-
Reset
+
09.05.2009
Täna on 9. mai, Euroopa päev. Seepärast räägin Euroopa Liidust, mis ei pruugi teid huvitada, kui olete USAst või Aasiast. Ent isegi siin Šveitsis, mida ümbritseb 27 ELi liikmesriiki, kus elab 500 miljonit ELi kodanikku, ja paljudes teistes riikides alates Islandist ja lõpetades Türgiga, kus avaldatakse häälekalt soovi liidu liikmeks saada, peetakse seda kontinendi tähtsaimaks ettevõtmiseks ja planeedi suurimaks majanduseks.
Kakskümmend aastat tagasi kukkus kahe aasta jooksul kokku kogu sõjajärgse Euroopa eluvaade. Need meie hulgast, kes on praegu 40-aastased ja vanemad, kasvasid üles arusaamas, et maailm on manihheistlik, kahepooluseline, rangelt ideoloogiline ja militariseeritud. Julgeolek tugines lõpuks teoreetilisele konstruktile, mis kandis inglise keeles õigustatult nime MAD (), eesti keeles vastastikku kindlustatud häving. See oli idee, et me ei lähe sõtta, sest see tähendaks meie kõigi surma.
Ning siis, lühikese aja jooksul alates 1989. aasta sügisest kuni 1991. aasta talveni muutus see kõik. Nõukogude totalitarism ja selle Ida-Euroopa kaitsevall pudenes koost nagu kaardimajake. Lihtne otsus võtta maha Ungari ja Austria vaheline okastraat tõi kaasa Saksa Demokraatliku Vabariigi agoonia, millele järgnes Tšehhoslovakkia kokkuvarisemine. Samal ajal nägime demokraatlikke valimisi Poolas, revolutsiooni Rumeenias ja demokraatianõudluse levikut Nõukogude Liidus. Kaks aastat hiljem taastati Balti riikide iseseisvus ning Jugoslaavia föderatsiooni ja Nõukogude Liitu ei olnud enam.
Euroopa ja maailmakord korraldati täielikult ümber. See tegu polnud sugugi vähem tähtis kui 1918. aasta järgsed muutused, mille käigus lagunesid terved impeeriumid, õigemini, millega allutati Euroopa idaosa pooleks sajandiks õigustamatule totalitaarsele võimule. Tegu oli ümberkorraldusega, mis erinevalt II maailmasõja lõppemisest tähendas olulist muutus paremuse poole. Jah, kurdeti idasakslaste läände kolimise üle ja lääneriikide kulud 90ndatel olid mõningatel juhtudel palju suuremad, kui osati oodata. Ent vastutasuks vähenesid märgatavalt kaitsekulutused ning haihtus kõikehaarav hirm ja mure turvalisuse pärast, mis iseloomustas külma sõja ajastut. Loomulikult avanesid idas tohutud ärivõimalused. Lääne ettevõtted alates pankadest kuni kommunaalteenuste pakkujate ning toiduainete, riiete, tarbekaupade ja autotootjateni avastasid end järsku uutelt suurtelt turgudelt. Põhimõtteliselt pakkus kommunistliku totalitaarse võimu kokkukukkumine meie kontinendi idaosas võimalusi kõigile.
MAD on kadunud. Meie julgeolekuhirmud on keskendunud üksikisikutele, kes õhivad end ja meid, ning potentsiaalselt katastroofilistele küberrünnakutele. Lääne- ja Ida-Euroopat eraldav okastraat vahetati välja tolli- ja passikontrolli vastu ning sellel kümnendil kõrvaldati ka need, kui kaheksa endist Varssavi pakti riiki liitusid algul ELiga ja seejärel Schengeni ruumiga.
Tähtis on seda kõike meeles pidada, kui satume mõlgutama viimsepäevamõtteid praeguse finantskriisi tõttu, mille puhul ajalehtede arvamuslehekülgedel pasundatakse iga päev suurte tähtedega, et käes on maailma või kapitalismi lõpp. Selleks aastaks prognoositud Euroopa majanduse nelja protsendiline langus või koguni 10–14 protsendiline majanduslangus, mida ennustatakse mõningatele Ida- ja Lääne-Euroopa riikidele, ei vii meid aga tagasi paleoliitikumi, mil elatuda tuli küttimisest ja korilusest, ega ka mitte 1930. aastate kaootilisse, populistlikusse ja autoritaarsesse Euroopasse, vaid reaalsusesse, milles oli meie riikide majandus viis aastat tagasi, kui Euroopa Liit tegi läbi oma ajaloo neljanda ja senini suurima laienemise.
Vaadakem seega asju kaine pilguga. Jah, tõenäoliselt muutuvad finantsturgude regulatsiooni aluspõhimõtted ja kaotatud väärtuse taastamine võtab aega. Kas seda saab lugeda maailma ümberkorraldamiseks? Vaevalt küll.
Sellest kõigest hoolimata olen mures. Olles saavutatu unustanud ja harjunud maailma täieliku ümberkorraldamisega, suhtume me enesestmõistetavalt sellest tulenevasse heaolusse, mida oleme kahel viimasel kümnendil kogenud. Rahu ja kasv muutuvad tavaliseks. Me pole mitte üksnes unustanud seda, mida tähendas „tavaline” Euroopas 1940ndatest kuni 1980ndate aastateni, vaid näitame nüüd näpuga idaeurooplastele, süüdistades neid oma probleemides. Selle asemel et mõelda, kui palju rikkam on niinimetatud vana Euroopa täna tänu idaturgude massiivsele laienemisele ja tohutule töökohtade arvule, mille loomine Lääne-Euroopas nende turgude tõttu üleüldse võimalikuks sai, kuuleme üleskutseid sulgeda Lääne autotehased Ida-Euroopa riikides, sest nad võtavad ära „meie töökohad”. Loeme, et Ida-Euroopa „mürgised varad” põhjustavad probleeme „meie pankadele”.
Me ei taipagi mõelda sellele, miks need autotehased Ida-Euroopasse üldse ehitati: et seal rohkem „meie” autosid müüa. Me ei loe statistikat, et Swedbank, mis suunas vaid 10 protsenti oma investeeringutest Balti riikidesse, teenis sealt 25 protsenti oma kasumist. Teisisõnu, meile jääb märkamatuks see, kui suur osa viimase kahekümne aasta jooksul nauditud heaolust sõltus sisuliselt silmapilksest uue, ligikaudu 100 miljoni tarbijaga turu loomisest vana Euroopa jaoks Euroopa Liidu uutes liikmesriikides ehk uues Euroopas.
See sunnib meid vaatama avarama pilguga viimase kahekümne aasta laienemisele. Jah, osaliselt oli laienemise põhjuseks finantsregulatsiooni lõdvenemine, selliste hoomamatute toodete nagu tuletisinstrumentide loomine ja nii edasi. Ent olgem enda vastu ausad, Euroopa rikkuse järsk kasv alates 1989. aastast tulenes ELi idaosas avanenud uutest turgudest ja Hiinas tekkinud odavatest tootmisvõimalustest.
Kriis on sellest hoolimata avaldanud Ida-Euroopale ebaproportsionaalset mõju. Tõepoolest, Ida-Euroopale laenamine ületas mõistlikkuse piirid, kuid me teame väga hästi ka neid, kes teenisid ebaproportsionaalset kasumit Rootsi kroonides, eurodes ja Šveitsi frankides. Ent ka siin peame olema täpsed. Ida-Euroopa, rääkimata Balti riikidest, ei ole üks riik. Ei ole riiki nimega Ida-Euroopa. Ei ole ühtainsat suurt Balti riiki, mille pealinn on Riia. Iga riik on ajanud oma eelarvepoliitikat ja iga riik on reageerinud kriisile erinevalt. Minu kodumaa on hoolimata kümnendipikkusest riigisisesest kriitikast kogunud kümne aasta jooksul reserve, mis ulatuvad 10 protsendini SKPst. See asetab meid hoopis teise olukorda võrreldes riikidega, kes reserve ei kogunud.
Mõne riigi välisvõlg on tohutu, teised aga, sealhulgas Eesti, ei laenanud peaaegu midagi. Mõne riigi vääringu vahetuskurss on vaba, teiste vääringute oma aga fikseeritud. Mõned on pidanud paluma abi Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, teised mitte. Mõned, nagu Eestigi, on seadnud Maastrichti kriteeriumide täitmise poliitiliseks prioriteediks, koos kõigi lisanõuetega, mida see eelarvepoliitikale esitab. Teised ei valinud seda teed.
Teisisõnu, kui me vaatame Euroopa majanduskriisi, siis ärgem laskugem 1989. aastale eelnenud mõttemalli, kus me võhiklikult rääkisime blokist, mitte kümnest väga erinevast riigist, millel on väga erinev eelarvepoliitika ja väga erinevad probleemid.
Minu jutu põhisõnum ei ole aga selles, et EList veerandil, mille moodustavad uued liikmesriigid, on probleeme. Jah, neil on probleeme. Tahan hoopis öelda, et isegi majanduslangus või kriis või kuidas tahes me seda ka ei nimetaks, on mööduv nähtus, samas kui mõningad liidu põhimõttelised küsimused võivad olla palju ohtlikumad. Me saame tegeleda ja peame tegelema nende põhimõtteliste küsimustega, olenemata sellest, kas on kriis või mitte.
Kui peatume hetkeks, et vaadata, mida Euroopa Liit on täna võimeline tegema, siis näeme, et selle ees seisavad kõige tõsisemad küsimused, millega ta oleks silmitsi ka siis, kui majanduslangust ei oleks, ja mis ei kao kuhugi ka juhul, kui kriis peaks järsult läbi saama, või isegi siis, kui see venib pikale nagu Jaapani taastumine 1990ndatel aastatel.
Kolm kõige tähtsamat küsimust, mille pärast me peame minu arvates ELis praegu mures olema, on liidu energiajulgeolek, korruptsioon – täpsemalt poliitilise eliidi ahvatlemine korruptsioonile autoritaarsete naftariikide poolt – ja protektsionism ehk suutmatus täielikult rakendada nelja põhivabadust ja õigusriiki.
Tegelikult on kõik need omavahel seotud.
Esiteks energiajulgeolek. Seda küsimust varjutavad liialt sageli tehnilisi üksikasju puudutavad arutelud trassi kulgemisteekonna üle, millele järgnevad tegelikkust eiravad üldistused. On müüt, et Venemaa on Euroopat alati usaldusväärselt energiaga varustanud ja et Ukraina gaasikraanide kinnikeeramine jaanuaris oli ühekordne juhtum, millele reageeriti adekvaatselt, suunates tarned ümber teiste kanalite kaudu. Ukraina gaasikraanide kinnikeeramine sel talvel ei olnud mitte üksnes järg Ukraina gaasikraanide kinnikeeramisele 2005. ja 2006. aasta talvel pärast demokraatlikke valimisi, vaid enam kui kolmekümnes poliitilistest kaalutlustest ajendatud energiavarustuse katkestus viimase kahekümne aasta jooksul. Eesti, Läti ja Leedu on oma nahal kogenud energiakatkestusi pärast poliitilisi või koguni rangelt ärilistel kaalutlustel tehtud erastamisotsuseid, mis Moskvale ei meeldinud. Leedut varustava Družba naftatrassi sulgemine järgnes riigi otsusele erastada naftatöötlusettevõte Lääne firmale. Kui Tšehhi Vabariigi poliitikud ei järginud Moskva juhiseid, suleti riigi naftatrass. Ehk teisisõnu, energia pole mitte üksnes likviidne ega rangelt äriline, vaid poliitiline vahend. Kui me ei tunnista endale, et see on vahend ja et seda kasutatakse otseselt välispoliitilise tööriistana, siis tekib meil Euroopas palju-palju probleeme.
Ma ei nõustu väitega, et meil on vastastikune energeetiline sõltumatus. Me oleme liialt tihti näinud seda, kuidas majanduslikult põhjendamatud otsused on kantud poliitilistest kaalutlustest. See ei ole veenev.
Paradoksaalsel kombel vähendas külma sõja lõpp meie julgeolekut selles vallas. Me kuuleme kogu aeg mantrat, et Venemaa on 40 aastat olnud usaldusväärne maagaasi allikas. Tõepoolest, külma sõja ideoloogilises patiseisus oli meil tõeline vastastikune sõltuvus, millel polnud midagi tegemist ideoloogiaga. Ühel poolel oli raha, teisel gaas ja valitses teineteisemõistmine, et ülejäänud asjad, nagu SS-20 rakettide paigutus ega miski muu, seda ärisuhet ei häiri. Alles viimase 20 aasta jooksul on energiast saanud poliitiline tööriist, mille puhul kraani keeratakse lahti ja kinni poliitilistel, mitte majanduslikel põhjustel. Tegu ei ole analüütiku järeldusega. Kui loete Venemaa välisministeeriumi välispoliitika põhimõtete dokumenti ministeeriumi veebilehel, siis leiate, et valitsus ise peab energiavarusid poliitiliseks vahendiks.
Seepärast ei maksa lasta end eksitada ärimeestest, kes väidavad, et tegu on vaid äriga. Ärikogukonna jaoks on loomulikult tegu äriga. Ent Euroopa, Euroopa Liidu ja tema kodanike jaoks on selle kasutamine poliitilise vahendina oht sõltumatule otsuste langetamisele demokraatlikes ühiskondades.
Mitte niivõrd poliitika, kuivõrd ideoloogilise patiseisu kadumine on toonud kaasa käitumise, mida külma sõja ajal ei oleks sallitud. Kes 1980. aastal oleks suutnud ette kujutada, et endine valitsusjuht läheb tööle teise riigi riiklikku gaasifirmasse, millega ta sõlmis ärilise lepingu oma ametisoleku ajal? Ettevõttesse, mida kontrollib valitsus, mis kasutab korduvalt ettevõtet oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks?
Seega ei puuduta küsimus, millele me peame mõtlema, mitte energiaalast sõltumatust või vastastikust energiaalast sõltuvust, vaid poliitilist sõltumatust. Kui Euroopa poliitikakujundusega on võimalik manipuleerida energiavarustuse katkestamisega hirmutades või valitsuse liikmeid pärast valimisi üle kullates, siis õõnestatakse meie demokraatliku valiku ja õigusriigi põhiväärtusi viisil, nagu seda külma sõja ajal iial ei tehtud. Poliitilised valikud, mida ei määra valijaskond, vaid keegi kuskil mujal, nähtamatul viisil, ei ole maailmas midagi uut. Ent see ei ole 21. sajandi Euroopale kohane käitumisviis.
Tegu on ulatuslikuma probleemiga, millele me peame lahenduse leidma. Joe Stanislaw mainis eile üht Aafrika riiki puudutavat juhtumit. Nimetatud riik sõlmis lepingu ühe Aasia riigiga pärast seda, kui viimane oli andnud suure välisabipaketi selle Aafrika riigi valitsusele. Joe küsis: „Kuidas niisuguses olukorras konkureerida?” Vastus on, et me ei konkureerigi. Kui autoritaarsed režiimid levitavad ideoloogiat ja kasutavad raha oma eesmärgi saavutamiseks, kui raha tuulde loopivad autoritaarsed naftariigid saavad kasutada oma energiavarusid või likviidseid varasid demokraatlike riikide poliitikakujundajatega manipuleerimiseks või peksta meie ettevõtted minema varjatud vahendite abil, siis on demokraatlik Lääs praeguse majanduslangusega võrreldes palju ebasoodsamas ja pikemaajaliste tagajärgedega olukorras.
Olukorras, kus Euroopa Liidu konkurentsieeliseks on tema võime rääkida ühtse majandusblokina, mis hõlmab poolt miljardit suhteliselt heal järjel inimest, näeme me lõhenemist ja pöördumist majandusliku natsionalismi poole. Euroopa Liit, mis on olnud edukas tänu siseturu avamisele, on suure surve all liikuda vastupidises suunas ehk protektsionismi poole. See pole mitte üksnes majanduslikult lühinägelik, vaid toob kaasa ka liidu poliitilise nõrgenemise, rääkimata üksikute liikmesriikide nõrgenemisest. Liidust tegi arvestatava jõu tema võime tegutseda ühtse tervikuna. Kui aga liidu liikmed sõlmivad eraldi tehinguid ükskõik kellega, et saada riiklikku kasu teiste liikmete arvelt, siis pikemas plaanis kaotavad nad kõik.
Siinkohal juhiksin tähelepanu kahele valdkonnale, millest üks on taas energia ja teine neli põhivabadust – nende puhul toob ühe liikmesriigi huvide ELi laiematest huvidest kõrgemale asetamine kaasa kõigi liikmesriikide majandusliku ja poliitilise heaolu pikaajalise nõrgenemise. Euroopa Komisjon on kahel korral trahvinud USA ettevõtet Microsoft konkurentsipoliitika rikkumise eest. Kummalgi korral on trahvi suuruseks olnud miljard eurot. Ettevõtet süüdistati „sidumises”, s.o veebilehitseja Microsoft Exploreri automaatses lisamises. See tähendab, et kui ostsite Windowsi operatsioonisüsteemi, siis saite automaatselt kaasa ka Exploreri.
Ent meil on siiski valikuvõimalus: kui me ostame Windowsi, siis võime kasutada Firefoxi või Mozillat. Või saame kasutada täiesti erinevat operatsioonisüsteemi, nagu Linux, või, nagu mina, Maci, millel on oma operatsioonisüsteem. Ent meil on valikuvõimalus.
Komisjoni arvates sellest aga ei piisa. Kui me tuleme energia juurde, siis on liikmesriigid senini blokeerinud sama konkurentsipoliitika kohaldamist, millel oleksid palju kaugemale ulatuvad tagajärjed ja kus rikkumised on tegelikult palju rängemad. Sidumise kohta ei leidu paremat näidet kui energiatarnijad, kellele kuuluvad jaotusvõrgud. Energia puhul ei ole valikut: teie kui tarbija saate oma gaasi ainult ühelt jaotusvõrgult. Valikuvõimalust ei ole. Kui see jaotusvõrk kuulub äriühingule, kes teid energiaga varustab, siis pole teil mitte mingisugust valikuvõimalust. Ei ole Firefoxi ega Mac OSi, millele üle minna. Ent siinkohal katkeb miskipärast ELi valitsuste soov rakendada omaenda seadusi. Minu arvates on see põhimõtteliselt ohtlik. Seaduste valikuline rakendamine on alati ohtlik.
See viib meid laiema küsimuse juurde, milleks on ELi neli põhivabadust. Meil on täielik kaupade ja kapitali liikumisvabadus, peaaegu täielik inimeste liikumisvabadus ja väga piiratud teenuste liikumisvabadus. Probleem on selles, et täielik liikumisvabadus täieliku teenuste liikumisvabaduseta moonutab sügavalt siseturgu. Kui teenuste direktiiv Euroopa Parlamendis täiesti kohitsetud redaktsioonis heaks kiideti, siis oli üks teenus, mis eelnõust välja visati, veeteenuste vaba liikumine, mida iganes see ka ei tähenda. Ent samal ajal on uute liikmesriikide kommunaalettevõtteid ostnud valdavalt kapitali vaba liikumist ära kasutanud vanad liikmesriikide ettevõtted, kellel oli selleks vajalik kapital. Seda kohtab ikka ja jälle teenuste vabale liikumisele seatud piirangutes.
Teenuste vaba liikumise piiramine ELis ei too kaasa mitte üksnes turu moonutamisi, vaid piirab ka konkurentsivõimet, mis takistab ELil muu maailmaga sammu pidamast. Me oleme mures oma konkurentsivõime pärast. Me isegi kiitsime heaks kümneaastase programmi, mida nimetatakse Lissaboni strateegiaks, et jõuda järele USA ja Aasia uuenduslikkusele ning sellest möödagi minna. Kuhu me aga jõudnud oleme? Kuus aastat tagasi, kui ma kolisin teise korterisse Tallinnas, helistasin oma Interneti-teenuse pakkujale uue ühenduse saamiseks. Teenusepakkuja küsis, mis kellaajad mulle sobivad. Mulle pakuti kolme erinevat kellaaega sama päeva pärastlõunal. 2005. aastal, kui ma kolisin Brüsselisse ja soovisin saada Interneti-ühendust, ei vastatud mulle seitse nädalat. Ma helistasin üürileandjale, kes oli varem öelnud, et kui on bürokraatlikke probleeme, siis palugu ma teda appi. Kui ma talle oma probleemist rääkisin, ütles ta: „Aga möödas on ju vaid seitse nädalat!”
Ma väidan, et konkurentsi ja teenuste siseturu puududes olukorras, kus teenused moodustavad ligikaudu 70 protsenti tänapäevasest majandusest, ei jää EL konkurentsivõimeliseks ega suuda kasutada ära majanduslikku võimekust, mida pakub poole miljardi elanikuga majanduslik liit. Me ei jõua USAle ega Aasiale järele ja nendest möödumisest võime vaid unistada. Selle asemel jääme me kaugele maha, sest protektsionism ja individuaalsed riiklikud huvid, naabrite vaeseks tegemine või lihtsalt paremate tingimuste kauplemine takistab meil muu maailmaga reaalselt konkureerimast.
Lõpetuseks olgu öeldud, et ükski loetletud probleemidest ei ole seotud majanduslangusega. On põhimõttelised ja süsteemsed küsimused, mis puudutavad ELi alustugesid: demokraatlik valik, läbipaistvus, vabad turud ja õigusriik. Olenemata sellest, kas meie majanduskasv on –4, 0, 2 või 7 protsenti, ähvardab ELi läbikukkumine, kui ta oma põhimõtetele kindlaks ei jää. Kui poliitilisi valikuid ei tehta valimiskastide juures, vaid energiakatkestuse hirmus või kantuna rikkusest, mida lubatakse pärast ametiaja lõppu, kui turg ei toimi seetõttu, et me ei rakenda omaenese seadusi, või kui me rakendame oma põhimõtteid valikuliselt, siis ei täida Euroopa Liit oma eesmärki.
Kummalisel kombel on kakskümmend aastat pärast totalitaarsete režiimide kokkuvarisemist idas just uued liikmesriigid need, kes seda kõige teravamalt tunnetavad. Võib-olla seepärast, et me mäletame veel liiga selgelt, mida tähendas õigusriigi ja demokraatia puudumine, kui õigus oli selle poolel, kelle käes oli võim, ning otsuseid langetati läbipaistmatult ja turud olid kõike muud kui vabad.
Me peame mõistma – ja minu sõnum kokkuvõttes on –, et kui me taganeme finants- ja majanduskriisi põhjenduseks tuues sellest, mis tegi ELi edukaks, siis on Euroopa Liit lõpuks kriisist väljudes teistest nõrgem. Meie ülesanne on mitte lasta sellel juhtuda.
Head Euroopa päeva!
