-
Reset
+
05.12.2008
Mu daamid ja härrad.
Usutavasti te kõik nõustute minuga, et Eesti tuleviku määrab meie noorte haridus, nende võime teha aastate pärast tarku ja kaalutud valikuid, mis tagavad nii noorte endi kui kogu ühiskonna hea käekäigu.
Hariduspoliitika vahetud väljatöötajad – ehk siis vastutav ministeerium, koolid ise ja laiemalt kogu õpetajaskond – otsib väsimatult vastust küsimusele: kuidas edasi?
Alanud on ulatuslik julge arutelu koolivõrgu tuleviku üle. Mõeldakse põhikooli ja gümnaasiumiastme lahkulöömise peale. Soovin kõigile jõudu nende möödapääsmatute reformide väljatöötamiseks ja elluviimiseks.
Ka tänane foorum on üks seesuguseid vastuste ja kokkulepete otsimise kohti. See kinnitab, et hariduse ja meie noorte tulevik läheb asjaosalistele korda.
Niisiis – riik ja kool tegutsevad, mõtlevad ja liiguvad ühiselt lahenduste poole.
Aga hea, toimiv ja arenev hariduskorraldus, meie koolides pakutav sisu ei ole pelgalt riigi ja kooli asi. Siin on oma sõna kaasa rääkida ka kodul: peredel, lapsevanematel ja vanavanematel. Väärtushinnangud kodus ja koolis võiksid kattuda, või vähemalt mitte vastanduda.
Veelgi enam – tegelikult on haridus kogu ühiskonna, see on rahvuslik-riiklik teema. Seepärast kutsun sõna võtma ja lahendusi pakkuma ka meie üha jõulisemalt oma rolli tunnetavat kodanikuühiskonda.
Igaüks, iga Eesti elanik võiks endalt küsida: mida olen mina ise teinud Eesti koolisüsteemi parandamise heaks?
Hariduses ei ole võõraid muresid, ei ole jagamist "meie-ks" ja "teie-ks". Õpilane ja lapsevanem ei ole kliendid, kes nõuavad ja saavad koolilt ja õpetajalt teenust. Haridus on meie kõigi ühine asi.
Sestap peamegi endalt küsima: mida mina olen teinud Eesti kooli heaks? Kas olen käinud seal tundi andmas? Kas olen teinud annetuse mingi õppevahendi ostmiseks? Kas olen panustanud paremate õpetajate tunnustamiseks, nende hoidmiseks meie laste ja oma kutsumuse juures?
Head kuulajad.
Igaühel meist peaks olema oma roll meie nooremate kaaskodanike suunamisel ja harimisel. Me vajame enamat juhuslikku laadi üritustest, kus mõni ühiskonnas tuntud inimene – olgu poliitik, kirjanik või edukas sportlane – käib kooliõpilastele rääkimas oma tööst, elust ja saavutustest.
Eesti kool vajab toimivat suhetevõrgustikku, pidevat ja üha tugevamaks muutuvat sidet ülejäänud ühiskonnaga.
Ja vastupidi: me kõik võiksime olla, õigemini, me peame olema kursis sellega, kuidas elab tänane Eesti kool. Ka need, kel pole kooliealisi lapsi; ja needki, kes külastasid oma kodukooli viimati 10 või 20 aastat tagasi.
Mistõttu pakungi alustuseks välja idee, et iga üldhariduskool võiks avada oma uksed uutele õpetajatele. Näiteks oma lapsevanematele ja vilistlastele, kes annaksid varem kokku lepitud ajal ja teemal igale klassile alustuseks ühe koolitunni.
Mis oleks kodanikuühiskonna, meie riigi ja hariduse väärtustamise seisukohalt õigem, kui see tund leiaks aset veebruaris, vahetult Eesti Vabariigi aastapäeva eel.
Külalisõpetajad – lapsevanemad, vilistlased või ka need, kel pole konkreetse kooliga veel vahetut suhet – õpetaksid omaenda kogemuste varal suhtumist oma riiki ja ühiskonda või leiaksid edasi andmist väärivaid kogemusi omaenda erialalt.
Eestis on ligi 600 üldhariduskooli ja põhikooliastmest gümnaasiumi lõpuni rohkem kui 4000 klassikomplekti.
Kas leiame need 4000 või veidi enam vabatahtlikku, lapsevanemat ja vilistlast?
Arvestades kodanikuühiskonna ärksust ja koolide loodetavat huvi, võiksime sellega hakkama saada. Ja anda ühiselt 4000 tundi Eestile, meie noortele, meie tulevikule.
Veelgi enam – see algatus võiks saada osaks uuenduslikust lähenemisest haridusele. See tähendaks paratamatult teooriale keskenduvate klassikaliste koolitundide juures või nende kõrval või – kõige parem – nendega koos läbi viidavaid praktikume, kus õpetatakse teoreetiliste teadmiste rakendamist ja paikapidamist tegelikus elus.
Poleks ju halb, kui klassi ees oleks ühe asemel kaks, teineteist täiendavat, aga kindlasti mitte segavat õpetajat.
Seesugune praktikatundide süsteem võikski rajaneda vabatahtlikkusele. Sellega kaasaksime üha tugevneva kodanikuühiskonna meie hariduselu arendamisse.
Jah, seesuguse vabatahtlike võrgustiku loomine ja käimashoidmine on suur töö. Aga lõpuks on seegi ju ainult tahtmise küsimus. Ja tahta me võiks, sest tulemus on meie kõigi ühistes huvides.
Siin ei võida vaid koolid ja õpilased, kelleni hakkaksid jõudma uued ja teistsugused mõtted. Siin võidab ka see inimene, kes kooli tagasi tuleb, õpetajatega suhtleb ja klassiruumi ees seisab. Kool on ja jääb õppimise kohaks nii vanale kui noorele.
Lõpetuseks – ma loodan siiralt, et nende sõnade tagant ei hakka keegi otsima kriitikat tänase koolikorralduse kohta. Tulemuslik kool ühendab endas traditsioonid ja uued ideed. Õppimine on huvitav töö ning selle huvi suurendamiseks peaksimegi kaaluma kõiki meie käsutuses olevaid võimalusi.
Tänan.
