-
Reset
+
20.01.2011
Suur tänu! Rektor magnifice, amice, amicique.
Head sõbrad! Alustuseks tänan ma Rootsit kõige eest, mida ta on teinud minu kodumaa heaks – selle eest, et ta 67 aastat tagasi, kui meie riik oli okupeeritud, võttis vastu nii palju minu kaasmaalasi, sealhulgas minu ema ja isa. Eelkõige soovin aga öelda, et olen meie taasiseseisvumise 20. aastapäeval Rootsis sellepärast, et Rootsi on meie heaks nõnda palju teinud, ning minu arvates saame me koos – võib-olla hoopis uues rollis – teha veel rohkem. See ongi minu tänase kõne teema: uus vaatenurk Euroopale. Esialgu võiks kõne pealkiri olla „Vana ja uus Euroopa 2011. aastal”.
See pealkiri on tahtlikult mitmetähenduslik, sest Euroopa jaotamine uueks ja vanaks on viimase 20 aasta jooksul olnud hulga eripalgeliste arutelude teemaks. Ainuüksi viimase kümnendi jooksul on see tähistanud nii paljusid asju, et selle tõelise tähenduse väljaselgitamiseks tuleb meeles pidada seda, kes kõneleb, kes on võimul, kas tegemist on külma sõja järgse korra ajaloolise kirjeldusega või julgeolekupoliitika kujundamisega või – kui lähtuda hoopis teisest küljest – on tegemist millegagi, mida me tänapäeva Euroopas mõistame eelarvepoliitilise vastutustundena. Need tähendusväljad ei kattu sageli üksteisega. Kõigepealt esitan ma aga lühikese ülevaate sellest, mida vana Euroopa on viimase 20 aasta jooksul tähendanud, ja seejärel pakun ehk välja selle uue käsitlusviisi.
Pärast Berliini müüri langemist ning Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemist hakkas „uus Euroopa” tähistama hulka riike – alates Eestiga põhja pool ja lõpetades Sloveeniaga lõunas –, kes vabanesid kommunistlikust ikkest ning võtsid 1990ndate vältel ette põhjalikke reforme, pürgides Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. „Uus” tähendas otseselt või kaudselt, et need riigid olid muu hulgas vaesemad, korrumpeerunumad, sageli kuritegelikumad, halvemini juhitud, tõenäoliselt vähem demokraatlikud ja vajasid (tihti üleolevat) õpetust rahvusliku ja muu sallivuse kohta. Teisel pool oli vastukaaluks „vana” Euroopa väljakujunenud kord, rikkus, ausus, turvalisus, hea juhtimistava, demokraatlikkus ja sallivus.
Vanad ei teadnud hästi, mida uutega peale hakata. Ühest küljest oli selge, et need, kes olid kannatanud kommunistliku võimu pärast – ja mitte oma süül –, tuli võtta Euroopa kaitsva tiiva alla, nagu Saksamaa tegigi Saksa Demokraatliku Vabariigiga. Teisest küljest oli seda korraga liiga palju. Uued ei olnud nii-öelda kombekad ega lugupeetud, kui te mõistate, mida ma sellega mõtlen. Nende kaasamine Lääne-Euroopat nelikümmend aastat teeninud struktuuridesse, ELi ja NATOsse, tähendas üldise jõukuse ja ühise põllumajanduspoliitika vahendite vähenemist. Paljude uute riikide kommunismivastased vaated paistsid vanadele eurooplastele primitiivsetena ja meenutasid külma sõja aegset USA hoiakut, ning pealegi peeti tegelikuks kullaauguks hoopis Venemaad. Idaeurooplased, kes suhtusid kahtlusega vähetõhusasse ja kulukasse sotsiaalhoolekandesüsteemi (mille kohta oli neil ohtralt näiteid) ning kes toetasid USAd tingimusteta, tekitasid paljudes ebalust.
„Vana Euroopa” ja „uus Euroopa” muutusid tõeliselt emotsionaalseteks väljenditeks pärast seda, kui Donald Rumsfeld Euroopat mõisteliselt jagades eristas riike, kes toetasid USA sissetungi Iraaki, neist, kes seisid sellele vastu. See kirjeldas lühidalt mõtet, mida väljendas kõigepealt Robert Kagan oma mõjuvõimsas essees „Power and Powerlessness” („Jõud ja jõuetus”). Ta rääkis, et ameeriklased on pärit Marsilt ja eurooplased Veenuselt. Selle all pidas ta silmas, et ameeriklastele olid omased hobbesilikud vaated, kuid eurooplased uskusid Kanti igavese rahu unelmasse, mille võib saavutada ainult demokraatlike vabariikide ühendatud konföderatsiooni kaudu. Ta lisas aga, et idaeurooplased on tunduvalt hobbesilikumad ja seega on võib-olla ka nemad – õigemini oleme meie – Marsilt.
Lääne-Euroopa ei olnud selle seisukohaga mitte alati rahul. Eriti vastumeelt oli neile Ida-Euroopa ehk uue Euroopa vaatepunkt, sest hobbesilike arusaamade tõttu ei olnud me just alati ühel meelel. Kantiliku seisukoha järgi lahendatakse konflikte kauakestvate läbirääkimiste ja arutelude kaudu, et säilitada stabiilsus. Vana Euroopa pidas seda õigeks tegutsemisviisiks. Paljudes meist ei tekita aga München, Jalta ja veel mõni linnanimi samasuguseid tundeid ega samasugust mõju nagu Lissabon. Õigupoolest on see mõju hoopis teistsugune. Seega pididki uue Euroopa kogemused lepituspoliitikaga alates 1938. aastast tooma meile teistsuguse maailmavaate.
Vana Euroopa püüdles stabiilsuse poole, kuid uue Euroopa jaoks tähendas stabiilsus paigalseisu ja ta pidas vajalikuks asju muuta. Stabiilsus paistis uue Euroopa jaoks paljudel juhtudel nii, et lääs soostub rõhumisega, kuni see ei toimu nende õue peal. Mõned arvavad tänini, et uue Euroopa tähelepanu selliste põhivabaduste nagu sõna-, ajakirjandus- ja ühinemisvabaduse rikkumisele ning vastuseis kallaletungile on seotud nõukogude trauma järgse stressiga. Meie peame neid aga põhiväärtusteks, mida tuleb kaitsta.
Ma ei soovi seda siin põhjalikumalt käsitleda, kuid meie jaoks tekitas see siiski mitmesuguseid probleeme. Meenutagem, kuidas ühe riigi president, kes on praegu korruptsioonikahtlustusega uurimise all, ütles Ida-Euroopa riikide kohta, et need olid halvasti käituvad lapsed, kes ei teadnud, millal suu kinni panna. Me toetasime tõepoolest USAd Iraagi sõjas, kuid sellel olid oma põhjused, millel ma praegu pikemalt ei peatu.
Toona ütlesin ma, et uue Euroopa suhtumine USAsse muutub aja jooksul. See on ilmselgelt nii ka läinud – Nicolas Sarkozy ja Angela Merkeli vana Euroopa ei ole sama mis Jacques Chiraci ja Gerhard Schröderi vana Euroopa. Pealegi arvan, et te olete kõik minuga ühel meelel selles, et Ida-Euroopa ei nõustu enam USAga pimesi. Ma ütleksin, et see on muutunud. Minu arvates on muutunud eeskätt see, et uued liikmed pooldavad koostöös Euroopa-kesksust ja enam ei olda USAsse nii väga kiindunud. Peale selle on mõistagi muutunud ka USA, kes peab oma põhiprobleemideks Iraani ja Hiinat ega pööra maailma siinsele osale enam nii palju tähelepanu.
Olukord on muutunud. Ma julgen täna siin väita, et maailma ja eriti Euroopa majanduse kriis toob kaasa täiesti uue käsituse uuest ja vanast Euroopast. Enam ei käi see jaotus riikide kohta, kes veel paarkümmend aastat tagasi elasid kommunistliku võimu all, enam ei peegelda see Atlandi-üleseid suhteid ega suhtumist USAsse. Just Euroopa majandus põhjustab praegu sügavaid muutusi meie ettekujutuses Euroopast ja meie tegelikus mõtlemises, kui me kõneleme USAst ja Euroopast kui erinevatest kohtadest. USA puhul räägitakse tavaliselt vabadusest, vabast ettevõtlusest, kõrgest Gini indeksist ja sotsiaalhoolekandesüsteemi puudumisest. Euroopa puhul kõneldakse sotsiaaldemokraatlikust hällist-hauani-heaolust, mida peetakse kas inimarengu kõrgpunktiks või viimseks vahepeatuseks hayeklikul teel põrgusse või – vabandust väljenduse eest – pärisorjusse. Vähemasti niisuguse mulje jätavad Euroopat ja USAd iseloomustavad karikatuursed kuvandid ajakirjades The Wall Street Journal või Der Spiegel, olenevalt sellest, millisest seisukohast lähtuda.
Ma arvan aga, et samasugune muutus leiab aset ka Euroopas endas. Eelmise aasta sügisel ajalehes Washington Post ilmunud mõneti kapriisses, mõneti aga surmtõsises arvamusloos kirjutas Anne Applebaum, et kommunistlikust võimust puutumata jäänud rikaste läänlaste ja endisest nõukogude blokist pärit vaeste idaeurooplaste varasem jagunemine Euroopa Liidus idaks ja lääneks on asendumas jagunemisega põhjaks ja lõunaks vastavalt eelarvepoliitilisele vastutustundele ja asukohale Transparency Internationali korruptsioonitabelis. See oli muidugi liialdus, kuid näitab ometi, et Euroopa on muutumas ja et ühes sellega muutuvad vanad arusaamad ja stereotüübid. Hiljaaegu avaldatud süsteemsemas analüüsis „The Last Shall Be The First” („Viimastest saavad esimesed”) väitis Rootsi majandusteadlane, postkommunistlike ja üleminekuriikide juhtiv uurija Anders Åslund, et Euroopa Liidu postkommunistlikud riigid on reageerinud majanduskriisi raskustele märksa jõulisemalt kui vana Euroopa. Kui vaadata ELi liikmesriikide riigivõla ja eelarvepuudujäägi suurust ning üldisi majanduslikke näitajaid, võib märgata, et jagunemine vanaks ja uueks ning muu säärane liigitamine pole enam nii lihtne nagu kümme aastat tagasi. Nii nagu idaeurooplased ei vaata enam hardunult Ameerika poole, nii ei saa neid enam pidada ka majanduslikult kasutuks esemeks, mida nad kunagi olid ja mida iseloomustasid hinge vaakuv taristu, reformimata majandus, ulatuslik korruptsioon ja väike tootlikkus.
Samamoodi ekslikud on mugavad, ent petlikud vana Euroopa stereotüübid, mis on visad kaduma. Kõigest kuus aastat tagasi hääletati võõraviha propageerinud kampaania tulemusel Prantsusmaal rahvahääletusel maha ELi põhiseadusleping. Selles kampaanias kujutati Poola torumeest, kes pars pro toto kehastas kõiki Ida-Euroopa odava musta tööjõu horde.
2009. aastal oli Poola kogu ELis ja arvatavasti demokraatlike riikide seas üldse ainus, kes võis kiidelda majanduskasvuga. Ehkki Poola SKT inimese kohta on nagu Eestilgi 65 protsenti ELi keskmisest, ei olnud majanduskasvu aluseks jõukuse kokkulaenamine, vaid selle loomine. Nädal tagasi, 7. jaanuaril avaldatud Eurostati viimane aruanne näitab, et eelmise aasta kolmandas kvartalis oli aastase majanduskasvu poolest esirinnas Rootsi 6,8 protsendiga, teisel kohal oli Eesti 5,8, kolmandal Poola 4,7 ning edasi Slovakkia 4,2 ja Saksamaa 3,9 protsendiga. See on tõeline majanduskasv. Tähtis on märkida, et nendel riikidel õnnestus säilitada ka vastutustundlik eelarvepoliitika. See majanduskasv on tõeline ja kestlik ning ajal, mil Euroopas käib schumpeterlik loov hävitamine, võime me minu arvates näha juba praegu kogu Euroopas kujunemas järgmise aastakümne senisest erinevat korraldust, mille tekitajaks on olnud kriis.
Kõige selgemalt ilmneb ümberkorraldus praegu eelarvepoliitikas. See lõhe, mis on ehk olulisemgi kui jagunemine idaks ja lääneks, eraldab valitsusi, kes on valmis hambad risti järgima reegleid, milles me ise kokku leppisime – puudujääk vähem kui 3% ja riigivõlg vähem kui 60% –, ja valitsusi, kes on harjunud jõukust kokku laenama ja kes kardavad astuda vajalikke samme, mis võimaldaksid neil täita oma kohustusi, mille nad ise ELi eeskirjadesse sisse kirjutasid. Praegu avalduvad eelarvepoliitilised erinevused ainult majanduskasvu määrades, kuid mitte veel SKTs inimese kohta. Pidagem aga meeles, et keskpikas ja pikas plaanis toob erinev kasvumäär kaasa rikkamate ja praegu veel vaesemate, s.o uuemate ELi liikmete sarnastumise.
Mina väidan aga – ja selleni tahangi ma oma kõnega jõuda –, et eelarvepoliitiline vastutustunne on vaid osa laiemast pildist. Teatud riikide vahel tekib paljudes valdkondades sarnasusi, kuid samas tekib Euroopas riikide rühmade vahel ka erinevusi. See sarnastumine ja eristumine lihvib tasapisi, aga järjekindlalt maha arengutaseme erinevused, mille surus Euroopale peale külm sõda oma lõhedega, mis lubasid osal Euroopast nautida viiskümmend aastat majanduskasvu, samal ajal kui teine osa Euroopast stagneerus.
Kõne ülejäänud osas tahaksin käsitleda meie oma Läänemere piirkonda, täpsemalt piirkonda, mida ma nimetan Läänemere põhjakaareks ja mis koosneb kaardil päripäeva liikudes Taanist, Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist ja Leedust. Ma olen veendunud, et me teeme küll praegu läbi muutust seni Euroopas valitsenud vaimses geograafias, kuid mida rutem me mõistame, et vana jaotus enam ei kehti, seda kiiremini saame hakata langetama uusi konkreetseid poliitilisi otsuseid.
Selleks tuleb meil unustada väikeste erinevuste nartsissism – nagu seda nimetas Sigmund Freud –, mis tähendab, et me vaatame alati väikesi erinevusi ja puhume need siis suureks. Me keskendume sellele, mis eristab eestlast lätlasest ja soomlasest, soomlast rootslasest ja rootslast taanlasest, ning me kõik teame, milles need erinevused seisnevad – ärgem püüdkemgi ennast petta! Kindlasti oskate rääkida anekdoote teiste rahvuste kohta, eks ole?
Keskendugem aga hoopis nende riikide sarnasustele ja me mõistame, et ühised jooned eristavad seda piirkonda ülejäänud Euroopast. Kui me uurime oma ühiseid jooni, võime selgelt eristada Läänemere põhjakaart, kuhu kuuluvad peamiselt väikesed riigid – õigemini ainult väikesed riigid. Taani, Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu on väikesed riigid, vaatamata sellele, mida üks või teine neist oma suuruse kohta arvab. Teine tunnus on eelarvega seotud sirgjoonelisus ning püüd hoida puudujääki ja riigivõlga väikesena. Kust on pärit meie veendumus vajaduses mitte elada üle jõu? Kas see tuleneb talupoeglikust minevikust või ettenägelikkust ja säästlikkust nõudvast põhjamaisest kliimast? Tulgu see kust tahes, selge on see, et Euroopa nimetatud piirkonna valitsused on valmis tegema raskeid otsuseid võlakoormuse ja riigieelarve puudujäägi hoidmiseks väikesena ega lähe laenamise libedale teele selleks, et neid tagasi valitaks.
Peale selle on meie riigid avatud ELi-sisesele kaubandusele. Selle lakmustestiks on suhtumine ühte ELi põhilisse, aga ikka veel teostamata vabadusse, nimelt teenuste vabasse liikumisse. Kapital ja kaubad võivad ELis liikuda juba päris vabalt, kuid teenuste puhul on püsima jäänud selgelt protektsionistlik hoiak. Kõikjal ELis võib endale osta takso- või veefirma, sanitaartehnika ettevõtte või internetiteenuse pakkuja, aga hoidku jumal, kui mõne teise liikmesriigi esindaja võtab kätte ja tuleb kohale, et see ettevõte püsti panna. Ja jällegi – kui ELis arutati teenuste direktiivi, olid peaaegu kõik kaubanduse liberaliseerimise kindlad pooldajad just Läänemere põhjakaare riigid.
Veel üks sarnasus on läbipaistvuse eelistamine läbipaistmatusele nii riikliku kui ka ELi tasandi rahaasjades ja otsustamises. Selles piirkonnas on endastmõistetav, et me peame teadma, mille peale kulub meie ühine raha. Mujal on katsed saavutada läbipaistvust, näiteks ühise põllumajanduspoliitika või muude ELi eelarve mahukamate ridade puhul, kohanud ägedat vastupanu.
Nende kahe viimasega on seotud ka valmisolek leida uuenduslikke digitaalseid lahendusi - mitte ainult e-valitsuse, läbipaistvuse ja e-kaubanduse valdkonnas, vaid uuendustegevuses laiemalt. Lisaks on meil ühine ka soov kaitsta välispoliitikas liberaalseid õigusi ja vabadusi. Vaadakem kas või Läänemere põhjakaare riikide käitumist mujal aset leidnud rikkumiste korral – kui pannakse toime valimispettus, rikutakse sõnavabadust ja muid õigusi, sealhulgas vahistatakse ja pekstakse rahumeelseid meeleavaldajaid, rääkimata sõjalisest rünnakust. Me ei pigista silma kinni lihtsalt sellepärast, et me ei saa teha koostööd ega sõlmida kaubandussidemeid ebademokraatlike riikidega. See on ilmselgelt üks valdkondi, milles me oleme erinevad.
Viimane asi on üldine püüdlemine Atlandi-üleste suhete tihendamise poole ja valmisolek Euroopa Liidu edasiseks laienemiseks. Kui me räägime ELi tulevikusuundadest, siis eelistavad Läänemere põhjakaare riigid näha Euroopat, mis on terviklik, vaba ja ühtne, mitte lõhestunud. Nad soovivad kaasavat, mitte välistavat Euroopat.
Seepärast arvan, et peaksime hakkama mõtlema endile ja oma sarnasustele, sest meie seisukoht on mujal Euroopas valitsevast hoiakust täiesti erinev. Kui me mõistame, et meie erinevused on väga väikesed, kuid sarnasus suur, saame minu arvates hakata oma eesmärke tunduvalt veendunumalt ellu viima.
Kuid ehkki meil on palju ühist, ei ole Läänemere põhjakaare riigid veel lõimunud niisugusel määral, mis võimaldaks meil töötada välja ühiseid seisukohti. Kahes valdkonnas takistab institutsiooniline korraldus vastu võtmast jõulisemat ja laiahaardelisemat seisukohta. Esimene neist on julgeolek. Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed ega näita praegu ka üles suurt soovi liitlaseks saada. Taani jääb kõrvale ühisest julgeoleku- ja kaitsepoliitikast. Seega on meil tegelikkuses väga keeruline tulla välja Läänemere põhjakaare ühiste seisukohtadega. Teine valdkond, milles meil on olulisi erinevusi, on Euroopa ühisraha. Praegu on euro kasutusel vaid kahes riigis – Soomes ja nüüd kolm nädalat juba ka Eestis. Meil on võimaldatud osa saada tugevast institutsioonilisest süsteemist, kuid meil lasub ka vastutus, mis käib kaasas euroala liikmesusega. Niisiis, ehkki Läänemere põhjakaare riikide tunnuseks on eelarvega seotud sirgjoonelisus, saavad vaid kaks neist nõuda mängureeglitest kinnipidamist, vähemasti euroalal. Ja näib, et niipea see ei muutu.
Läänemere põhjakaar ei ole mõistagi midagi enneolematut ja sellepärast eelistan ma meie rühma kirjeldamiseks kasutada sõna „kobar”. Meie ühisosa teiste riikidega on märkimisväärne. Läänemere põhjakaare riigid järgivad samasugust eelarvega seotud sirgjoonelisuse põhimõtet nagu Saksamaa ja Holland. Nagu Holland ja Ühendkuningriik, pooldame ka meie kaubanduse liberaliseerimist, läbipaistvust ELis ja uuenduslikkust. Valmisolek kaitsta veendunult liberaalseid õigusi ja vabadusi on meil ühine Hollandi, Ühendkuningriigi ja Poolaga. Atlandi-üleste suhete soosimise poolest oleme ühes paadis Ühendkuningriigi, Hollandi, Saksamaa ja Poolaga ning mis puudutab ELi jätkuvat laienemist, siis selle suhtes oleme me samasugusel toetaval seisukohal nagu Poola ja Ühendkuningriik.
Ehkki me oleme harjunud otsima endi ja naabrite erinevusi ja nendele keskenduma, peaksime siiski püüdma vaadata asju suuremas plaanis. Kui vaadata laiemalt Euroopa Liidu liikmesriikide reaktsiooni kriisile ja kriisiaegset käitumist pikas plaanis, isegi juba enne suurt majanduslangust, näeme, et vanad kategooriad, mille alusel riike liigitati – vanad ja uued liikmed, Atlandi-üleste suhete ja mõõdukuse pooldajad, marslased ja veenuslased –, peavad järjest vähem paika.
Võib-olla ei ole me Euroopas sellest muutusest veel teadlikud. Kui üldse mingisuguseid muutusi tajutakse, siis on need pigem suuremad muutused, mis leiavad aset maailmas üldiselt, näiteks Hiina ja India esiletõus. Sellest seisukohast vaadates paistavad struktuurilised muutused Euroopas tühistena.
Te võite küsida: „Ja siis? Need sarnasused on küll huvitavad, kuid mis neist kasu on? Mida nad muudavad?” Ma vastaksin, et kuna need sarnasused alles hakkavad esile kerkima, on meie ettekujutus Euroopa edasisest käekäigust praegu üsna ähmane. Kui me aga oleme piisavalt targad ja tunneme need tekkivad suundumused ära, saame palju kindlamalt edasi minna, sest teame, mida tahame. Ma arvan, et meil, väikestel riikidel, kes me jagame ühiseid vaateid, on aeg võtta kätte ja kooskõlastada oma poliitikat ELis tunduvalt rohkem, kui me seda seni oleme teinud. Peaksime tegema koostööd ja arendama neid valdkondi, milles meie põhimõtted ühtivad.
On üks valdkond, milles see juba toimub – ma püüan olla üksikasjalikum. Soovin juhtida teie tähelepanu taas millelegi, mida Euroopas veel peaaegu ei ole märgatud. Meil on olemas vahend, mille abil kooskõlastada vähemasti mõningaidki ELi meetmeid, nimelt Euroopa Liidu Läänemere strateegia. Kuus aastat tagasi, kui olin Euroopa Parlamendi liige, kirjutasin Läänemere fraktsioonidevahelisele töörühmale lühiraporti, milles ütlesin, et pärast 2004. aasta laienemist on Läänemeri muutunud oma olemuselt ELi sisemereks, uueks Mare Nostrum’iks, kui kasutada vanade roomlaste väljendit Vahemere kohta. See raport edastati Euroopa Komisjoni presidendile. Pärast minu lahkumist Euroopa Parlamendist kirjutas kolleeg Alex Stubb uue raporti, õigemini järelraporti. Seejärel lahkus ka tema Euroopa Parlamendist, et asuda Soome välisministri ametikohale. Raport võeti vastu Rootsi eesistumisperioodil ja see on saanud ELi poliitika ametlikuks osaks.
ELi strateegias Läänemere piirkonna kohta, nagu seda ametlikult nimetatakse, käsitletakse õigustatult keskkonnaküsimusi, millega meil kõigil tuleb tegelda. Need küsimused hõlmavad aga paratamatult ka ELi-väliseid riike – Venemaad ja Norrat. Strateegias on ka mitmesuguseid muid tahke, mis ei ole võib-olla nii endastmõistetavad ja ilmsed kui Läänemere eutrofeerumine.
ELi raames saame me Põhja-Euroopas teha seda, mida ülejäänud Euroopa ei ole veel tahtnud teha. Me saame arendada poliitikavaldkondi, milleks teised riigid ei ole lihtsalt veel valmis ja milles meil kõigil on omad huvid. Endastmõistetavad valdkonnad on transport ja energiataristu. Neis mõlemas tuleb meil tõepoolest palju tööd teha. On aga ka otsustavamaid küsimusi ja need puudutavad meie piirkonna konkurentsivõimet 21. sajandil – arvestades, et meie oleme väikesed riigid, kuid Hiina on tärkav majandusjõud. Need küsimused on suurema läbipaistvuse nõudmine, kaubanduse muutmine avatumaks – et saaksime kaotada tõkked piiriüleses kaubanduses ja liikumises ja et meil oleks rohkem infotehnoloogilisi lahendusi – ning meie valitsemise muutmine läbipaistvamaks.
Arvan, et Läänemere strateegia on üks võimalus, mille kaudu me saaksime hakata oma sarnasusi ära kasutama. Oma Läänemere piirkonna eesmärke saame täita vaid makropoliitika, mitte ELi välispoliitika programmi ega sisepoliitika raames. Niisugune tegutsemine võimaldab meil minu arvates innustada kogu ülejäänud Euroopat liikuma samas suunas, mis on – ma usun, et te nõustute minuga – ainuvõimalik viis.
Seega palun ma meie Rootsi sõpru, kes on nii rõõmustavalt alustanud selle poliitikavaldkonna rakendamist ELis, kuid eelkõige palun ma üliõpilasi ja kõiki, keda huvitab ELi käekäik, teha selles vallas tööd ja leida võimalus meie sarnasuste süvendamiseks, et Euroopa tõeline lõimumine hakkaks meie piirkonnas mingisuguseidki vilju kandma, sest vahendid selleks on olemas. Valdkondades, milles on raske midagi kogu ELis muuta, saame muudatusi ette võtta siin, et inimestel ja kaupadel oleks lihtne üle piiri liikuda ja et meie uuendusmeelsete riikide majandus saaks kiiremini areneda. Ja kui ülejäänud Euroopa niisugustest lahendustest huvitatud ei ole, siis meie oleme ja saame neid siin ka arendada.
Seega on meil uusi võimalusi, mida ellu viia, kui me saame üle oma eelarvamustest selle kohta, kes on kes, mis on mis, mida tähendab vana, mida uus, mida ida, mida lääs, ja keskenduksime selle asemel oma ühisosale. Vana ja uue eristamine takistab meid. Euroopas toimub siiamaani vana ja uue eristamine. Vanad liikmesriigid saavad ühisest põllumajanduspoliitikast kolm korda suuremaid toetusi kui uued, kuigi uute liikmesriikide jaoks on turg sama. Me oleme kõik samal siseturul, kus seemned, väetised, põllumajandusmasinad ja kütus maksavad kõigile sama palju, kuid osa Euroopast saab lihtsalt kolm korda rohkem raha. Või kui me vaatame hiljutist ametikohtade täitmist uues Euroopa välisteenistuses, näeme, et mingil põhjusel läks ELi 154 diplomaadi ametikohast vaid üks Ida-Euroopast pärit diplomaadile. Meile öeldi, et selle põhjuseks on asjaolu, et EL võtab tööle vaid parimate oskustega inimesi, millest me võime järeldada, et Ida-Euroopast pärit inimeste oskused ei ole piisavalt head ja ilmselgelt ei ole nad siis ka nii targad. Minu arvates peaksime me sellised mõtted seljataha jätma.
Kakskümmend aastat tagasi, aastatel 1989–1991 toimunud korramuutusest väljus Eesti riigina ning tal on tõeliselt head ja lähedased suhted Rootsiga. Rootsi on ju Eesti suurim investor, ta on Eesti jaoks tähtsaim ekspordisihtkoht ja meie suhted said alguse väga ammu. Vaadakem näiteks Tartut ja Uppsalat. Tartu ülikool kasvas välja Uppsala ülikoolist, kusjuures Tartu ülikool on nii vana, et Rootsis on temast vanem vaid Uppsala ülikool, mis on tema jaoks mater alma matri – alma mater’i ema.
Need 20 aasta vältel toimunud muutused, mis aitavad üle saada vanadest lõhedest, tõotavad meile vaid paremat tulevikku. Kõik oleneb meist endist. Kõik oleneb inimestest, kes soovivad neid küsimusi lahendada, kuid ma usun, et riikides, kus mõistetakse, et asjaolud muutuvad, ja kus nähakse uusi võimalusi, võidavad inimesed kõige rohkem.
Kui me saame üle oma stereotüüpsetest arusaamadest, kui me laseme vabakaubandusel ja ühistel huvidel võimust võtta, saab Läänemere põhjakaarest tõenäoliselt kogu Euroopa kõige õitsvam piirkond.
Selle mõttega soovingi lõpetada. Tänan veel kord Uppsala ülikooli, Gustav Adolfit selle eest, et tal oli 1632. aastal arukust asutada Tartusse ülikool, ja Uppsalat kõige eest, mida ta on kõigi nende aastate jooksul teinud meie ülikooli heaks. Vivat, crescat, floreat!
Kuula ja vaata presidendi kõne "The Baltic Littoral in the New Europe" Uppsala Ülikooli veebilehelt.
