-
Reset
+
07.11.2008
Mu daamid ja härrad,
Head kolleegid ja sõbrad.
Loodan, et te olete siin veetnud kaks kasulikku päeva.
Usun, et olete kuulnud enda aadressil ka palju tunnustavaid sõnu.
Tahaksin tunnustajatega liituda. Mu enda vahetu kogemus lubab täie siirusega kinnitada, et Eesti riigiametnik on kohusetundlik, tark ja tubli inimene. Ta adub oma tööga kaasnevat vastutust. Ta teab, et riigi teenimine on lisaks palgatööle ka auasi ja missioon.
Sestap valmistab mulle piinlikkust ja kahjutunnet, kui pean teinekord kuulma või lugema lahmivat kriitikat teie aadressil.
Põlglik suhtumine riigiametnikesse peegeldab vist ka suhtumist meie oma riiki. Kodanikuks tuleb saada ja kasvada. Koos sellega kasvab ka teadmine riigiametniku rollist.
Seetõttu soovitan teile mitte heituda ülekohtusest kriitikast. Ma mõistan, et see teeb tuska. Aga olgem sellest solvumisest üle. Ja saagem ühiselt paremaks ja professionaalsemaks.
Mistõttu soovingi järgnevalt kutsuda teid kaasa mõtlema küsimustele, millele ilma teieta on võimatu vastuseid leida.
Head sõbrad.
Ma ehk ei liialda, kui väidan, et aasta 2008 on Eestile eriline aasta.
Paari nädala pärast kõlab Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta ametlik lõppakord. Oleme pea 12 kuu vältel vaadanud tagasi oma ajaloo helgematele ja kurvematele seikadele.
Oleme jäädvustanud meie riigi rajajate ja säilitajate mälestust.
Oleme ühiselt koristanud metsa alt tuhandeid tonne rämpsu.
Oleme kogunenud võimsaks ühendkooriks Lauluväljakule.
Oleme nii toonud reaalsusele lähemale oma unistuste Eestit.
Ometi pean tõenäoliseks, et tulevikus seostame seda juubeliaastat pigem teiste sündmustega. Me jääme seda meenutama kui hetke, mil meid ümbritsev ja mõjutav maailm muutus. Ja selle tulemusel muutus ka Eesti sise- ja välispoliitika.
Esiteks – sündmused maailma majanduses.
Mastaapne, “täiuslikuks tormiks” nimetatud finantskriis laastas aastakümnete vältel välja kujunenud pangandusmaastikku.
See torm on juba kahandanud investeeringute väärtust. See raputab põhjalikult aastakümnete vältel üles ehitatud globaalse finantssüsteemi aluseid. See viib riike pankroti äärele.
Globaalse finantskriisi siirded on alles jõudmas maailma majandusse. Eelmise kuu ennustused täna enam ei kehti. Majanduse jahtumise märgid vaatavad meile vastu igal sammul.
Seetõttu peab Eesti hoolikalt jälgima, et jõuaksime reageerida võimalikele muutustele majanduses võimalikult kiiresti. Üks on aga täna selge – vähemalt lühiajaliselt ootavad Eestit ees rasked ajad.
Juba mitu aastat on Eestis kõlanud arvamus, et meie majandus vajab seniste konkurentsieeliste kadumisel põhjalikku ja struktuurset muutmist.
2008. aastal on sellest mõttest ja murest saanud möödapääsmatus ja ellujäämisküsimus.
Meil tuleb seada täiesti uude perspektiivi Eesti senine eelarvepoliitika. Kiiresti arenevale sisenõudlusele ehitatud süsteem ei kõlba paraku olukorras, kus tarbimise kasv seiskub.
Õnneks on valitsus ja parlament adumas olukorra tõsidust. Aluseta optimismi on jäänud tublisti vähemaks. Samuti kõlavad häda ja kaose kuulutamise kõrval ka üleskutsed vajalikele muutustele poliitikas.
Taas räägitakse kindlal häälel eurotsooniga liitumisest.
Eesti vajab eesmärki. Euro on meie järgmine eesmärk. See teadvustab meile Eesti valikuid ja aitab ära hoida rängemaid tagasilööke.
Teiseks, 2008. aastal on muutunud Euroopa julgeolekupoliitika põhialus. Sündmused Gruusias purustasid meis juba juurdunud teadmise, et üks Euroopa riik teist enam sõjaliselt ei ründa. Et riikide piire vägivalla toel ei muudeta.
See uus reaalsus asetab meid põhimõtteliselt uude olukorda.Siin peame hoolikalt üle vaatama oma välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika elluviimise viisid.
See ei tähenda Eesti loobumist väärtuspõhisest välispoliitikast. Eesti toetab jätkuvalt riike, mis on valinud demokraatia tee. Eesti hindab iga riigi õigust vabalt otsustada oma tuleviku üle, valida liitlasi ja ühineda rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Eesti kui väikeriigi pragmaatiline välispoliitika saabki vaid seista väärtustel, rahvusvahelisest õigusest, lepingutest ja kokkulepetest kinnipidamisel. Aga samal ajal peame ka tunnetama piiri, kus vääramatu väärtuste kaitsmine võib hakata ohustama riigi huve.
Mu daamid ja härrad.
Jõudkem nüüd aga otseselt Eesti riigi igapäevase toimimise juurde.
Oleme põhjusega uhked, et Eesti toimib riigina päris hästi. Selle toel on ühiskonna heaolu jõudsalt kasvanud, meie riikluse alused on stabiilsed ja elanike igapäevane turvatunne tagatud.
Eesti on usaldusväärne partner maailma kõige mõjukamates rahvusvahelistes organisatsioonides. Aitame juba aastaid nõu, jõu ja rahaga riike, kellel on läinud kehvemini ja kes meie abi vajavad.
Ometi teame, eriti meie siin saalis, väga hästi, et Eesti riigimasina mõned sõlmed logisevad. See masin kulgeb ajuti justkui tühikäigul.
Veelgi enam: selle masina omanikud – Eesti kodanikud – pole oma vara üle just alati uhked.
Alus muretsemiseks ja nurinaks on olemas. Isegi arvestades meie meelelaadi hulka kuuluvat oskust alati meepotist ka ainus tõrvatilk üles leida ja mesi seetõttu tõrvaks kuulutada.
Meil on ühel ja selsamal ajal paks ja õhuke, kohati priiskav ja samas saamatu riik.
Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.
30-kroonine lisamaks pensioniraha kojutoimetamise eest võib ju olla majanduslikult põhjendatud idee. Aga argumendina see ei veena, kui vigaste või valede otsuste, korruptsiooni või hoolimatuse tõttu lendavad samal ajal tuulde miljonid.Riik ja omavalitsus tekitavad umbusku, kui avalik võim teeb otsuseid, mille tagamaid avalikkus ei tea.
Umbusku ei kahanda ka demonstratiivne ja jõuline võitlus võimaliku korruptsiooniga. Seda juhul, kui jõu näitamisega ei kaasne arusaadavat selgitust võimaliku süü kohta ning süüdistuse menetlemist kohtus mõistliku aja jooksul.
Miks jäetakse avalikkusele muljet, et keegi on süüdi, kui tegelikult keegi ei tea, kas ta on süüdi.
Keegi peale kohtu ei saa ei saa teha süüdimõistvat otsust. Aga kui asi jõuab kohtusse aasta, kahe või kolme pärast?
Kuidas peab aga linnaelanik selle aasta või paari vältel suhtuma oma juhti, kelle kohal on õhk kahtlustest paks, kuid ühtki konkreetset süüdistust ei ole esitatud?
Ja kuidas peab end inimese ja ametnikuna kaitsma juht, kui uurijate suu läheb lukku koos viimase telekaamera lahkumisega?
Kuidas on see seotud usaldusega?
Kuidas õigusriigi põhimõtetega?
Mu daamid ja härrad.
Me teame, et paljud omavalitsused ei suuda hästi täita neile seadustega pandud kõiki ülesandeid. Ometi on just kohaliku võimu tasand see, mille järgi Eesti elanik kujundab hoiaku oma riigi ja selle võimu suhtes.
Sellele vaatamata on haldusterritoriaalse reformi idee jäänud siiani vaid jutuks.
Ühinemise ja reformi vajadust pole adunud ka kohalik võim. Tõsi, mitmest nõrgast omavalitsusest on juba saanud üks suurem ja tugevam. Aga need näited on üksikud. Neist eriti ei teata ja seetõttu pole neist saanud ka eeskujusid teistele.
Ehk on põhjus ka selles, et sõna ja tegu ei leia Toompeal ja vallas ühist rütmi.
Mõni päev tagasi saime Aktuaalsest Kaamerast teada, kuidas EAS lükkas tagasi Valgamaa omavalitsuste taotluse saada finantstoetust liitumisprotsessi mõjude analüüsiks. Võib ehk tõesti olla, et omavalitsused läksid piltlikult öeldes vale luugi juurde raha küsima.
Aga küsigem:
-miks ei andnud neile õiget nõu riigi esindaja koha peal ehk maavalitsus?
-miks ei tulnud ideedega appi regionaalministri kontor?
-miks ei aita riigivõim, mis on ju ometi kuulutanud omavalitsuste vabatahtliku liitumise oma prioriteediks?
Head sõbrad.
Ma ei tahaks siin analüüsida teie ja ka minu tööd vahetult puudutavat uut avaliku teenistuse seaduse eelnõu.
Ega seda, kuidas see haakub arutusel oleva töölepingu seaduse eelnõuga.
Ega ka seda, kuidas avaliku teenistuse uus raam sündis ning kas seda tehes võeti kuulda ka avalike teenistujate endi arvamust.
Või kuidas see mõjutab võimu teostamist kohalikul tasandil.
Küll on aga Eesti kodanikena meil õigus küsida: mis on kõigi kavandatavate ja paraku üksteisest eraldi käsitletavate muudatuste strateegiline eesmärk?
Kas see aitab tugevdada Eesti riiki? Või on sihiks kulude kokkuhoid? Või miski muu?
Ma arvan, et nagu majanduses ja välispoliitikas, tuleb Eestil heita nüüd kriitiline pilk ka meie riigi haldamise, riigivõimu argise teostamise küsimustele, meie võimalustele ja kohustustele Eesti kodanike ees.
Nimetagem seda meie kõigi ühise riigimasina korraliseks hoolduseks.
Me võiksime rahulikult ja süsteemselt läbi analüüsida riigielu korralduse igapäevased aspektid:
-riigi ja omavalitsuste suhted;
-valitsusaparaadi ülesehituse ja koos sellega avaliku teenistuse ja teenused;
-Eesti haldusterritoriaalse ülesehituse.
Lahendusi otsides saame lähtuda vaid ühest veendumusest: riik pole eesmärk omaette ega asi iseeneses. Riik on rahva jaoks.
Efektiivne ja ühiseid huve teeniv riigiaparaat ei saa tiksuda säästurežiimil. Sääst ja efektiivsus kasvavad välja töö paremast korraldamisest, topelt-töö kaotamisest, inimeste jooksutamise ja ajaraiskamise vähendamisest.
Ilmselt hakatakse vastu väitma,
-et see tükk on läbihammustamiseks liiga suur;
-et riigimasina mõne osa kohta on juba olemas muutuste kava ja selle elluviimist ei saa peatada;
-et kunagi prooviti, kuid ei tulnud välja;
-et riigiaparaadis endas, nii poliitikute kui ametkondade hulgas võimutseb kokkuleppevaimu asemel status quo-le orienteeritud kildkondlikkus.
Aga me saame hakkama, kui hoolime ja tõesti tahame jõuda lähemale oma unistuste Eestile.
Kolme päeva eest valis USA rahvas enesele uue presidendi. Võitja kampaanialoosung oli ülimalt lihtne ja selge: “Jah, me suudame”.
Head sõbrad, selles loosungis ei ole Eestile midagi uut. Eesti on korduvalt suutnud. Mis saab olla raskem ja keerukam kui ühe riigi iseseisvuse taastamine?
Eesti väga hea põhiseaduse kirjutasid ja vaidlesid Põhiseaduse Assamblee liikmed ja riigiõiguse asjatundjad valmis poole aastaga.
Me oleme ehitanud sisuliselt tühjale kohale kaasaegse õigusriigi hoone. Veidi hiljem tegime selles, olgugi et suhteliselt uues hoones, pea täieliku “euroremondi”.
Kas midagi on muutunud, kas oleme kehvemaks jäänud, oma teadmistest midagi kaotanud?
Kindlasti mitte. Pigem oleme targemad, meil on kogemused. Üks neist kogemustest õpetab aeglaselt kiirustama ja konsensuse poole püüdlema.
Loomulikult eeldab riigi igapäevase tegevuse kohendamine erakondade kokkulepet. Vaid sel juhul saavad tööga edasi minna ka järgmised valitsused ja Riigikogu koosseisud.
Alustuseks tuleb aga jõuda endas selgusele, et ümberkorraldused on vajalikud. Veelgi enam – need on möödapääsmatud.
Eesti rahva ja riigi tulevik ei saa enesele lubada kodu, mida vajadusel ei kohendata ega korrastata.
Selleks kõigeks tahangi teile soovida positiivset meelt, kaasamõtlemist ja jõudu.
