootsi riigivisiidi päevadest ja meie paranenud rahvusvahelisest kuvandist.
Head sõbrad,
lõpetan lühikese üleskutsega: valigem kahe nädala pärast Riigikogusse just need inimesed, kes suudavad näha nii majanduse kui ühiskonna vajaduste terviklikku pilti, ning kes suudavad teha koostööd. Selleks vajame arutelusid, rohkem ja sisukamaid kui seni toimunud. Üks võimalus selleks on täna. Soovin teile jõudu ja tänan tähelepanu eest.
