koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President korporatsiooni Sakala 100. aastapäeva pidulikul aktusel Tartu Ülikooli aulas

Korp! Sakala 100. aastapäeva juubeliaktus Tartu Ülikooli aulas
Korp! Sakala 100. aastapäeva juubeliaktus Tartu Ülikooli aulas
© Andres Tennus, Tartu Ülikool

14.11.2009

Austatavad sakalanused,
mu daamid ja härrad,
head sõbrad.

 

Presidendi tööde hulka kuulub muude asjade hulgas ka meeldiv kohustus saata igale 100. sünnipäeva rajajoone ületanud Eesti elanikule personaalne juubeliõnnitlus.

Soovin oma kirjas tavaliselt juubilarile õnne ja tugevat tervist. Omal kohal on ka tänusõnad kõige selle eest, mida meie saja-aastane kaaskodanik on teinud oma lähedaste, oma kodukandi ja kogu Eesti heaks.

Täna siia sõites mõtlesin, et mida ma kirjutaksin ja sooviksin korporatsioonile Sakala.

Üks pikaealine ja traditsioonidega akadeemiline organisatsioon ei vaja ilmselt jätkamiseks õnne. Selleks on korporatsioonil väärtused, põhimõtted ja traditsioonid.

Kas ta vajab tänusõnu tehtu eest? Loomulikult. Just akadeemilistesse üliõpilasorganisatsioonidesse koondunud Eesti mehed ja naised moodustasid tuumiku, kelle eestvõttel rajas me rahvas veidi enam kui 90 aastat tagasi oma riigi.

See tuumik kaitses meie riiki vaenlase eest, nemad ehitasid meie riigi üles. Ja just need mehed ja naised, ka Sakala liikmed, aitasid hoida okupatsiooni ajal nii kodumaal kui paguluses alles Eesti iseseisvuse aadet.

Kas korporatsioon Sakala vajab tugevat tervist? Jah, kindlasti. Ta vajab immuunsust pealiskaudsuse ja keerukate asjade lihtsustamise eest. Ta vajab noori, kes jätkaksid kindlalt oma isade ja vanemate kaaslaste valitud teel.

Aga ta vajab eelkõige võimet tõlkida oma väärtused ja traditsioonid tänase Eesti ühishuvisse. Ta vajab suutlikkust ajaga kaasas käia ja uueneda. Ta peab tegema end 21. sajandi Eestis ja Euroopas niisama kasulikuks, nagu suutsid akadeemilised organisatsioonid sada aastat tagasi.

Sest on palju neid, kelle meelest on korporatsioon Sakala ja teised temasarnased organisatsioonid parimal juhul rituaalne mäng. Et see on mingi arusaamatu anakronism 19. sajandi Saksamaalt või paremal juhul 20. sajandi iseseisvast Eestist. Ning et seda iseloomustavadki vaid ajast ja arust kombed, korporatiivne ringkäendus ja vandeseltslik suletus.

Selliste kujutluste ja käsitluste vastu aitab vaid akadeemiline avatud ja otsiv vaim, erinevate teadmiste kooskõlas sündiv sünergia ning enese tunnetamine osana tänasest Eestist. See ei peaks üle jõu käima, kui teame, et üliõpilasorganisatsioonid loodi kord ühistele ja universaalsetele euroopalikele väärtustele.

Olen korduvalt ja teises kontekstis rõhutanud:

mineviku saavutuste – see tähendab oma eelkäijate ja järelikult hoopis teiste inimeste saavutuste – paistel enese soojendamine on kindlasti meeldiv ja mõnus.

Aga see ei ole olemas olemise õigustus 21. sajandil.

Vastupidi – see on kohustus olla ambitsioonidelt ja saavutustelt võrdväärsed oma eelkäijatega. Seda enam, et ega me mäleta oma eelkäijaid nende mäletamise pärast, vaid ikka nende tegude tõttu. Ka meil lasub kohustus tugevdada Eesti riiki ja tegelda noorte inimeste mitmekülgse harimisega.

Mul on nii paguluses kui Eestis olnud au tunda õige mitmeid korporatsioon Sakala liikmeid. Nende hulgas on olnud mu kolleege, alluvaid, mõttekaaslasi ja sõpru. Kõiki neid on iseloomustanud erialaline pädevus, laitmatu käitumine, ustavus demokraatiale ja Eesti iseseisvusele ning ainitine pürgimine uute teadmiste järele. Soov anda, teenida oma isamaad ning mitte küsida selle eest vastuteeneid.

Usun, et mitte just tühise osa sellest olemise joonest on nad saanud oma akadeemilisest kodust, oma tudengiorganisatsioonist. Ja see sisu ongi peamine. See õigustab olemasolu ka 21. sajandil.

Jätkugu teil tahet ja tarkust järgida aateid, millel teie organisatsioon on sada aastat seisnud.

Vivat, crescat, floreat Corp! Sakala in aeternum.