koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President õigusteadlaste päeval Vanemuise Kontserdimajas 30. septembril 2010

30.09.2010

Austatavad õigusteadlased,
mu daamid ja härrad.

 

Olen korduvalt – viimati Riigikogu sügisistungjärku avades – rõhutanud, et Eesti on jõudnud tagasi Euroopasse:
me ei pea enam täitma teiste poolt meie suhtes kehtestatud reegleid, vaid osaleme edaspidi ise nende reeglite koostamisel.

Ka riigi ja õiguskorra hoogtööna ehitamise aeg on möödas. Aeg on seada uued eesmärgid, kus seaduste hulga asemel tegeleme ainiti nende sisuga, nende otsese ja kaudse mõjuga.

Euroopa riigi õigusruum teenib ühiskonna liikmete vaba valiku, heaolu kasvatamise ja elukvaliteedi parandamise eesmärki.

Elukvaliteedi defineerimiseks on palju võimalusi, ent tavatähenduses mõistame selle all piisaval määral aega ja raha oma põhivajaduste rahuldamiseks ja huvidega tegelemiseks.

Elukvaliteet tähendab ka toimivat haridus- ja tervishoiusüsteemi, turvalisi tänavaid ja funktsioneerivat infrastruktuuri.

Lisaks sellele tähendab elukvaliteet minu hinnangul ka ettearvatavuse ja prognoositavuse võitu ebaselguse üle;

usku sellesse, et otsuseid langetatakse alati parimaist kaalutlusist lähtudes ning et otsuste tagamaad on selged kõigile, keda need otsused puudutavad.

Siit jõuame loogiliselt tuletades järelduseni, et paraneva elukvaliteediga Eestis pole uus seadus enam see vahend, mille järele ükskõik missuguse probleemi tekkimisel esimesena haarata.

Nii nagu sobimatu arstim võib tervendamise asemel uue haiguse põhjustada, võib ka põhjalikult läbi mõtlemata seadus hoopis kahju teha. Vahel on ravimil kõrvaltoimed sellised, et mittesekkumine on koguni targem.

Bolševikud defineerisid õigust kui valitseva klassi tahet. Kas täna võiks seadus olla eelkõige valitseva koalitsiooni tahte väljendus?

Mõnikord tundub, et meil see ongi nii läinud.

Minu meelest ei tohi aga õigus muutuda kellegi, ka mitte enamuse pelgaks tahteavalduseks. Selle asemel – või vähemalt kõrval – peab õigus looma erinevate huvide tasakaalu, taotlema õiglust, olema suunatud tänaste ja tulevate põlvede heaolule.

Kui seadustest saab relv lühiajalises poliitilises võitluses, siis me kaugeneme õigusriigi alusmõtetest. Siis me pärsime ühiskonna arengu loogikat ja ettearvatavust. Ja koos sellega kahandame ka Eesti konkurentsivõimet.

Neil põhjustel on mul väga hea meel, et olete valinud seaduste majandusliku mõju eel- ja järelanalüüsi oma seekordse õigusteadlaste päeva põhiteemaks.

Head õigusteadlased.

Jurist ei ole seadusandja. Õigusloome eest kannavad otsest vastutust rahva valitud parlamendi liikmed. Siiski lasub teil, head õigusteadlased, suur osa vastutusest. Pean silmas nii eraettevõtluse arendamise kui kitsamalt riigivalitsemise keskkonda.

Saame öelda, et hea ja ergutava majanduskeskkonna loomiseks – ja sealtkaudu elukvaliteedi parandamiseks – on õigusteadlased kõik endast oleneva teinud, alles siis, kui
• aus ja asjatundlik kohtupidamine,
• õigusteenuse kõrge tase ja kättesaadavus,
• notarite, pankrotihaldurite ja kohtutäiturite töö kvaliteet,
• prokuratuuri, maksuameti jt tugevus ja sõltumatus korruptsiooni ning majanduskuritegude ennetamisel ja avastamisel;
• seaduste ettevalmistamise hoolikus
• ja õigushariduse kõrge kvaliteet

ei vaja enam eraldi tõestamist, vaid on väljaspool kahtlust.

Et see ka paistab just nii.

Seepärast tahan väga loota, et mitte ükski õiguse rakendaja, näiteks kohtunik, ei pane toime korruptiivset tegu. Et need, kes nõrga personalivaliku aastail eksikombel kohtunikuametisse sattusid, täna enam õigust ei mõista.

Kohtunikuametisse võivad pääseda vaid oma eriala silmapaistvad esindajad; need, kes on teinud kohtunikueksami laitmatult ja on kahtlusteta ausad.

Särava mõistuse ja eetilisuse nõue ei kehti mõistagi üksnes kohtunike, vaid kõigi kohta, kelle kätes on teiste inimeste saatus. Tänaval patrulliva politseinikuga alustades ja presidendiga lõpetades.

Mu daamid ja härrad,

olles nüüdseks ligi neli aastat riigipea rollis õigusloomet analüüsinud, tahan teiega jagada mõnda tähelepanekut.

Puudutamata täna siin poliitilist kultuuri, kõnelen pahelisest õigusloomest, muuhulgas põhiseaduse tähenduse sihilikust kahandamisest ja põhiseaduse teadlikust eiramisest.

Rõhutan: paheline õigusloome Eestis ei domineeri. Paraku on ka mõned pahelised juhtumid juba liiga palju.

Just siin on minu arvates kohane foorum, kus sel teemal küll kriitiliselt, kuid samas mitte üleliia nukras toonis sõna võtta.

Läbib ju iga eelnõu oma ettevalmistamise staadiumis juriidilise ekspertiisi. Mulle tundub, et juristid on vahel jätnud vajaliku sõna ütlemata. Või, mis tõenäolisem, seda sõna pole kuulda võetud.

Majandustegevust pole võimalik mõistlikult kavandada, kui puudub selgus õiguste, kohustuste ja võimaluste osas. Mängureeglite muutmine peab siin olema harv erand ja seegi äärmise põhjalikkusega läbi kaalutud.

Kahtlemata ei saa õiguskindlus olla absoluutne. Õigusriik on siiski olemuslikult keerulisem ja dünaamilisem nähtus kui näiteks jalgpallimäng, mille reegleid keeldutakse muutmast ka siis, kui muutuste vajadus on ilmselge nii mängijatele kui pealtvaatajatele.

Mida Eesti aga ei vaja, on tarbetult keerutav õiguskeel ning mastaapsete seadusmuudatuste algatamine põhjusel, et keegi soovib minna ajalukku reformaatorina.

Samuti väärivad taunimist kiirkorras ja piisava avaliku aruteluta antud soodustused, mis löövad otse maksumaksja rahakoti pihta. Pean silmas näiteks taastuvenergiale kehtestatud soodustusi, mida nüüd soovitakse vähendada.

Selline heitlikkus pole ühtpidi aus ettevõtja suhtes, teisalt on see eksperiment osutunud põhjendamatult kulukaks tarbijale.

Pahelise õigusloome kurjem vorm avaldub siis, kui seadusandja veeretab teadlikult vastutuse presidendile, õiguskantslerile või kohtule ning võtab avalikkusele meeldimiseks vastu seaduse, mis on põhiseadusega vastuolus.

Sellist põhiseaduse mitteaustamist võiks parlamendisaadikute tööandja ehk rahvas edaspidi palju tõsisemalt karistada. Sest selline teguviis on õigusriigi tervisele hukutava iseloomuga.

Head sõbrad,

meil tuleb ühiselt mõelda sellele, kuidas tähtsustada ühiskonna väärtussüsteemis sõnapidamise ja ausameelsuse rolli.

Ilmselt mäletate kõik, kuidas omavahel täiesti erineva eesmärgi ja reguleerimisalaga seadusi on arutelu vältimiseks ühte pakki liidetud.

Riigi ja mõne omavalitsuse pidev vägikaikavedu sunnib küsima, kas asjaosalised ikka annavad enestele aru, et tegemist ei ole mänguga.

Riigihangete peatamine ja edasikaebamine on suuremate hangete puhul juba pigem reegel kui erand.

Üha sagedamini jõuavad meieni uudised selle kohta, kuidas esmatarbekaupade hinnad üleöö pea kõikides kauplustes märgatavalt tõusevad.

Kas tegemist on kokkuleppemajanduse või turumajandusega? Kas meie õiguslik raamistik, tarbijakaitse ja konkurentsiamet on piisavalt hästi varustatud õigusriigi relvadega, et seesuguseid manipulatsioone ennetada?

Tahan sellega öelda, et kui mõne valdkonna huvigrupid kurdavad regulatsioonide ülekülluse üle, siis on meil kindlasti valdkondi, kus õigusnorm või järelevalvemehhanism ei toimi soovitud viisil.

Mu daamid ja härrad.

Need küsimused ja teemad viivad meid tagasi kõne algusesse. Minu hinnangul ei tohi õigusriigis seadus ja tegelik elu olla kaks erinevat asja.

Kui seadus on jõus, tuleb seda seadust ka täita. Kui seadus ei ole soovitud viisil tööle hakanud, siis pole alati ja tingimata lahenduseks uus seadus.

Viga võib olla hoopis selles, et seaduse rakendajad ei ole seadust enne jõustumist selgeks saanud. Seaduse rakendamiseks on vaja väljaõpet ja kogemusi.

Kogemus tuleb siis, kui seadused on püsivad, kui kujuneb haldus- ja kohtupraktika ning tehakse selle praktika analüüs. Ja kui meie ülikoolides valmistatakse ette noori spetsialiste tööks hea juristina Eestis.

Et mitte jääda üldsõnaliseks ja ebakonstruktiivselt ette heitvaks, teen ka ühe konkreetse ettepaneku.

Miks oleks, kui näiteks kolm aastat pärast seaduse jõustumist läbiks see interdistsiplinaarse analüüsi seaduse tegelikust mõjust ühiskonnale? Selleks tuleb analüüsida statistikat, küsitleda seaduse rakendajaid ja adressaate ning vajadusel uurida ka kohtulahendeid.

Selliseid uurimistöid võiksid ministeeriumide ja mõttekeskuste kõrval läbi viia ka rahvusülikool ja teised avalik-õiguslikud ülikoolid, muuhulgas saaks just selliseid töid toetada teadusrahade jaotamisel.

Selle analüüsi tulemus on ilmne: normid, mida ei ole vaja, mis ei toimi või mis ei saagi toimida, või mis on otseselt kahjulikud või silmakirjalikud, võiks minu arvates julgesti kehtetuks tunnistada.

Õigusriik, nagu hea auto, vajab pidevat hooldust, logisevate kruvide pingutamist ja kulunud osade asendamist.

Üldjuhul sellest piisab. Pole vaja uut autot osta ega olemasolevat ümber ehitada.

Sellisel positiivsel noodil, kui lubate, soovingi teile tulemusrikkaid arutelusid ja tänan tähelepanu eest.