-
Reset
+
04.09.2008
Daamid ja härrad! Armsad sõbrad!
Mul on hea meel kõnelda siin, 13. „Baltic Dynamicsi” konverentsi avamisel. See kokkusaamine on muutunud kord-korralt rahvusvahelisemaks, ja innovatsiooni puhul peabki see nii olema.
Seekord toimub konverents üleilmse majanduskasvu aeglustumise ajal. See nähtus on paljudele Eestis elavatele inimestele tundmatu. Mõnede mõnevõrra kurjakuulutavate prognooside kohaselt võib tegemist olla viimase kümnendi kõige karmima majandussurutisega. Meie kolme Balti riigi majandus seisab paradigmamuutuse lävel. Senine kiire majanduskasvu tõukejõud – odaval tööjõul põhinev konkurentsieelis – enam ilmselt ei toimi.
Nagu me kõik lootsime, on palgad tõusnud ja elukvaliteet paranenud, ning seda mõeldaksegi majandusliku konvergentsi, sealhulgas elatustasemete ühildumise all. Ent see seab meie ette ka uue ülesande: meie majandus saab edasi areneda vaid kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste loomise kaudu. Sestap on loomulikult innovatsioon see võti, mis keerab majanduse languselt uue kasvu kursile.
Me peame endilt küsima, kuidas me praegusesse olukorda jõudsime. Ehkki meie majanduskasv on olnud väga kiire, ei ole see alati olnud piisavalt ettevaatav. Majanduskasvu hiljutine aeglustumine on vähemalt teatud määral põhjustatud ülemäärastest investeeringutest sektoritesse, mis on kiiresti andnud suurt kasumit (näiteks kinnisvarasektor) ja mis sõltuvad liiga palju sisenõudluse muutustest. Ma ei taha sellega öelda, et mõned investeeringud on vähem vajalikud kui teised, ent pikaajalises plaanis ei saa väike avatud majandus põhineda ainult siseturul. Üksnes sisenõudlusele ei saa toetuda isegi maailma suuruselt teise ja kolmanda majandusmahuga riigid Jaapan ja Saksamaa.
Kui esialgne odavast tööjõust tulenenud konkurentsieelis on minetatud, nagu see on juhtunud Eestis või nagu juhtus Wirtschaftwunder’itega peaaegu igas Euroopa riigis ning hiljem ka Jaapanis, siis sõltub edukas eksporditegevus vältimatult kõrgtehnoloogilistest (või suure lisandväärtusega) toodetest ja teenustest. See sai selgeks juba mõnda aega tagasi.
Kõrgtehnoloogilised ja suurema lisandväärtusega tooted nõuavad muidugi investeeringuid, mis hakkavad tulu tootma tulevikus. Kui palju oleme me tulevikku investeerinud?
Võrdleme teadus- ja arendustegevuse kulusid protsendina SKTst Euroopa Liidus. Eesti on Euroopa Liidus 15. kohal, paiknedes Hispaania ja Itaalia vahel. Arvestades aga, et need kulud moodustavad ligikaudu 1,1% SKTst (ma tuginen kõige viimasele teadaolevale teabele ehk Eurostati 2006. aasta andmetele; nende andmete allikale kuluks ka tootlikkuse parandamiseks väike investeering ära), on vahe teadus- ja arendustegevuse valdkonnas Euroopa Liidus esirinnas olevate riikidega enam kui kolmekordne. Pingerea tipus on meie naabrid Rootsi ja Soome, kes mõlemad investeerivad innovatsiooni üle 3,5% SKTst. Euroopa Liidu uute liikmesriikide seas on Eesti kolmandal kohal, jäädes maha Sloveeniast ja Tšehhist, kus uuendustesse tehtavad investeeringud on ligikaudu 1,5% SKTst. Siin tuleb silmas pidada üht lisaaspekti: innovatsiooniinvesteeringute puhul on üks kapitalimahukamaid valdkondi farmaatsiatööstus, s.t selle tööstusharu teadus- ja arendustegevus moodustab tähtsa osa innovatsiooniga seotud investeeringutest kogu maailmas. Kuna Eestis farmaatsiatööstus puudub, ei pruugi võrdlus teiste Euroopa Liidu riikidega olla meie kasuks. Teisest küljest on tegemist tehnilise aspektiga, mida ei saa vabandusena kasutada.
Oluline on ka see, kust need investeeringud pärinevad, s.t milline on tööjaotus avaliku ja ettevõtlussektori vahel. Kui me võtame võrdluse aluseks Euroopa tublimad ehk Põhjamaad, on pilt 2006. aasta Põhjamaade statistika aastaraamatu järgi selline: riiklike investeeringute osakaal ulatub alates 33%st Islandil kuni 45%ni Taanis. See tähendab, et kõigis Põhjamaades pärineb suurem osa investeeringutest ettevõtlussektorist. Eestis, kus, nagu ma mainisin, ei lähe kõiki Euroopa Liidu liikmesriike arvestades sugugi halvasti, on erakapitali osakaal teadus- ja arendustegevuse investeeringutes 45% (2006. aasta andmete kohaselt) ehk Taaniga võrreldes on osakaalud täpselt vastupidised. Niisiis on Eestis riigi osa innovatsiooniinvesteeringutes endiselt erasektoriga võrreldes suurem või parimal juhul sellega võrdne. Nüüd võime küsida, kas meie ettevõtlussektori tegevus on olnud piisav? Siinkohal tuleks lisada, et 10% kõigist innovatsiooniga seotud investeeringutest pärineb ühelt ettevõttelt – Skype’ilt. See tähendab, et peaaegu veerand uuendustegevusse investeeritavast erakapitalist pärineb vaid ühest ettevõttest. Ehkki Skype’i saab selles kontekstis vaid kiita, peaks ülejäänud erasektor sellest omad järeldused tegema. (lisainfoks: täiesti korrektne oleks selles plokis kasutada kogu aeg terminit ‘ettevõtlussektor’, nii on see statistikas; kuid kuna see peaks kattuma suures osas erasektoriga, siis on neid kasutatud sünonüümidena).
Ma ütlesin enne, et me seisame paradigmamuutuse lävel. Arvestades majanduskasvu aeglustumist, millega meil tuleb praegu silmitsi seista, peame ilmselgelt muutma nii oma hoiakuid kui ka investeerimisprioriteete, et panna majandus taas kasvama. Eestis ettevõtjatega kohtudes olen ma ikka ja jälle rõhutanud vajadust investeerida uude tehnoloogiasse siis, kui ajad on head ja kui majandus on tugev. Nüüd, mil majandustsükkel on languse teel, on muudatusteks vajalikud jõupingutused ja kulud palju suuremad. Lisaks on üsna tõenäoline, et kasvuparadigma nihe toob endaga kaasa ka ärikeskkonna, haridussüsteemi ja tööturu regulatsiooni muutused. Selle tulemusena võiks tööjõu liikuvus suureneda, et meil oleks võimalik täita homme need töökohad, mida me täna täita ei suuda - Selleks tuleb investeerida haridusse täna piisavalt palju.
Selles mõttes võib kasvuparadigma muutuse tulemusena teiseneda ka see, mida me peame oma praeguses ja tulevases ühiskonnas esmatähtsaks.
Nn ‘uus majandus’, nagu seda mõnikord kutsutakse, ei teki üleöö. Et see töötaks, peab ta läbima teatud arenguetapid, nagu iga teine majandus, nagu nn vana majandus. Meenutage Interneti-mulli Ameerika Ühendriikides sajandivahetusel. Tollal hellitatud lootus, et infotehnoloogia toob endaga kohe kaasa tootlikkuse ja elukvaliteedi tohutu kasvu, osutus eksitavaks ning põhjustas börsikrahhi ja majanduskasvu aeglustumise. Ent oli veel üks oluline aspekt, mis jäi tookord märkamata.
Minu arvates ei ole küsimus ainult teaduses, infotehnoloogias või majanduses. Kõige tähtsam on haridus ja võib-olla ka laiemalt ühiskonna mõtteviis. Selles mõttes tuleks mõistele „innovatsioon”, mida ehk liigagi palju kasutatakse, läheneda laiemas kontekstis. See tuleb seostada ka üldise elukvaliteedi paranemise, heaolu ja ühiskonna põhieeldustega. Sellest lähtuvalt ei tuleks edendada mitte ainult eksporti, vaid ka meie riikide kodanike igapäevast elu.
Lubage mul lühidalt peatuda kolmel teemal, mida tavaliselt innovatsiooni puudutavates aruteludes ei käsitleta. Need on liikumisvabadus, haridus laiemas mõttes ja elukvaliteet. Kõik need teemad on omavahel seotud. Võtame kõigepealt liikumisvabaduse. Kuigi meie, eurooplased, võtame sageli Ameerika Ühendriikide suhtes üleoleva hoiaku, oleme avatuse poolest nii Euroopa tasandil kui ka üksikriigiti USAst maha jäänud. Isegi Euroopa Liidu sees piiravad paljud riigid endiselt tööjõu vaba liikumist. See kõik on mõistetav ja me võime üles loetleda kõik põhjused, miks valitsused sisserännet piiravad. Ent sellel on ka üks märkimisväärne varjukülg: me vähendame nende nutikate ja loominguliste inimeste arvu, kelle abil oleks võimalik uuendusi luua. Ameerika Ühendriigid on aga teistest riikidest pärinevatele andekatele inimestele vägagi avatud ja säilitavad sellega Euroopa ees edumaa. Ameerika avatus viib meid teise punktini, hariduseni. Ehkki see näitaja varieerub aastate lõikes, tuleb tõdeda, et üle kahe aastakümne on muude riikide kodanikest doktorite osakaal USA loodus- ja täppisteaduste valdkonnas olnud umbes 80%. Sellest teen ma kaks järeldust: kõigepealt on Ameerika Ühendriikides väga hea kõrgharidussüsteem loodus- ja täppisteaduste alal, mis ei ole üllatav, ent veelgi olulisem on see, et ülejäänud maailmas pannakse Ameerikaga võrreldes neis valdkondades suuremat rõhku põhi- ja keskharidusele. Kui ei ole lapsi, kes sooviksid keskkoolis programmeerimist õppida või kes huvituvad juba varakult kaksikspiraalist, ei ole tulevikus häid tarkvaraarendajaid ega geenitehnoloogia eksperte. Siin läheb Eestil üsna hästi – meie koolinoored saavutasid OECD Pisa testis kvantitatiivse ja loogilise mõtlemise vallas Euroopas teise kohta ja maailmas viienda koha. See omakorda viib meid kolmanda küsimuse juurde: kuidas hoida kodumaal tarku ja haritud noori ning meelitada uuendusmeelsetesse ettevõtetesse tarku ja haritud noori ka teistest riikidest? Kas kõrgest palgast piisab? Kas madalad ettevõtte- ja isikutulumaksud on piisavaks stiimuliks? Ma meenutan mõned aastad tagasi kuuldud Nobeli preemia laureaadi, majandusteadlase Amaryat Seni loengut, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et Ameerika Ühendriikides on kõige kõrgem ettevõtte ja füüsilise isiku tulumaks Massachusettsis ja Californias ning kõige madalam Alabamas ja Mississippis. Ent kus tegutsevad innovaatilised ettevõtted? Mitte Alabamas ega Mississippis. Uuendusmeelsed paiknevad Massachusettsis Route 128 ääres ja Californias Silicon Valleys. Miks? Kindlasti mitte seetõttu, et ettevõtetele meeldivad kõrged maksud. Ent just neis piirkondades asuvad parimad üldhariduskoolid. Kui riiki soovitakse tuua taibukaid inimesi, s.t kui soovitakse võistelda edukaks innovatsiooniks vältimatult vajaliku ja kõige väärtuslikuma vara – ajude – eest, tuleb tagada ka kõrge elukvaliteet.
Selgitan teile seda veel kord. Kui te olete nutikas tarkvaraarendaja Indiast, Pakistanist või Türgist, siis kuhu te tööle läheksite, kui valida oleks Tartu ja Bostoni vahel? Ilm on neis kahes paigas enam-vähem võrdselt masendav, palk võib olla konkurentsivõimeline, vähemalt selliste ettevõtete puhul nagu Skype. Kui need tingimused on võrdsed, millise valiku te teete? Siin peitub innovatsiooni edendamisega kaasnev laiem ja olulisem ülesanne.
Seetõttu on mul hea meel tõdeda, et selle konverentsi teemade hulka kuuluvad Interneti turvalisus, tehnoloogiapargid, keskkond, energeetika, rahvusvaheline konkurentsivõime ja muud asjakohased küsimused. Sama tähtis on see, et konverentsiteemad ei ole pelgalt kohaliku iseloomuga, vaid tõeliselt üleilmsed. Nende teemadega seondub veel üks oluline alateema – Euroopa koostöö, sealhulgas piirkondlik koostöö nii Läänemere-äärsete riikide vahel kui ka kaugemal. Ma loodan väga, et pöörate tänastes aruteludes tähelepanu just koostööga kaasnevatele võimalustele. Järgmisel aastal, kui Euroopa Liidu eesistujariik on Rootsi, algatatakse loodetavasti laiaulatuslik programm, mille eesmärk on suurendada innovatsiooni selles piirkonnas. Niipalju kui mina edukast innovatsioonist aru saan, peab see sisaldama tugevat piirkondlikku komponenti. Kookonis võib ju areneda, ent kookonist väljudes läheb vaja laiemat tegutsemisruumi.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et mul on hea meel, et see konverents toimub just Tartus, ja seda kahel põhjusel. Esiteks on Tartu rikkalike intellektuaalsete ja teadustraditsioonidega linn, kellel on täita Põhja-Euroopa ühe vanima ülikooli keskne roll. Teiseks muudab tehnoloogiaarengu uus ajajärk viljaka elu ja töö võimalikuks ka väljaspool suurlinnu, mis teeb otse loomulikult ainult rõõmu.
Soovin konverentsile edu. Tänan tähelepanu eest.
