-
Reset
+
18.01.2010
Austatav kolonel Ermus,
lugupeetavad õppurid, õppejõud ja kaitseväelased,
daamid ja härrad!
Vähem kui aasta tagasi siinsamas Eesti sõjakooli juubelil teile esinedes rääkisin hea hariduse ja harituse tähtsusest ohvitseride karjääris. Laiemalt aga käsitlesin haritud ohvitseride tähtsust Eesti riigikaitsele ja Eesti riigile.
Haritud ohvitser vajab põhjalikke teadmisi väga erinevatelt elualadelt. Esmajoones on ta kindlasti oma eriala professionaal. Ta tunneb suurepäraselt taktikat ja strateegiat. Ta tunneb sõjaväelaste käsutusse antud tehnikat ja kõike seda, mis ohvitseri ametiga tavateadvuses igapäevaselt seostub.
Hea ohvitser on ka hea psühholoog. Kolleegide hea tundmine ja oskus neid toetada ning motiveerida on oluline igas ametis. Eriti tähtis on see aga just kriisi- ning veelgi enam lahinguolukorras.
Hea ohvitser on hea pedagoog. On ju ajateenijad teatud mõttes õpilased.
Nende õpetamisel läheb vaja samasugust metoodikat, mida õpetajad kasutavad gümnaasiumis või õppejõud ülikoolis.
Hea ohvitser – ja mida kõrgemale ta oma karjääris jõuab, seda rohkem – peab omama ka diplomaadile vajalikke teadmisi. Seda mitte niivõrd diplomaatilise kõnepruugi osas, mida läheb vaja teisel tasandil. Aga ta peab kindlasti tundma julgeoleku- ja välispoliitikat.
Julgen isikliku kogemuse põhjal väita, et paljude nelja ja kolme tärni kindralite ettevalmistust julgeoleku- ja välispoliitika valdkonnas saab võrrelda parimate diplomaatide omaga.
Paljudest ohvitseridest on pärast sõjaväelise karjääri lõppu saanud edukad diplomaadid. Selle kümnendi kõige kuulsam näide on loomulikult kindral Colin Powell, kes töötas neli aastat Ühendriikide diplomaadina number üks ehk siis välisministrina. Kui meenutame II maailmasõja ajal liitlasvägesid juhtinud kindral Eisenhowerit, kes valiti hiljem kaks korda USA presidendiks.
Eelöeldust tulenevalt on mul väga hea meel, et kolonel Ermus palus mul täna teile rääkida Eesti riigi julgeolekupoliitilisest ruumist anno 2010.
Head kuulajad,
väga üldistades võib öelda, et Eesti julgeolekupoliitiline olukord on täna päris hea.
Mõelgem kas või sellele, kuhu me oleme jõudnud vähem kui 20 aastaga meie taastatud iseseisvuse perioodil. Kui keegi oleks sügisel 1991 eestlastele öelnud, et 2010. aasta alguses oleme me juba pea kuus aastat olnud NATO liige; et liitlaste hävitajad turvavad meie õhuruumi; et meie maismaa- ja õhuruumis toimuvad regulaarselt NATO riikide ühisõppused; või et Tallinnas asub NATO poolt akrediteeritud struktuur küberkaitsekeskuse näol, siis oleks ütlejat peetud pehmelt öeldes väga suureks optimistiks.
Seda on kokkuvõttes päris palju. Ehk isegi nii palju, et tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi.
Kindlasti on seda aga piisavalt, et me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema.
Austatavad ohvitserid ja head õppurid,
sellest hetkeseisust lähtudes mõjub kummalise ja isegi häirivana meie ajakirjanduses aeg-ajalt käivituv debatt teemal, et kui läheb tõeliseks jamaks, siis kas meile ikka tullakse appi.
Sellised spekulatsioonid häirivad mind kahel põhjusel.
Esiteks on selge, et sellised arutelud kahjustavad Eesti rahva psüühikat. Heidutus toimib ainult siis, kui sellesse usutakse. Artikkel 5 ja laiemalt NATO heidutust on nüüd juba kuue aastakümne jooksul saatnud edu just põhjusel, et sellesse usutakse.
Eesti vajab NATOt jätkuvalt ja eriti selle heidutuse jätkuvat toimet. Mistõttu on selles avalik kahtlemine pehmelt öeldes rumal.
Teiseks näitab selline debatt meie teatud naiivsust maailma tunnetamisel.
Juba Andrese ja Pearu aegadest oleme iseenda üle naljatlenud, et me usume piiritult seadustesse ja lepingutesse. Sellega võistleb vaid meie hirm, et tegelikult need lepingud ja seadused ikka ei kehti ega toimi.
Tänase maailmakorralduse, tänase rahvusvaheliste suhete ülesehituse juures pole mingit põhjust kahelda NATO ja artikkel 5 toimimises. See töötas oluliselt suurema rahvusvahelise pinge olukorras – külma sõja ajal. Seega pole täna küll mingit põhjust selles osas närviline olla.
Veel halvem, et mitte öelda alatu, on see, kui aeg-ajalt kiputakse oma liitlasi kahtlustama sobingutes ja meie mahamüümises. Jah, kurvad kogemused minevikust ütlevad meile, et meie geopoliitiline asend maakaardil pole kõige soodsam. Kuid tänaseks on Molotov-Ribbentropi pakt ajalugu.
Ajalugu tuleb tunda, aga ei enamat. Ajaloos ei saa elada. Tänast maailma ei saa võrrelda eelmise sajandi kolmekümnendate maailmaga. Elada tuleb tänases ja mõelda homsele. Ebademokraatlikud riigid võivad, jah, sõlmida salasobinguid, kuid NATOs ei ole ebademokraatlikke riike. Seepärast ei pea me ka sobinguid kartma.
Samal ajal on ka selge, et ajalugu pole lõppenud. Me ei saa täielikult välistada võimalust, et tulevikus ei võiks senine maailmakorraldus muutuda. Me pole oraaklid, kes suudaksid tulevikku mitukümmend aastat ette ennustada.
Võtame näiteks täiesti hüpoteetilise olukorra, kus terroristid ründavad mõne meie liitlase pealinna tuumarelvaga. Sel juhul – kordan, täiesti hüpoteetilisel juhul –, peaks ka olema selge, et selle riigi jaoks sellises olukorras pole NATO ja artikkel 5 tõesti enam esmased prioriteedid kui samal ajal peaks pinged tekkima NATO mõnes teises piirkonnas.
See on ka üks põhjus, miks on Eesti huvides Talibani tagasilöömine Afganistanis. Meie osalemine Afganistanis pole pelgalt andmise-saamise küsimus nagu sageli kiputakse arvama.
Pigem on küsimus selles, et NATO püsimine efektiivse heidutava ja kaitsva organisatsioonina eeldab massiterrorismi vältimist liitlasriikides või liitlasriikide vastu.
Teema kokkuvõtteks tahan öelda, et maailm ei püsi paigal, miski pole lõplik ja väga suurte muutuste ajal kaotavad ka lepingud ja seadused oma kehtivuse.
Aga rahu ja stabiilsuse ajal demokraatlikes riikides need kehtivad. Seega pole meil pidevaks eksistentsiaalseks mureks ka põhjust.
Lugupeetavad kaitseväelased,
järgnevalt peatun paaril valdkonnal, mis lähiaastatel mõjutavad olulisel määral meie julgeolekuruumi.
NATO uue strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamine hakkab jõudma lõppjärku. Mis on siin Eesti huvi? Uues kontseptsioonis tuleb leida sobiv tasakaal NATO ajaloolise põhiülesande ehk enda territooriumi kaitse ning väljaspool NATO riike toimuvate missioonide vahel.
Eelmise sajandi lõpul ja selle algul oli päris palju neid, kes hakkasid kahtlema NATO mõttekuses. Nad väitsid, et oma vajalikkuse tõestamiseks peab NATO nihutama oma tegevuse fookuse operatsioonidele väljaspool liikmesriikide territooriumi.
Tänaseks on erinevatel põhjustel, kõige enam aga Vene-Gruusia sõja tõttu, traditsioonilise NATO mõttekuses kahtlejate hulk märgatavalt vähenenud. Näib, et oma territooriumi kaitse jääb NATO põhifunktsiooniks ka uues strateegilises kontseptsioonis.
Siinkohal peab ka lisama, et iseenesest ei ole need kaks eesmärki – NATO oma territooriumi kaitse ja operatsioonid väljaspool enda territooriumi – omavahel vastuolus.
Mobiilseid üksusi on vaja nii NATO riikide territooriumi kaitseks kui ka missioonidel kaugemal.
Strateegilise kontseptsiooniga paralleelselt peame jätkama tegevust ka Balti riikide kaitseplaanide edasise täpsustamisega ning NATO nähtavuse suurendamisega meie piirkonnas. Ka nendes mõlemas küsimuses on viimase aasta areng olnud meile soodne.
Head kuulajad,
Afganistan on ja jääb veel nähtavaks tulevikuks nii NATO kui terviku kui ka Eesti kõige olulisemaks sõjaliseks välismissiooniks.
Väga naiivne oli loota, et Afganistanis saadab liitlasi kiire edu. Täpselt samamoodi eksisid aga ka need, kes pidasid seda ette kaotatud sõjaks.
Kolme-nelja aasta eest pidasid paljud ka Iraaki kaotatud sõjaks. Ometigi saab täna öelda, et Iraagis on kerkinud reaalne lootus luua stabiilne ning sealset kultuuriruumi arvestades suhteliselt demokraatlik riik.
Muidugi on edu habras ja protsessid pole veel sealgi pöördumatud, kuid märgatav edu on tõsiasi.
Loodan, et Ameerika Ühendriikide ja mitme liitlase otsus saata Afganistani lisavägesid, muudab julgeolekupoliitilist olukorda seal paremuse suunas.
Ka Iraagis tõi edu just arvestatav lisakontingent.
Ma ei väida, et Afganistanis edu saavutamine sõltub ainult sõjaväelastest ja nende hulgast. Kindlasti mitte. Aga sõjaolukorras ei ole võimalik seal riiki ehitada. Mõtleme ka sellele, et tänaseks on Afganistanis kestnud sõda 30 aastat järjest. Peaaegu kaks inimpõlve ei tea ega tunnegi rahulikku aega.
Kordan veel kord – tänases maailmas ei alga ühegi riigi turvalisus tema koduukselt. Kui massihävitusrelvad peaksid langema terroristide kätte – meenutagem, et Afganistani naaber Pakistan on tuumariik ning Pakistanis on Taliban ja Al-Qaeda viimasel ajal muutunud aktiivsemaks – ja neid kasutatakse NATO liikmesriigi vastu, siis toob see kaasa kriisi NATO senises toimimises.
Seetõttu ma ei jaga arvamust, justkui oleks meie Afganistani missiooni põhjuseks lihtne merkantilism: et meie aitame teid praegu ja kui meil häda käes, siis olete teie meile võlgu.
Eesti on NATO liige. Meie arutelus ei ole terminit “meie” ja “teie”, veelgi enam termineid “meie” ja “nemad”. Meie olemegi NATO. Kuni Afganistanist ja laiemalt sealsest regioonist lähtuv oht ohustab meie julgeolekuruumi, meie Euroopat, meie NATOt, siis ohustab see vähemalt kaudselt ka Eestit. Seetõttu on meie osalemine Afganistanis täiesti loomulik.
Austatud kaitseväelased,
lõpetuseks mõni sõna ka Venemaast. Venemaal on meie suure ja tugeva naabrina loomulikult oluline roll meie julgeolekupoliitika mõtestamisel.
Samas on see roll vähemalt avalikkuses paisunud liiga suureks.
Tänane Venemaa ei ohusta meie kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu.
Seetõttu on meile kaugelt olulisem hoolida NATO ja Euroopa Liidu edukast käekäigust, kui ärrituda mõne Venemaalt tuleva suhteliselt vähetähtsa provokatiivse maiguga uudise üle või ületähtsustada mõne marginaalse poliitiku sõnu.
USA presidendi Barack Obama plaan parandada suhteid Venemaaga sobib hästi Eesti huvidega. Just Venemaa naabrite huvides on nende suhete sõbralik ja vastastikust kasu loov iseloom.
Selle plaani õnnestumist peab näitama aeg. Varasemaga võrreldes veidi vaoshoitum retoorika on hea märk. Lääs, kaasa arvatud Eesti, peab Venemaaga suhtlemisel olema avatud ja koostöövalmis. Samal ajal peame olema oma tegevuses ühtsed, järjekindlad ja ausad. Vaid see võib anda soovitud tulemuse.
Lugupeetavad ohvitserid, head õppurid,
keskendusin tänases ettekandes laiemalt meie julgeolekupoliitilisele olukorrale ega puudutanud siseriiklikke ülesandeid.
Üks lühikommentaar siiski ka sel teemal. See, et me võime üldjoontes oma tänase julgeolekupoliitilise asendiga rahul olla, ei tohi mingil juhul üle kasvada vaimseks ja eelarvepoliitiliseks laiskuseks.
Me ei tohi lubada olukorda, kus me iseendid vaid kiidame, kus mis tahes kriitika sumbub roosamannasse ning kõiki eelarveauke kiputakse lappima riigikaitse arvelt.
Seni pole sedalaadi mõttelaad Eestis õnneks peale jäänud, aga tähelepanelik tuleb tulevikuski olla.
Tänada teid meeldiva võimaluse eest oma mõtteid teiega jagada.
